Hanno Ojalo
Esimese maailmasõja lõpufaasis 12.-20. oktoobril 1917. a toimunud operatsiooni Albion käigus vallutasid Saksa sõjalaevastik ja ekspeditsioonikorpus Saaremaa, Muhumaa ja Hiiumaa, tõrjudes Vene laevastiku välja Liivi lahest ja Muhu väinast ning vangistades suurema osa nõrka vastupanu osutanud vene garnisonist. Hiiumaa kaitsel oli lisaks rannakaitsepatareidele Vene 427. Pudoži jalaväepolk.
Tohvri patarei tegevus
Dessandi algushetkest Saaremaal Tagalahes omandas ülemvõim Soela väinas ja Väinameres esmase tähtsuse nii sakslastele kui ka venelastele. Kui Soela väin oli sakslaste käes, ei saanud venelased saata oma hävitajaid rünnakule vaenlase dessandi vastu, nagu seda nägi ette Vene kaitseplaan. Tegelikult oli väina kaitse venelastel nõrgalt korraldatud: ainuke nelja kahuriga 120 mm rannakaitsepatarei asus Hiiumaal Tohvri neemel. Ei ole imestada, et sakslased võtsid Soela väina nii kergelt oma kontrolli alla.
12. oktoobri hommikul suundusid väina juurde Saksa lahingulaev „Bayern” (suurim operatsioonis osalev lahingulaev veeväljasurvega 28 000 tonni ja ühtlasi suurim Eesti vetes liikunud sõjalaev) ja ristleja „Emden”. Kell 5.07 sõitis „Bayern” miinile ja sai viga, kuid meeskond tuli avariiolukorraga toime ja laev jäi rivisse. Kell 6.02 avasid mõlemad laevad oma suurtükkidest tule Tohvri rannakaitsepatarei pihta. Venelased tulistasid vastu ja neil õnnestus tabada liiga lähedale tulnud hävitajat „A 28”. Kuid kahurväeduell oli lühike: 24 suurekaliibrilist ja 70 keskmisekaliibrilist mürsku sundisid vene suurtükimehed kümne minuti pärast oma positsioonilt põgenema. Sakslased saatsid maale väikese dessantsalga, kes patarei õhkisid.
Peale seda lühikest episoodi jäi Hiiumaa Saaremaal ja Väinameres toimuvast võitlusest esialgu kõrvale.
Vene vägede laostumine
Alates 15. oktoobrist tulistasid saksa sõjalaevad Hiiumaa lõunarannikut suurtükkidest ja väiksematelt laevadelt saadeti Sõru – Emmaste ruumis rannikule väiksemaid meremeestest koosnevaid luuredessante, kes peale luuretegevust ja toiduainete rekvireerimist kohalikelt elanikelt peagi laevadele tagasi pöördusid. Seda tegevust jätkasid sakslased ka järgnevatel päevadel ja dessantosade tegevust (paarsada meest) juhtis kaptenleitnant von Ahlefeld. Vältimaks kaotusi saksa laevasuurtükkide tulest tõmbusid venelased 4 km rannikust sisemaa poole, jättes maha ainult valvepostid. Venelaste grupeering koosnes lõunapoolse kaitselõigu juhataja polkovnik Pantelejevi andmetel neljast roodust. Vabatahtlikena liitusid nendega veel 40 piirivalvurit, 16 madrust ja kaks välisuurtüki koos meeskonnaga.
Venelased nõutasid mandrilt omale abiväge, mida ka lubati (sh esialgu ka 1. Eesti polk), kuid tegelikult ei saadetud Hiiumaale ühtki lisaüksust.
16.oktoobri tulevahetuses sakslastega sai surma üks vene lipnik ja haavata veel paarkümmend meest. Pärast seda ei suutnud venelased enam vastu pidada ja taganesid, vaatamata oma ohvitseride pingutustele.
Pantelejev: „Mingisugused abinõud ei aidanud. Kui minu asukoht poleks olnud esijoonel Nemo [Nõmme?] küla postkontoris, siis sõdurid oleksid täide viinud oma ähvarduse ja mind tapnud selle eest, et olin neid käsutanud tuleliinile. Minu selgitused, et tulistamine on sõjas harilik nähtus, ei aidanud.“
Sel päeval algas ka vene vägede moraali kiire langus, kuna abivägesid ei saabunud, kuuldused sakslaste maaletulekust venelaste positsioonide selja taga (tegelikult mõned piilurid ja moonamuretsejad) aga närveerisid sõdureid. Samasugune mõju oli ka raadiotelegraafi ja merelennusalga lahkumisel Hiiumaalt mandrile ning Saksa laevastiku võimutsemisel Väinameres. Seetõttu käskis Hiiumaa kaitse üldjuht polkovnik Vesselago samal päeval purustada Kõpu poolsaarel oleva rannapatarei nr 47 ja tuua sealt ära kõik väeosad.
