Hiiumaa vanem (sõja)ajalugu koosneb enamasti legendidest – Sottesattema/Sõjasadam, kuningas Ingvariga seostatud kohad. Säilinud on kindluskirikud Pühalepas ja Käinas ning Valipe kindlusmaja vundament. Valipel asus 13.–16. sajandil ordufoogti väike kohalik sõjaväeüksus – esimene teadaolev väeosa Hiiumaal. Lõpel, Nõmbas, Tubalal on rahvamälu kohaselt olnud nn sõjaaugud, kuhu rahvas ärevatel aegadel varjule läks.
Kakssada aastat Vene võimu oli siinkandis küllaltki rahulik aeg ja riik ei pidanud vajalikuks Lääne-Eesti saartele kindlustusi ehitada. Kuni Esimese maailmasõjani olid siin paikselt ainult piirivalvurid. Sõjalisteks objektideks olid ka tuletornid koos meeskondadega, sest 19. sajandil allutati nad Vene sõjalaevastikule. Mõningaid mälestusi on Krimmi sõja ajast, kui Inglise ja Prantsuse laevastik blokeeris Läänemerd (1854–1856), teatakse näidata isegi ühe suurtükipatarei asukohta.
Hiiumaa militaarajaloo olulisem periood jääb 20. sajandisse. Vene Impeeriumi pealinna Peterburi kaitseks hakati 1912. aastal rajama ulatuslikku merekaitsesüsteemi, mille Eestis ja Soomes asunud põhiosa ehk keskpositsiooni teatakse 1913. aastast Peeter Suure merekindluse nime all. Eestis toimusid ehitustööd peamiselt Tallinna ümbruses ja hiljem ka Lääne-Eesti saartel. Hiiumaale rajati neli rannapatareid (12-tolline Tahkunas, 6-tollised Lehtmas ja Hirmustes, 120 mm Sõrul). Valmis Orjaku sõjasadam, Kõrgessaare vesilennukite baas. 1914. aastal paigaldati Ristnasse raadiopeilingaator. Süvendati laevateid (Rohuküla-Heltermaa, Püssirahusilm, Soela väinas), randadesse rajati kaitseliine. Ehitati kitsarööpmeline raudtee Lehtma sadamast Tahkunasse. Kuna Hiiumaa kindlustamist algses plaanis polnudki ning suuremate töödega alustati 1916. aastal, jäid mitmed rajatised lõpetamata.
1917. aasta oktoobris hõivasid saksa väed operatsiooni Albion käigus Saaremaa. Kuna revolutsioonisündmuste tõttu laostunud Vene väed praktiliselt vastupanu ei osutanud, otsustati hõivata ka Hiiumaa. Sõru sadama kaudu maabunud Saksa väed liikusid edasi aeglaselt, et anda vene sõjaväelastele aega saarelt põgenemiseks. Sõjavangide ülalpidamist peeti kulukaks ja üritati seda vältida. Taandumisel hävitasid venelased kahureid ja ehitisi, laod jäeti kohalikele elanikele laialitassimiseks. Väiksemates kokkupõrgetes sai surma paarkümmend vene sõjaväelast, vangi langes u 750. Kaks neist lasti teistele hoiatuseks maha, kui nad ei allunud korraldustele. Nende mälestuseks seisab Partsis tänaseni raidkivi „Kaks wene soldatit Akmolini maalt. Langenud 7.20. Okt. 1917.“ Hiiumaa kalmistutel on säilinud vähemalt 7 tüüpilist saksa sõjaväelase hauatähist aastatest 1917-1918.
Eesti Vabariigi ajal (1918–1940) Hiiumaal suuremaid kaitseväe üksusi ei olnud. Oli Kaitseliidu malevkond, mõnikümmend piirivalvurit ning tuletornide juures mereside postid. Kaitseliitlaste käsutuses oli kuus laskerada. Saksa okupatsioonist allesjäänud tsaariaegsete rannapatareide rajatised lammutati või lõigati vanarauaks.
