Sissejuhatus
Möödunud sajandi neljakümnendatest alates tabasid Kärdlat suured vapustused ja muutused. Molotov-Ribbentropi pakt avas rohelise tee suure sõjaväelinnaku rajamisele linna lääneserva. Tänaseni kutsutakse seda piirkonda Polguks. Sõjaeelsel ajal ja 1941. aasta lahingtegevuse käigus kasutasid linnakut mereväe alluvuses olevad rannakaitseüksused ja nende juhtkond. Saksa okupatsiooni ajal olid seal nõukogude sõjavangid, kes jätkasid linnakus ehitustöid.
Lisaks muudele vapustustele põletasid taanduvad punaväed 1941. aasta oktoobris maha Kärdla kalevivabriku. Ettevõttest, mille ümber keerles linnakese elu, jäi järgi kivivare. Tänasest vaatepunktis hinnatuna võiks isegi öelda, et läks hästi: kui vabrik oleks terveks jäänud, oleks Kärdla olnud üle ujutatud Venemaalt sissetoodud tekstiilitöölistega, valdavalt naistega ja venelastest sõjaväelastega saadud järglased oleks kujundanud hoopis teistsuguse kultuuri- ja keeleruumiga Kärdla võrreldes sellega, mis siin täna on.
Sõjajärgsel ajal domineerisid Kärdlas maaväed. Polgu peremeheks sai 1947. aastal moodustatud kuulipilduja-suurtükiväepolk, mille pataljonid paiknesid Kärdlas, Lõimastus ja Vaemlas, polgukool Hiiessaares. Polgu relvastuses oli vähemalt 10 tanki T-34-85 ja paarkümmend T-34 baasil liikursuurtükki, 1958. aastal ka 35 tanki T-54. Tankodroomid oli Rehemäel Kärdla surnuaia kõrval ja Kaibaldi nõmmel. Kahureid käidi laskmas Paopel. 1950. aastail olid polgul polügoonid ka Niidikülas, Kassaris Sääre tirbil ja Reigis. Polgu laod olid Palukülas ja Suursadamas.
Just relvastusse kuulunud tankid kinnistasid sõjaväeosa rahvaliku nimetamise tankipolguks. Neil aegadel oli tavaline, kui tankid sõitsid läbi linna Rehemäele harjutustele. Juhtus sedagi, et tank sõitis mõnda aeda sisse, tankistid krabasid puudelt õunu ja siis sõideti edasi – „valitsejate“ asi. Kui tank vajus läbi Vabaduse tänava Nuutri jõe silla, oli „süüdi“ ikka kohalik rahvas, kes ei olnud arvestanud liiklusmärgi paigaldamisel piisava varuga.
Mereväe käsutuses olid suured laod sadama piirkonnas, staap leidis koha Uuel tänaval.
Sõjaväelasi oli palju. Reakoosseis majutati kasarmutesse, ohvitserid pea igale vabale pinnale Kärdla majades. Sõjavägi ehitas juurde kortermaju Polku Sõnajala tänavale, Kõrgessaare maanteele, Allika ja Vabaduse tänavale. Kõige nooblimad majad – näiteks Fendti maja Pika ja Aia tänava ristis olid sõjaväelaste kõrgema juhtkonna kasutada.
Sõjaväelaste kultuurilise meelelahutuse eest hoolitsesid reakoosseisu klubid Polgus ja madrustele Kalda 2. Peamiseks meelelahutuseks oli arvatavasti kino. Kärdla pargis toimusid tantsupeod, mängis orkester. Peod arenesid teinekord massikaklusteks: merevägi peksis maaväge ja vastupidi. Ohvitserid said aega veeta ka kõrtsudes ja puhvetites, kuid pidi olema tähelepanelik: polgukomandör, karmi käega polkovnik Belov võis olukorra kontrollimiseks sisse astuda ja siis tuli vajadusel isegi teise korruse aknast välja hüpata ja pageda – nii juhtunud kord väljakuäärse „Rohelise poe“ teisel korrusel tegutsenud restoranis. Võis olla üsna naljakas pilt: nõukogude ohvitser põgeneb oma ülemuse eest! Aga viina sai topsikaupa osta Keskväljaku ääres paiknenud putkast. Küllap ka väikest sakummi.
Nõukogude ohvitser ei öelnud ära väikesest äritegemise võimalusest. Pudeli viina eest vaat või paar kütust – see oli väiksemate vennikeste bisnis. Polgu autopargist vahetasid omanikku USA päritolu lend-lease´i veoautod Studebaker ja Dodge, ametlikult võileivahinnaga. Mis meelehea tehinguga kaasnes, sellest ajalugu vaikib. Küllap äritseti ka igatsugu muu nassvärgiga.