17. oktoobril andsid Saksa sõjalaevad võimsa tulelöögi rannikule Vanamõisast Emmasteni, venelased tulistasid vastu püssidest ja kuulipildujatest. Seejärel maabus jälle ca 100-meheline saksa dessantsalk, kes liikus ahelikus sisemaa poole. Venelased taganesid nõrka vastupanu osutades (mis seisnes selles, et kuulipildurirühm lasi sakslaste suunas välja paar linditäit). Sakslasi jäi tagasi tõrjuma ainult ca 35 vabatahtlikku. Märkimisväärne on see, et võitluses langesid rivist välja põhiliselt just ohvitserid, 472. Pudoži polgu 5. roodu komandör Liblikas, kes nime järgi otsustades pidi olema Eestimaa mehi, sai surma. Kui keskpäeval saabus teade sakslaste maaletulekust Kassari saare juures (kas valeteade või luurajad), oli see märguanne üldiseks taganemiseks. Vene üksused taganesid ümberpiiramise kartuses läbisegi üle Pühalepa Heltermaa sadamasse, ainult üks väike katteväeosa jäi positsioonidele Käina juurde.
Sel päeval saabus telegramm admiral Svešnikovilt kaitsta eriti Tahkuna poolsaare kaht rannapatareid, sest need suurtükid pidid kaitsma Riia lahe merejõudude taandumist Muhu väinast Soome lahte.
Kell 15 jäeti käsu kohaselt maha side- ja vaatluspostid saare rannikul.
Kell 16 lahkusid 4 lennukit Kõrgessaare lennuväebaasist ja asusid teele Haapsalu suunas. Lennubaas põletati maha. Neljast lennukist kaks lasti mere kohal alla vene oma sõjalaevade poolt. Üks lendur korjati soomuslaeva „Graždanin“ (endine „Tsesarevitš“) pardale, teine jõudis maanduda Virtsus, kus ta vigastatud lennuki ise põlema süütas. Kolmas lennuk kukkus mootoririkke tõttu Haapsalu ja Virtsu vahel merre ja purunes, lendur pääses eluga.
18. oktoobriks olid Hiiumaa lõunaosas tegutsevad vene väeosad kaotanud täielikult igasuguse võitlusvõime ja kogunenud Heltermaa sadamasse, nõudes enda saatmist mandrile. Osa üksusi hõivas vägivaldselt aurikuid ja paate. Ohvitseridel ja sõdurite komiteedel oli kõvasti tegemist ära hoidmaks omakohtuid ja riisumisi. Kuuldus sellest levis ka mujale ja oma positsioonid jätsid omavoliliselt maha ka veel Kõpu ja Tahkuna poolsaarel olevad vene üksused, kes kogunesid Kärdlasse, kus loodeti leida laevu mandrile põgenemiseks. Õhtuks oli Kärdlas juba tuhatkond vene sõdurit.
Keskpäeval maabus Emmaste kandis esimene suurem saksa väeosa – 2. jalgratturite pataljon.
Kõige selle tõttu teatas Vesselago laevastiku juhatajale juba hommikul, et väed Hiiumaal on kaotanud võitlusvõime, saare kaitsmine on võimatu ja palus saata laevu, et oma väeosad saarelt evakueerida.
Riia lahe merejõudude juhataja admiral Bahhirev andis selleks loa, saatis Heltermaale „Elba“ ja Kärdlasse transportlaev „Obi“, kuid käskis ühtlasi kaitsta Tahkuna rannapatareisid nr 38 ja 39 viimse võimaluseni. Suurtükimeeskondi võis evakueerida ainult äärmisel juhul, õhkides eelnevalt patareid.
Pantelejev: ”Sõdurkond hakkas käärima, oli kuulda ähvardusi ohvitseride aadressil ja algas toidulao rüüstamine. Et mitte vangi langeda, lahkusin 17. oktoobril (tegelikult 18. oktoobril) kella 17 paiku saarelt väikeses paadis ühes kahe ohvitseri ja kahe sõduriga”.
Seega põgenes üks saare kaitse juhte juba siis, kui sakslased alles Emmaste kandis olid!
Lõppmäng
18./19. oktoobri öösel oli saare garnison kogunenud evakueerumiseks Heltermaale ja Kärdlasse, välja arvatud ratsaluurajad Pühalepa-Käina ruumis ja Tahkuna patareide meeskonnad koos mõnekümne vabatahtlikuga teistest väeosadest.