1939. aasta sügisel algas uus Hiiumaa militariseerimise periood. Vastavalt Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vahel sõlmitud vastastikuse abistamise lepingule („baaside lepingule“) oli ette nähtud eraldada Hiiumaal baasivägede jaoks ligi 80 ruutkilomeetrit. Enne 1940. aasta juunipööret anti NSV Liidu sõjaväeosadele üle 271 krunti enam kui kahesajalt eraomanikult ja kahekümne kahelt juriidiliselt isikult.
Nõukogude Liidu kaitsekontseptsioon Hiiumaal oli sarnane tsaariaegsega – tugevamalt kindlustati lääne- ja põhjasuunda (rannasuurtükiväega), ida- ja lõunarannik olid vähem kindlustatud (idarannik peamiselt kuulipildujadottidega, lõunarannik dzottidega).
Nõukogude sõjaväelased hakkasid Hiiumaale saabuma 1939. aasta oktoobris Heltermaa sadama kaudu. Ehitusväeosades oli kuni 2500 meest, aga tööle palgati ka kohalikke ja kaugemaid ehitustöölisi. 1941. aasta suveks oli Hiiumaal valmis 6 statsionaarset rannapatareid – 180 mm Tahkunas, 152 mm Hiiessaares, 130 mm Tahkunas, Ristnas ja Tohvril, 100 mm Pallil. 1941. aasta sügisel paigutati juba valminud patareidest kolm suurtükki uutele positsioonidele – kaks 130 mm kahurit Heltermaale ja üks 100 mm Lepikule. Tahkuna poolsaarel oli kaks 76 mm õhutõrjepatareid. Plaanide järgi pidi Tahkunas 1942. aastaks valmima veel 406 mm ja 1943. aastaks 305 mm patarei, Kõpu poolsaarel 180 mm patarei. Ühe aruande järgi oli 1941. aastaks Hiiumaal ehitatud 38 dotti, 57 dzotti, 70 km kaevikuid, 46 km traattõkkeid maal ja 19 km traattõkkeid meres, miiniväljadele asetatud 7000 miini.
Rekonstrueeriti Lehtma ja Heltermaa sadamad. Taas rajati kitsarööpmeline raudtee Lehtmast Tahkunasse. Lennuväljade jaoks oli 5 maaeraldust, kasutusele jõuti võtta ainult Putkaste ja Kaupsi (Valli) murukattega lennuväljad. Sõjaväelinnakud olid Kärdlas, Lehtmas, Tahkunas, Lõimastus, Ristnas, Pallil, Hiiessaares, Hindul-Tohvril, Putkastes, Vaemlas ja Nõmbas.
Kui 1941. aasta 22. juunil algas Saksamaa – Nõukogude Liidu sõda, oli suur osa kindlustustöödest veel pooleli. Hiiumaal oli sõja alguses koos piirivalvuritega umbes 5500 nõukogude sõjaväelast, aga umbes pooled neist olid minimaalse lahingväljaõppega ehitajad. Sundmobilisatsiooniga jõuti Venemaale viia ligi tuhat hiidlast. Hiiumaale taandus mandrilt hävituspataljonlasi ja nõukogude aktiviste, oktoobris ka vähesel määral sõjaväelasi Saaremaalt. Mandri-Eesti langes sakslaste kätte augusti lõpuks, Hiiumaal kestis nõukogude võim poolteist kuud kauem. Hiiumaa oli sisuliselt blokaadis, ainsaks ühenduseks jäi laevatee Hankosse.
Sakslased vallutasid Hiiumaa 1941. aasta oktoobris dessandiga Saaremaalt. Maabumisel kohati üsna nõrka vastupanu, tõsisemad kokkupõrked olid Tohvril, Nurstes, Käinas ja Nõmbas. Nädalaga taandusid nõukogude väed Tahkuna poolsaarele kaitseliini taha, mida peeti vallutamatuks. Sügistormide ja sakslaste kiire pealetungi tõttu suudeti meritsi Hankosse evakueerida ainult 570 inimest ja lennukitel 140. Hiiumaal lugesid sakslased kokku 3388 vangi, lisaks merelt ja Vormsilt veel 420 Hiiumaa garnisoni sõjaväelast. Nõukogude poole langenute arv pole teada, tõenäoliselt võiks neid olla 350–450. Ühishaudadesse maetuid on 209, aga nende hulgas on ka eraisikuid ja 1944. aastal langenuid. Saksa sõjaväelasi langes Hiiumaal 1941. aasta oktoobris 89 (maeti 1943. aastal ümber Saaremaale Kudjape kalmistule), lisaks 6 teadmata kadunut.