Paljudel ohvitseridel olid ka pered. Polgu ajal tegutses tänases Kärdla Õpilaskodus vene 7-klassiline kool. Sõja-ajast oli püsse ja lahingmoona palju vedelema jäänud, kui eesti poisid ja vene poisid karjamaa rannas sõda mängisid, ei olnud puupüsse tarvis. Surmasaanutest siiski infot ei ole. Vene kool tegutses Kärdlas kuni 1967. aastani, siis küll Vabaduse tänaval.
Nõukogude Armee ja Sõjalaevastiku terminoloogias kutsuti iga hoonetekogumit või ka üksikut eraldiasuvat hoonet linnakuks. Kärdlas võib selliseid linnakuid säilinud dokumentide järgi tuvastada 17, kogu Hiiumaa sõjaväelinnakute numeratsiooni suurim number on 31. Enamus hooneid ja rajatisi on tänapäeval alles. Täpse ajaloolise pildi kokkupanek on raskendatud: linnakute hoonete inventariseerimisaktidel puuduvad aadressandmed. Vanematel Kärdla linnaplaanidel pole näidatud majanumbrid, ka on tänavate nimesid ja majade numeratsiooni aja jooksul muudetud.
XX sajandi kuuekümnendate alguses sai polgu aeg Kärdlas otsa. Juba viiekümnendate keskpaigas vähendati mereväe rannakaitsesuurtükiväge: kui 1946. aastal oli Hiiumaal rivis kuus statsionaarset patareid, siis 1960. aastaks oli neid järel ainult kaks – Ristna ja Tahkuna ning need läksid sügisel likvideerimisele.
Nõukogude Armee 4. kaardiväe armeekorpuse 132. motolaskurdiviisi 454. polk saadeti 1960. aasta suvel laiali. Hiiumaa arhiivi kogunesid dokumendikaustade lademed varade kirjeldusega, mis kohalikule võimule üle anti. Üks tank, millel suurtükk puudu oli, vedeles veel kaua Kõrgessaare maantee servas võsas. Kärdla Polku asus Hiiumaa rajooni Täitevkomitee, kalurikolhoosi „Hiiu Kalur“ kontor, laod ja töökojad, Hiiumaa Autobaas nr. 15, Hiiumaa rajooni Telefonivõrk, Kärdla võimla, gaasikontor ja veel mitmeid asutusi ja ettevõtteid. Polgu aja mälestusena on Hiiumaal mitmeid suguvõsasid võõrapäraste perekonnanimedega: Vanjukid, Rõbtšenkod, Kagadzed, Linkovid ja teised.
Üks paranoilisemaid ajajärke Kärdla ajaloos sai otsa. Eesti riikliku iseseisvuse taastamiseni jäi veel 31 aastat.
[15.05.1947] Eesti NSV Ministrite Nõukogu aseesimehele sm. Boitsov’ile
Salajane. Teie kiri nr. 0281 – 7.05.1947. a.
Esitan, et Hiiumaa Täitevkomiteel ei osutu võimalikuks Teie kirjas loetletud hooneid anda viie aastasele rendile Hiiumaal asuvatele Baltimere Laevastiku üksustele.
Organiseeritava Hiiumaakonna keskuseks on ettenähtud Kärdla linn, mis senini kujutas endast väikest töölisasulat, kus ei leidu hädavajalikke ruume organiseeritavate maakonna ametiasutiste paigutamiseks. Juhul, kui olemasolevad kommunaal ja erahooned jäävad veel edaspidi sõjaväe kasutusse, osutub maakonna ametasutuste organiseerimine ja komplekteerimine ruumide puuduse tõttu võimatuks. Senini on ruumide puudumine olnud suuremaks takistavaks põhjuseks maakonna Täitevkomitee ja teiste maakonna ametasutiste komplekteerimisel, kuna asutiste töötajate jaoks ei ole Kärdlas enam elamispinda, samuti asutiste jaoks puuduvad vastavad hooned, kuna kõik vähem-rohkem sobivad hooned on senini sõjaväe üksust о kasutada. Teie kirjas loetletud hooned on praegu Punalipulise Baltimere Laevastiku üksuse v/p. nr. 90420 kasutamisel ja seejuures nende hoonete elamispind ei ole täiel määral nende poolt kasutatud.