19. oktoobri koidikul asus Saksa 17. jalaväerügement Saaremaalt Murika külast Pammana poolsaarel teele Hiiumaa poole üle Soela väina. Sõdurid veeti üle kahe transpordilaeva ja hävitajatega. Halva ilma ja lainetuse tõttu venis nii meeste laevadeleminek kui ka ülesõit. Kokku eraldati Hiiumaa vallutamiseks 3700 meest ja üks suurtükipatarei, mis aga saarele saabus mitu päeva hiljem. Peale jalaväelaste maabumist lahkusid saarelt Ahlefeldi üksuse meremehed, kes mitmepäevastes tulevahetustes venelastega olid kaotanud surnute ja haavatutena mõnikümmend meest. Dessantrügemendil tõsisemaid kokkupõrkeid venelastega ei olnud, sest alates 17. oktoobrist tegelesid need evakueerimisega.
Hommikul jõudis Rohukülast Heltermaale transportlaev „Elba”, mis laaditi täis sõdureid, lisaks ka suurtükke ja kuulipildujaid. Kell 13 lahkus laev sadamast ja suundus Rohukülla. Kell 16 lahkus vene laevastik Vormsi juurest ja Rohukülast. Algas Rohuküla sadama hävitamine. Alates kella 15-st ei olnud Hiiumaa ja Rohuküla vahel enam ühtki vene sõjalaeva ja Väinameri oli saksa laevastiku käes.
Kell 16-18 purustati patarei nr 47 Hirmustes. Oli vaikne, pilves ilm. Udu.
19. oktoobri õhtul jõudsid sakslased Vaemlasse ja Käinasse. 19./20. oktoobri öösel jõudsid Saksa jalgratturite osad Suuremõisasse, Heltermaale ja Hellamaale.
Samal ajal ootas Kärdla grupeering asjatult teist laeva („Ob“), mis, nagu hiljem selgus, põgenes Tallinnasse. Sõdurid olid väga rahutud ja rüüstamismeeleolus. Ohus oli Kärdla kalevivabrik. Suuremad korratused suudeti ära hoida seetõttu, et mõned üksused säilitasid distsipliini, samuti ohvitseride ja komiteede pingutustega.
Juba hommikul saabus teade sakslaste maaletulekust Emmaste juures. Kui õhtuks ei olnud lubatud laev saabunud, suundusid venelased peale pogrommi sooritamist Kärdlast üle Pühalepa Heltermaale lootes seal laevu leida. Paraku olid sakslaste eelosad jõudnud juba Pühalepa-Heltermaa teele ja venelaste kolonn sattus seal (10 km Kärdlast) öösel ja udus piiramisrõngasse. Lühikese lahingu järel langesid venelased vangi (sakslaste andmetel 450 meest), vaid mõnel üksikul õnnestus pääseda.
20. oktoobri hommikul kell 10 sisenes sakslaste eelvägi Kärdlasse ja kohe saadeti patrulle ja jalgratturiüksusi edasi Tahkuna suunas.
Venelaste käes olid vaid Tahkuna ja Lehtma rannakaitsepatareid. Seal viibis ka Hiiumaa kaitse juhataja polkovnik Vesselago. Kuna vastu panna ei suudetud, valmistuti suurtükkide, laskemoonaladude ja kindlustuste õhkimiseks. Kella 14ks asusid viimased saare kaitsjad kahele väikesele puksiirile ja kolmele purjekale ja lahkusid Vormsi suunas. Peale pikka öist ekslemist õnnestus venelastel maabuda Vormsi rannikule Norby ja Söderby sadamatesse. Kohapeal selgus, et ilma igasuguse käsuta oli õhku lastud saarel olev rannakaitsepatarei nr 30 ja saarelt põgenetud.
Laevad lahkusid samaaegselt saksa eelosade saabumisega Lehtma patarei juurde. Suurtükkide juurde jäänud õhkimismeeskond – 35-50 madrust 2. järgu kapteni Nikolajevi, patarei nr 39 ülema mereväe nooremleitnant Montlevitši ja inseneride Gornovi ja Kisteri juhtimisel purustas edukalt oma suurtükid ja laskemoonalaod ning lahkus meritsi ühe väikese puksiiriga Paldiskisse.
Kokku pääses Hiiumaalt umbes 30 ohvitseri ja 1200-1500 sõdurit ja madrust. Vangi langes 750 meest. Surnute ja haavatutena kaotati kogu operatsiooni jooksul 50-100 meest.
Kasutatud allikad
1. Больных А. Г. Морские битвы Первой мировой. Трагедия ошибок. Moskva, 2000
2. Косинский А. М. Моонзундская операция Балтийского флота 1917 года. Leningrad, 1928
3. N. Reek. Saaremaa kaitsmine ja vallutamine 1917. a. Tallinn, 1937
4. Чишвиц, А. Г. Захват Балтийских островов Германией в 1917 г. Moskva, 1937