Hiiumaa vallutamisel osalenud 2000 sõdurit viidi üsna kohe Leningradi rindele. Sõja ajal sakslastel Hiiumaal suuremaid väeüksusi ei olnud ja midagi kapitaalset ei ehitatud. Nõukogude baasidest saadud sõjasaak veeti Lehtma sadama kaudu laevadega minema. Baasidest jagus materjali ka Hiiumaa külade elektrifitseerimiseks. Valgustuspetrooli nappuse tõttu pandi paljudes külades tööle elektrigeneraatorid ja veeti käepärastest materjalidest liinid.
1944. aasta 2. oktoobril maabusid Heltermaal taas nõukogude väed. Sakslased Hiiumaal tõsisemat vastupanu ei planeerinudki, septembris kohale toodud väed viidi Saaremaale. Venelaste maabumisel oli Saksa vägedest Hiiumaal ainult paarisajameheline katteüksus, mis taandus Orjaku sadama kaudu Saaremaale. Juba 3. oktoobril said venelased raporteerida, et kell 13.30 oli „Hiiumaa võetud ja täielikult vastasest puhastatud“.
Hiiumaale saabusid väga suured nõukogude väeüksused. Laskurdiviisis oli 1945. aasta veebruaris ligi 8000 võitlejat. Lisaks oli Hiiumaal miinipildujapolk (630 meest), suurtükiväedivisjon (200), sapööripataljon (500), kaks kuulipilduja-suurtükiväepataljoni (1100).
Sel ajal võis Hiiumaal sõjaväelasi olla rohkem kui tsiviilelanikke (1945. aasta kevadel 11 758). Ainuüksi maajõudude väeosades oli siin veel 1945. aasta aprillis vähemalt 10 000 sõjaväelast. Kui 1946. aastal loodi Hiiu maakond, siis polnud maakonnavalitsust kusagile majutada, sest kõik sobiva suurusega majad olid sõjaväe käes. Väeosade koosseis hakkas vähenema tänu demobiliseerimisele, mis kestis 1948. aastani.
Hiiumaale jäänud maavägedest moodustati 1947. aastal kuulipilduja-suurtükiväepolk, mille pataljonid paiknesid Kärdlas, Lõimastus ja Vaemlas, polgukool Hiiessaares. Polgu relvastuses oli vähemalt 10 tanki T-34-85 ja paarkümmend T-34 baasil liikursuurtükki, 1958. aastal 35 tanki T-54. Tankodroomid oli Rehemäel Kärdla surnuaia kõrval ja Kaibaldi nõmmel. Kaibaldis oli kaks sõiduringi: 2,5 ja 3,3 km, need on aerofotodel tänaseni äratuntavad. Kahureid käidi laskmas Paopel. Lasti väga palju, kuna sõjast oli jäänud palju moona, mille säilivusaeg hakkas lõppema. 1950. aastail olid polgul polügoonid ka Niidikülas, Kassaris Sääre tirbil ja Reigis. Polgu laod olid Palukülas ja Suursadamas. Kärdla polk lõpetas tegevuse 1960. aastal. Kärdla linnale anti üle ligi sada hoonet, sealhulgas üle 30 elamu, sest lahkus ka umbes kolmsada ohvitseride pereliiget. Polgu linnakutes Lõimastus ja Hiiessaares anti üle vastavalt 36 ja 32 hoonet.
Lennuväge pole Hiiumaal pärast sõda alaliselt paiknenud. Väiksemad militaarlennukid said maanduda Putkaste lennuväljal, millelt 1945. aastal hakkas toimuma regulaarne lennuühendus mandriga, alates 1964. aastast Hiiessaare lennuväljal. Kaupsi lennuvälja enam kasutusele ei võetud.
