Ants Liiv, 09.2020
Minu sõjaväelase viie aastane teenistusaeg algas 10. oktoobril 1955, kui rongiga sõitsime Venemaa poole, Leningradis asuvasse jaotuspunkti. Seal saime selga madruse vormi ning teenistusaeg (viis aastat) pidi algama allveelaeval. Mingi juhuse läbi sattusin erikomisjoni, silmade kontrolliks ja sealt edasi allveelaeva asemel rannakaitsesse, radarioperaatorite kursustele. Tänu juhusele olin võitnud terve aasta, sest rannakaitses oli siis teenistusaeg neli aastat.
Radarioperaatorite kursused toimusid Leningradi lähistel olevas suures merekindluses Krasnaja Gorka (ehitati aastatel 1915–1919). 1955. aastal oli veel tegutsev rannapatarei. Kahurite suurim kaliiber oli 305 mm. Kursuste pikkus oli ette nähtud üks aasta. 1956. aastast, vene sõjaväe reorganiseerimise käigus, muudeti teenistusaja pikkust: mereväes viie aasta asemel neli, rannakaitses nelja aasta asemel kolm ja maaväes kolme asemel kaks aastat. Sellega olin võitnud veel ühe aasta. Algul viie aasta pikkuse teenistusaja asemel oli „ainult“ kolm aastat. Ka kursuste ajaline pikkus lühenes: aasta asemel üheksa kuud, aga kursuste programm jäi samaks. See tähendas intensiivset õpet. Vaba aega praktiliselt ei olnud, loengud ja treeningud simulaatoritel toimusid ka peale õhtusööki. Loengute mahus oli ka lühikursus elektro- ja raadiotehnikast. Lisaks aga ränk sõjaline väljaõpe: rivi, relva käsitlus, valveteenistus, toimkonnad merekindluse söökla köögis, karistustoimkonnad (alatasa eksisid millegagi või leiti rühma vanema poolt eksimus). Distsipliin oli kõva, aga ei olnud otsest mõnitamist nagu kuulduste järgi viimastel aastatel vene sõjaväes. Vabaks ajaks loeti ainult pühapäeval neli tundi, kui võis rivi korras minna merekindluse poodi. Siis oli võimalik osta midagi söögipoolist, sest toideti kehvalt, näljatunne oli pidev.
Lõpuks 1956. aasta juuniks oli kursus läbi ja algasid eksamid. Kuna olin tehnikumis omandanud energeetiku hariduse, läbisin eksamid eeskujulikult ning sellega oli võimalik valida edasine teenimise piirkond NSV Liidus – kas Põhja-Jäämere äärde, Musta mere äärde, Kaug-Itta või Balti mere äärde. Lootusega, et äkki satun Eestisse, valisin Balti mere ja mind suunati Riia sõjaväeringkonda, millele allus ka Tahkuna 130 mm patarei. Nii oligi minu edasine teenistuskoht kuni 1958. aasta detsembrini Tahkuna, üksiku eestlasena venemaa rahvusvahelises seltskonnas. Teenistusaja lõpuks oli minu eesti keelel vene aktsent juures.
Tahkuna 130 mm patarei juures määrati mind radari vanema abiks, kohustusega põhjalikult tundma õppida kõigi nelja radarioperaatori tööülesanded, samuti radari vanema kohustused. Perspektiiviks oli radari vanema demobiliseerimisel, 1956. aasta oktoobris, tema kohustused üle võtta.
Tahkuna 130 mm patarei oli üks s/o 90504 patareidest. S/o staap asus Kärdlas, teised patareid Ristnas ja Tohvril. Kogu rannakaitse divisjon allus Riia sõjaväeringkonnale. Rannakaitse sõjaväelased kandsid mereväe vormiriietust, aga mustadel õlakutel oli ääres punane kant. Vastavalt eelpool mainitule oli 1956. aastast rannakaitse teenistusaeg kolm aastat, mereväe ujuvkoosseisus aga neli aastat.
Tahkuna 130 mm patarei koosseisus oli ca 130 sõjaväelast. Patarei komandöriks oli ohvitser kapteni auastmes, ohvitseride koosseisus oli veel komandöri asetäitja poliitalal (vanemleitnant), meditsiiniohvitser (vanemleitnant) ja radariohvitser (leitnant). Lisaks ohvitseridele oli veel kolm mitšmani-üleajateenijat: patarei vanem, kes juhtis majandust, sideteenistuse vanem ja diisliteeninduse rühma vanem. Radarirühma vanemaks oli väljaõppinud personali puuduse tõttu ajateenija. Patarei põhirelvastus oli neli 130 mm kahurit, millised olid demonteeritud laevadelt ja kuulduste järgi lahingutest osa võtnud. Kahel kahuril olid torudele värvitud rida viisnurki, mis ilmselt pidid tähendama mingeid tabamusi. Suurtükkide positsioonide taga, mingil künkal asus kahetoruline õhutõrje kuulipilduja ja positsioonidest paremal oli teisaldatav prožektor. Patarei tulejuhtimiseks oli radar Redan-3 all betoonpunkris ja kaugusmõõtja tulejuhtimistorni ovaalses osas. Kaugusmõõtja korrusel olevad aknad on paigaldatud hiljem, ovaalne osa oli avatud, sest aknad oleks seganud töötamist kaugusmõõtjaga. Tulejuhtimistorni järgmisel korrusel asus patarei komandöri juhtimispunkt sidevahenditega ja radari ühe monitoriga. Torni ülemises osas, hilisema ehituse asemel, oli silindrilise katte all 3 m laiusega 360 kraadi pöörlev paraboloid antenn radarile.