1946. aastaks oli rivis kuus statsionaarset rannapatareid (100–152 mm). Kasutusele võeti sõjaeelsed Hiiessaare, Tahkuna, Palli, Ristna ja Tohvri patareid, Kõpu poolsaarele ehitati Mustana patarei (3 × 127 mm). Tahkuna 180 mm patareid ei taastatud. Rannapatareide arvu hakati vähendama juba 1950. aastal (Hiiumaal Mustana ja Hiiessaare), järgmine suurem vähendamine algas 1956. aastal. 1951. aastast lisandusid rannakaitse relvastusse järelveetavate suurtükkide divisjonid, mis mõnel pool asusid statsionaarsete suurtükkide positsioonidele. 1956–1958 olid Eestis asunud rannapatareid koondatud kahte brigaadi, 1958. aastal Saaremaa brigaad likvideeriti. Statsionaarsetest patareidest mahamonteeritud relvad saadeti Liepajasse või Tallinna Arsenali. 1958. aastal müüdi osa suurtükke Egiptusele ja neid paigaldati Siinai poolsaarele Sharm el Sheikhi linna piirkonda, kus nad hävisid Kuuepäevases sõjas Iisraeliga 1967. aastal.
Viimastena likvideeriti 1960. aasta sügiseks Ristna ja Tahkuna patareid. 1960. aastal lõpus vahetasid Balti Laevastikus rannasuurtükiväe välja rannakaitse raketiväeosad. Teadaolevalt pole Hiiumaal selliseid raketiväeosi alaliselt olnud.
Aastail 1952–1953 ehitasid NSV Liidu Siseministeeriumi tee-ehituspataljonid Hiiumaale sirgemaid maanteid ning suurtükiväegarnisonide juurdepääsuteid. Elasid nad telklinnakutes ja nende arvuks on pakutud isegi rohkem kui 10 000. Ehitati 120 km maanteid ja plaanis oli veel 40 km, kuid Stalini surma järel ehitusväeosad lahkusid.
Aastail 1950–1960 on Hiiumaal olnud üle 30 sõjaväelinnaku, lisaks piirivalvekordonid. Seoses sõjaväeosade lahkumisega 1960. aastal lõpetas tegevuse venekeelne Kärdla 7-klassiline kool.
Kärdla polgu (u 1200 meest) ja rannasuurtükiväe üksuste (eri aegadel u 500–1000 meest) likvideerimisega vähenes sõjaväelaste arv Hiiumaal oluliselt. Alles jäi piirivalve (u 500 meest, lõpupoole alla 300), õhukaitse raadiolokatsioonirood Ristnas (kuni 70 meest), mereväe sideväeosad (kuni 60 meest). Ka tuletornid koos eraisikutest personaliga olid jätkuvalt mereväe hallata. 1985. aastal toodi uue väeosana Tahkunasse teine õhukaitse raadiolokatsioonirood (u 60 meest).
Piirivalvamise võtsid 1940. aasta suvel Eesti Vabariigi piirivalvelt üle umbes viissada nõukogude piirivalvurit, rajati 12 kordonit ja 2 komandantuuri. Saksa okupatsiooni ajal olid piirivalvuriteks suurelt osalt kohalikud. Saaremaal paiknenud 44. Eesti Tolli-Piirikaitse pataljoni üks komissariaat asus Kärdlas ja korraldas piirivalvet Hiiumaal. Tollipiirikaitse oli saksa okupatsiooni ajal ainus märkimisväärne sõjaline jõud Lääne-Eesti saartel.
Alates 1945. aastast oli terve Hiiumaa suletud piiritsoon. Suurest Rootsi pagemisest järelejäänud paadid saeti pooleks või koondati alalise valvega sadamatesse. Piirivalvekordoneid oli pärast sõda üheaegselt kuni 15. Rannavetes patrullisid piirivalvelaevad ja -kaatrid. Pärast Stalini surma piirikontroll kaotati lühikeseks ajaks, aga 1954. aastaks oli see taastatud. 1960. aastail hakkas kordonite arv vähenema ning 1992. aastaks oli jäänud viis kordonit (Suursadama, Kärdla, Kõrgessaare, Ojaküla ja Sõru), 8 tehnilise vaatluse posti ja 24 väiksemat vaatlusposti. Hiiumaale sissesõit toimus peamiselt vastava loa olemasolul (teatud isikukategooriate puhul piisas ka töötõendist või isiku- ja komandeerimistunnistusest), kohalikel elanikel oli passis piiritsooni tempel, millega pääses ka teistesse piiritsoonidesse. Kuna luba oli seotud registreeritud elukohaga, siis näiteks mandril koolis käivad Hiiumaa õpilased pidid koolivaheajal kojusõiduks taotlema sissesõiduloa. Piiritsooni tõttu oli kuritegevuse tase Hiiumaal väga madal, näiteks uksi ei lukustatud ja autovargusi ei olnud.
Võrreldes NSV Liidu lõunapiiriga oli olukord Hiiumaal 1970.-1980. aastatel rahulik, piiririkkumisi on teada mõned üksikud. Septembris 1981 maandus Kõpus põllu peal väikelennuk Cessna Skyhawk ja rootslasest piloot palus Nõukogude Liidust poliitilist varjupaika. Nii lennuk kui piloot tagastati Rootsile, piloot viidi tagasi vaimuhaiglasse ravi jätkama.
Piiritsooni lubade süsteem tühistati 1987. aasta oktoobris ja piirivalve ei pidanud enam Heltermaal dokumente kontrollima. Aga vastu tulles kohalike elanike soovile jätkati kontrollpunkti mehitamist veel kolm aastat, kuni 1991. aasta aprillini. Vene piirivalve lahkus Hiiumaalt 1992. aasta septembris. Saarele sissesõitu reguleeriti külaliskaartidega ja sadamas oli mehitatud kontrollpunkt kuni 1996. aasta lõpuni.
Jaanuaris 1992 kuulutati kõik endised nõukogude sõjaväeobjektid Eesti Vabariigi omandiks. Samal aastal anti kohalikele võimudele üle ka Hiiumaal asunud linnakud. Kuna kohe algas nende rüüstamine, pandi mõnda linnakut valvama kaitseliitlased. Viimased Vene sõjaväelased lahkusid Hiiumaalt veebruaris 1993, Vene vägede väljaviimine Eestist lõppes 31. augustil 1994. Hiiumaal võttis Eesti piirivalve kasutusele komandantuurilinnaku Kärdlas, kaks kordonit (Ojaküla, Sõru) ja kaks mereside linnakut (Tahkuna, Kõpu). 2019. aastal on Politsei- ja piirivalveameti valduses ainult endine mereside linnak Kõpu majaka lähedal. Tahkunas mereväe raadiotehnikarühma linnakus tegutses Kärdla kordon, mis 2005. aastal kolis uude hoonesse Kärdlas. Kasutuseta jäänud linnakus asub Hiiumaa militaarmuuseum.
Tahkuna poolsaar
Tahkuna poolsaarel on Hiiumaa kõige tihedam ja mitmekesisem militaarajalooliste objektide kontsentratsioon. Esindatud on Esimese ja Teise maailmasõja rannapatareid, õhutõrje- ja välisuurtükipatareide positsioonid, sõjaväelinnakud, raudteetamm, dotid, kaevikud, laskepesad, Külma sõja aegsed piirivalvepostid ja vaatetorn, sideliinid, radarimägi.
1915. aastal Hiiumaal alanud rannapatareide ehitus toimus moodsaima tehnoloogia järgi. Lehtma-Tahkuna kitsarööpmelisel (750 mm) raudteel sõitev auruvedur oli Hiiumaal seninägematu tehnikaime. Raudteevõrk oli ulatuslik, aga kuna kuival liivapinnasel polnud vaja kõrget teetammi, siis tänapäeval on kõigi teetrasside leidmine võimatu. Valmisid kasarmud ja ohvitseride elamud, sööklad, elektrijaam, tallid, laod, sideliinid. Kõike plaanitut valmis ei jõutud ja 1917. aasta oktoobris, pärast saksa vägede sissetungi, hävitati enamus objekte. Ladusid ei valvatud, kohalikel lasti kõik laiali tassida, et vaenlase kätte ei satuks.