Tulejuhtimistorni juures olevas juhtimiskeskuse punkri vasakpoolses ruumis paiknes radari Redan-3 neli monitori paneeli ja operaatorite treeninguks simulaator. Radariga oli võimalik määrata sihtmärgi koordinaadid, liikumise kiirust ja patareist välja lastud mürskude langemise koordinaadid. Nende andmetega ja ilmastiku tingimusi arvestades korrigeeris keskposti meeskond (asus radariruumi kõrvalruumis) mehaaniliste abivahenditega kahurite laskmise täpsust. Kahurite laskmiskiirust arvestades toimus korrigeerimine peale kolmandat kogupauku. Juhtimiskeskuse punkris keskel olevas ruumis paiknesid mootorgeneraatorid radarile (elektritoide oli diiselelektrijaamast, radar töötas alalisvoolul), edasi oli ruum elektrikilbile ning akupatareile punkri avariiliseks toiteks. Punkri parempoolses osas oli ruum radistile.
Patarei isikkoosseisust enamuse moodustasid kahurväelased. Eraldi rühmadena olid radari rühm – 5 meest; kaugusmõõtja ja keskposti ning side rühm – 10 meest; diiseljaama ja prožektorit teenindav rühm – 5 meest; majandusrühm, kuhu kuulusid patarei söökla kokk ja koka abi, pagar ja pagari abi (leib küpsetati kohapeal), riiete parandaja – kingsepp ja lõpuks madrus, kelle hooleks oli 3-5 siga ja hobune. Patarei ainukene veo- ja liiklusvahend oli hobune vankriga. Kõik majandusrühma kuuluvad mehed olid ajateenijad, teenistusajaga samuti kolm aastat. Kogu patarei isikkooseis oli relvastatud automaatidega AK-47.
Sõjaväeteenistus patareis kulges suhteliselt vaikselt. Elasime ju metsas, kõrgemad ülemused olid Kärdlas, omad ohvitserid püüdsid ise elada rahulikult. Kell seitse äratus, hommikvõimlemist praktiliselt ei olnud, kell kaheksa rivistus ja sööma. Tänaseni on jäänud meelde võrdluseks üheksa kuu hommikud kursustel Krasnaja Gorkas: äratus kell kuus, kolme minutiga kasarmu ette rivisse (kui ei jõutud, kohe kõik vooditesse ja uus äratus, seni kuni kõik jõudsid). Edasi hommikvõimlemine 10 minutit, jooks 1,5 km. Viis minutit pesemiseks, edasi voodite korrastamine, mida võis teha vahest viis kuus korda (kuni rühmaülem rahule jäi). Lõpuks rivisse ja lauldes kilomeetri kaugusel olevasse sööklasse.
Vene sõjaväes ajateenijale oli kaks tähtsat asja: uni ja söömine. Tahkunas uneaega jätkus. Muidugi olid öised õppused ja häired patarei valmisoleku kontrolliks ja vahiteenistus. Sööki jätkus. Kindlasti aitas kaasa ka patarei oma abimajand. Peale söögikordade õhtuti oli sööklas alati saadaval tee, leib ja heeringas. Kolm korda nädalas oli patareis avatud mõned tunnid ka kauplus. Kindlasti sõid kõige paremini radari grupi sõjaväelased, keda toitlustati eraldi, mereväe erinormi järgi (loeti tervist kahjustavaks teenistuseks – kiirgus ?).
Peale igapäevaste õppuste ja treeningute ning kaks korda nädalas poliitloengute, oli valveteenistus. Kõik rühmavanemad olid kordamööda vahtkonna vanemateks ja patarei korrapidajateks, reakoosseis aga vahipostidel, päevnikeks kasarmus ning abitöölisteks köögis. Vaba aega sisustas igaüks nagu oskas. Linnaluba patareis ette nähtud ei olnud. Kärdla oli kaugel, puudus transport linna ja tagasi sõiduks. Ümbes kilomeetri raadiuses võis vabalt käia metsas marju söömas, aga merre ujuma tohtis minna pühapäeviti ja ainult piirivalvurite jälgimisel. Nii oli välistatud igasugune kokkupuude tsiviilisikutega kogu teenistusaja jooksul, sest vene sõjaväes oli puhkus ette nähtud ainult nelja aastase teenistusajaga mereväes. Tänu spordile ja ka komandeeringutele õnnestus siiski paar korda Kuressaares ja Tallinnas käia.
Nii üksluiselt kulges minu teenistusaeg patareis kuni 19. detsembrini 1958, kui anti välja minu demobiliseerimise kohta käskkiri. Et olin radari vanem (staršina pervoi stati) kulus veel nädal seadmete ja varustuse üle andmiseks. Hiiumaalt sõitsin ära 28. detsembril 1958. a. Sellega minu sõjaväeteenistus kestis kolm aastat, kaks kuud ja 18 päeva.