12-tolliste suurtükkide rauad viidi 1920. aastate algul Naissaarele, ülejäänu läks vanarauaks. Peagi kasvas raudteetrassil ja suurtükipositsioonidel juba noor mets. Eesti kaitseväel ei olnud Hiiumaal mingeid sõjalisi objekte.
1939. aastal saabusid Tahkunasse taas ehitusväeosad, seekord NSV Liidu omad. Taastati kitsarööpmeline raudtee Lehtma sadamast Tahkunasse. Algas kahe patarei ehitus – 180 mm patarei Kukerabas ja 130 mm patarei tuletorni lähedal. Lehtma sadamas olnud materjalikogused kinnitavad, et 1942. aastaks pidi Tahkunas valmima 406 mm ja 1943. aastal 305 mm patarei. 1941. aasta 22. juunil algas sõda ja osa töödest jäi lõpetamata. 1942-1943 veeti saksa võimude korraldusel Lehtma sadama kaudu minema kõik väärtuslik. Hooned lammutati, raudtee võeti üles.
Pärast sõda 180 mm patareid ei taastatud. 130 mm patarei oli kasutusel 1960. aastani. Lõimastu linnak jäi tühjaks 1960. aastal pärast Kärdla polgu likvideerimist. Tahkuna poolsaarele jäid ainult mereväe vaatlus- ja sideallüksus (tänapäeval on linnakus militaarmuuseum) ning piirivalvekordonid Lehtmas ja Mudastes (likvideeriti 1960. aastatel). 1985. aastal toodi Lõimastusse õhukaitse raadiolokatsioonirood madalalt lendavate sihtmärkide (tiibrakettide) avastamiseks. Lõimastu linnakus ehitati uus kasarm-söökla ja ohvitseride elamu, kasutusele võeti ka mõned 1940. aastal ehitatud hooned. Endisest rannapatarei katlamajast juhiti nüüd radariväeosa lahingutegevust.
1993. aastast, kui lahkusid viimased vene sõjaväeosad, on militaarobjektid huvilistele uudistamiseks avatud. Kuni 2005. aastani asus Tahkunas Eesti piirivalve Kärdla kordon. Praegu on ainus riigikaitseline objekt Tahkuna poolsaarel kaugseire radar.
Ristna
Ristna Lõunanina ja Kalana sadama vahelisel alal on militaarobjektide tihedus samuti väga suur. Kuna erinevate ajastute ja väeosade ehitised asuvad läbisegi, siis saab mitme objekti otstarvet tänapäeval ainult oletada. Pärast rannapatarei likvideerimist 1960. aastal kolis sõjaväelinnakusse Põhja-Ristnast õhukaitse üksik raadiolokatsioonirood. 1986. aastal algasid suuremahulised ehitustööd: kahekorruseline 16 korteriga ohvitseride elamu jäi pooleli viimistlusjärgus, kasarmust valmis vundament ja alustati seinte ladumist. Elamu seisab tänaseni, kasarmu on vundamendini lammutatud. Ristna linnakus tegutses 1979. aastast alumiiniumlusikate valmistamise tsehh. See oli mõeldud ohvitseriprouadele töö andmiseks, aga hiljem töötas seal ka kohalikke elanikke.
Kalana sadama pool oli piirivalve tehnilise vaatluse post, mis tänaseks on lammutatud.
Sõru – Tohvri
Hiiumaa lõunaotsas oli rannapatarei nii Esimese kui Teise maailmasõja ajal. Kasutusel on Sõru nimi, kuid tegelikult asuvad patareid Hindu ja Tohvri külas. Patareide vahekaugus on umbes pool kilomeetrit. Tsaariaegne patarei rajati kõrgemale kuivale kohale, mis tol ajal oli aga täiesti lage, mingit maskeeringut ei olnud ja patarei paistis merele. Seda peeti väga suureks puuduseks ja uus patarei rajati 1940. aastal rannast kaugemale, soisesse metsa. Ehitustingimused olid keerulised, aga vähemalt ei paistnud suurtükid otse merele. Asustus oli sealkandis tihe, sõjaväeehituste jaoks maa vabastamiseks aeti 1940. aastal kodust välja viis peret. Sõru sadama juures oli viimastel sajanditel piirivalvekordon iga riigikorra ajal.
Sarve-Lehtma kaitseliin 21 dotiga (1940–1941)
Raudbetoonist dotid ehitati 1941. aastal. Dott – eestikeelne mugandus Nõukogude Armee terminist ДОТ (долговременная огневая точка), otsetõlkes püsitulepunkt. Kivist, betoonist, soomusplaatidest vms kinnine kaitseehitis.
Sarve-Lehtma kaitseliinil sõjalist kasutust eriti ei olnud, kuna vastane saabus hoopis teisest suunast kui oodati. Kaitseliin oli ehitatud Hiiumaa ida- ja põhjarannikule, saksa dessant maabus 1941. aasta oktoobris lõunarannikule. Sarve-Lehtma kaitseliini dotid on tüübilt sarnased raskekuulipilduja positsioonid, 2-3 võitleja jaoks. Esineb väiksemaid erinevusi (laskeavade arv, tamburi kuju ja asukoht jms). Kuna ehitus toimus osaliselt sõja ajal kiirustades ja käepärastest materjalidest, siis on ehituskvaliteet kõikuv.
Tänapäeva seisavad dotid valdavalt kasutuseta. Heltermaal on üks dott kasutusel keldrina, Sääre ninal RMK vaateplatvormi alusena. Raudbetooni seisukord rahuldav, laskeavade metallist luugid ja uksed kadunud. Mõned dotid asuvad nii tihedas padrikus, et nende leidmine on raske.
Kokku on dotte Hiiumaal ligi 50, aga mujal ei moodusta nad nii pikka kaitseliini. Enamasti on dotid rannapatareide ümbruses. 1970. aastatel paigaldas piirivalve 3 monteeritavatest raudbetoonpaneelidest dotti SPS-3, neist üks (Suursadama kordonist) on teisaldatud Hiiumaa militaarmuuseumisse.
Nõukogude piirivalve (1944–1992)
1945. aastast oli terve Hiiumaa kinnine piiritsoon. Ümber kogu saare olid kordonid kuni 1953. aastani, hiljem sisemere ääres (Sõru ja Heltermaa vahel) kordoneid ei olnud. 1950. aastal oli Hiiumaal 2 komandantuuri (Kärdla ja Putkaste), 12 kordonit (Kuri, Kärdla, Lehtma, Mudaste, Otste, Luidja, Kõpu, Kalana, Õngu, Haldi, Emmaste, Putkaste) ja Heltermaa kontrollpunkt. 1955. aastal eraldati piirirajatiste (piiririba) jaoks 12 m laiune vöönd rannas Hellamaalt Tilga külani.
Hiiumaale pääses läbi piirikontrollipunktide Heltermaa sadamas ja Putkaste lennuväljal, alates 1964. aastast Kärdla lennuväljal.
Paopel oli Kärdla komandantuuri väliõppekeskus koos lasketiiruga. Kordonitel olid oma harjutusväljakud, lasketiirud ja kopteriväljakud.
Kuni 1970. aastateni olid Hiiumaa randades ülesküntud piiriribad koos traataedadega, nende jäänuseid võib näha Tahkuna ja Kõpu poolsaarel. Okastraat oli sageli kinnitatud puude külge. Mägipe rannas katsetati 1980. aastatel seismograafilist signalisatsiooni (reageeris inimese sammudele), aga tormisel rannikul see end ei õigustanud. Tahkuna ja Lehtma vahel on rannas hulgaliselt silikaatkividega vooderdatud laskepesi. Kogu piiririba ulatuses kulges rannikul telefoniliin. Umbes iga seitsmenda posti küljes oli pistikupesa, kuhu patrull sai ühendada telefonitoru ja võtta ühendust kordoniga. 1980. aastatel asendati õhuliin maakaabliga.
Piirivalve vaatlustorne on Hiiumaa randades olnud üle viiekümne. Vaatetornid asusid kordonite juures ja tehnilise vaatluse postide ning prožektoripostide juures. Tehnilise vaatluse postide (TVP) varustuses olid laevaradarid, helgiheitjad (läbimõõduga kuni 200 cm), öövaatlusseadmed ja binoklid, reeglina ka kahe agregaadiga diiselelektrijaam. Prožektoripostidel puudusid statsionaarsed radarid, prožektor võis olla ka teisaldatav. Tehnilise vaatluse poste ja prožektoriposte oli Hiiumaal vähemalt 15. Lisaks oli igal kordonil alates 1980. aastaist 2–6 raadiolokatsiooniposti – erineva konstruktsiooniga väikeehitiste komplekti, mida kasutati piirivaatluseks kantavate lähiradarite abil. Vaatluspostid olid ümbritsetud okastraataia ja signaaltraadiga.
Nõukogude aja lõpuks oli Hiiumaal viis kordonit, mis moodustasid 11. piirivalvesalga 1. komandantuuri. Selle salga ehk sõjaväeosa 2133 staap ning ülejäänud 8 kordonit asusid Saaremaal. Hiiumaa kordonid: 1. Suursadama (praegu seisab tühjana), 2. Kärdla (lammutatud), 3. Kõrgessaare (eravalduses, lammutamise ootel), 4. Ojaküla (eravalduses, osa hooneid lammutatud), 5. Sõru (eravalduses, hoitakse korras ja lammutusplaane pole).
Piirivalvekordon oli NSV Liidu „raudse eesriide“ režiimi tagamise põhiline lahingüksus. Igal kordonil oli oma vastutusala, kus paiknesid erineva otstarbe, koosseisu ja varustusega vaatluspostid (visuaalvaatlus-, prožektori-, raadiolokatsiooni- ning tehnilise vaatluse postid). Hiiumaa kordonite koosseisu suuruseks oli ette nähtud 2-3 ohvitseri, 2-3 üleajateenijat ja 42 ajateenijat. Täiskooseisus olid kordonid harva, tavaliselt oli osa kohti täitmata. Kordoni isikkooseisu kohustuste hulka kuulus ka õhukaitseväeosade teavitamine õhupiiri rikkumistest. Vaatlusinfot edastati ka mereväele.
Piirivalvekordon oli iseseisev mitmekülgsete funktsioonidega üksus. Teenistusülesannete täitmiseks olid kasarm, vaatetorn, garaaž, õppeväljak, lasketiir, koertemaja, olmevajadusteks söökla, saun, kino, spordisaal. Keskküttesüsteem oli autonoomne ja elektrivarustuse kindlustamiseks generaatorid ja akud. Lisaks toidulaole ja juurviljahoidlale oli võimalusel ka abimajapidamine (laut, sigala, kasvuhoone). Mõnikord oli köögis isegi leivaahi. Ohvitseride jaoks olid eraldi elamud. Kordonit ümbritses väljaspoole piirdeaeda rajatud kaevikuliin laskepesade ja varjenditega. Relvastatud rünnaku korral pidi kordon vastu pidama vähemalt 30 minutit.
Komandantuuri linnakus Kärdlas Pargi 3 on enamus hooneid säilinud, aga need kavatsetakse lammutada ja krundile ehitatakse sotsiaalkeskus.
Pärast 1992. aastat lammutatud vaatetornid: Tahkuna, Sõru TVP, Kärdla kordon (2003), Hirmuste TVP (2010), Kalana TVP (2014).
2021. aastaks on säilinud 10 vaatetorni: Sääre nina TVP (ainus vanemat tüüpi torn), Suursadama kordon, Lehtma TVP (ainus täismetallist konstruktsiooniga torn), Tahkuna militaarmuuseum (toodud Ojaküla kordonist), Kõrgessaare sadam, Ninametsa TVP, Palli TVP, Kõpu tuletorni juures (kuulus mereväe raadiotehnikaroodule), Haldi TVP ja Sõru kordon.