Hiiumaa Täitevkomitee omalt poolt, maakonna kiirema ja hõlpsama organiseerimise huvides arvab et Teie kirjas loetletud hooned peaks olema võimalik üle anda organiseeritava maakonna asutiste kasutamisele, kuna PBL allüksuse asutisi (staap, laod, meeskonna ruumid jne.) võiks paigutada Hiiumaal Kõrgesaare vallas Palli külas asuvatesse hoonetesse (kaks kasarmut ja teised hooned) millised ka on eelnimetatud PBL allüksuse valduses, kuid praegu seisavad suuremalt osalt kasutamata. Kuna Kärdlasse on kokku surutud mereväe asutised, millede siin asumine ei peaks osutuma möödapääsmatuks vajaduseks. Kuna Palli külas asuvad kasarmu hooned on oma asukohalt PBL üksuse v/p nr 90420 strateegilistele punktidele (Tohvri, Ristna ja Tahkuna baasid) rohkem tsentrumis kui Kärdla, peaks staapi ja teiste majanduslike asutiste üleviimine Pallile olema ka neile otstarbekohasem.
Kärdla linnal, mis peab kujunema organiseeritava maakonna kultuuriliseks ja majandusliseks keskuseks, puudub senini rahvamaja. Olemasolev rahvamaja hoone on 1944. a. saadik sama PBL allüksuse valduses, vaatamata sellele, et ENSV Ministrite Nõukogu määruses nr 020 – 28.03.47 on pöördutud PBL Juhataja admiral Tributsi poole selle üleandmiseks Kärdla linna Täitevkomitee korraldusse. Kultuurihariduse töö, mis on põhjapanevamaid elemente nõukogulikus kasvatustöös, on selle tõttu tõsiselt pidurdatud.
Teie kirja nr. 0281 – 7.05.47. a. lisas loetletud hooned: Kärdlas, Vabaduse tn 3 ja 4 on kommunaalmajad. Üks neist on endine Tarbijate kooperatiivi kaupluse hoone, mida praegu mereväelaste poolt kasutatakse laoruumina, kuid on osaliselt tühi. Kärdla Tarbijate Kooperatiiv aga samal ajal vastavate ruumide puudumise tõttu ei saa täita ENSV Ministrite Nõukogu määrusega nr 934 – 28. XI 1946. a temale pandud kohustusi elanikkonna teenindamise parendamiseks. Ja praegustes ruumides antisanitaarses olukorras kaubeldakse ühes ruumis toidu- ja kõigi muude kaupadega.
Kingisepa tn 20 asuv kahekorteriline elumaja kuulub erakodanikule, kes ise elab samas majas, mille tõttu nimetatud hoone üürimine ei kuulu täitevkomitee kompetentsi. Hiiumaa Täitevkomitee arvates taotletakse kõnesoleva hoone üürile andmist mereväe allüksuse välipost nr 90828 poolt Teie kaudu selletõttu, et hoone omanik ei nõustu kohapeal astuma lepinguvahekorda eelnimetatud allüksuses teeniva vanemleitnant Zjumenkov’iga, kes märtsi kuul 1947. a vägivaldselt tungis kõne all olevasse majja ja senini kasutab seal korterit vormistamatult.
Võidu tn 1 (endine Poska 1) asuv hoone on 1940. a ehitatud mereväelaste poolt ja ei seisa täitevkomitee bilansil ning selle hoone üürimine ei kuulu järelikult täitevkomitee kompetentsi.
Võidu tn 4 (end. Poska 4) on endine koolimaja, mida praegu kasutab mereväe üksus v/p nr 90828 meeskonna ruumidena. Praegune Kärdla Keskkool töötab 12 klassikomplektiga hoones, mis on ehitatud 6-klassilise algkooli jaoks. Samades ruumides töötab praegu ka veel vene õppekeelega kolme klassikomplektiga algkool, mis 1947/48. õppeaasta alguseks peab kujunema mittetäielikuks keskkooliks. Praeguses hoones töötavad eeltähendatud koolid kahes vahetuses, kuid sellejuures ei ole vajalikku ruumide miinimumi normaalseks õppetööks. Eeltoodu põhjal peaks Võidu tn 4 asuv endine koolimaja üle antama Kärdla linna täitevkomiteele Vene õppekeelega mittetäieliku keskkooli jaoks hiljemalt juuni kuuks 1947. a, et enne õppetöö algust oleks võimalik teostada vajalikku remonti. Selleks Hiiumaa TK palub Teie vastavat korraldust.
Uus tn 7 asuvat hoonet kasutab mereväe üksus v/p nr 90420 staabi ruumidena. Hoone on endine kodanliku Eesti politsei jaoskonna asukoht ja kuulun ENSV Siseministeeriumile. Et see ei ole Kärdla linna TK majadevalitsuse bilansil, ei kuulu hoone üürimine ka TK kompetentsi. Hoone peaks antama SM Hiiumaa jaoskonna kasutamisele, kuna jaoskond praegu töötab lahus mitmes hoones, milline asjaolu on takistuseks edukaks tööks.
Kingisepa tn 2 (endine Vilmsi 2) asuvat hoonet kasutab mereväe üksus v/p. nr. 90456 meeskonna ruumidena, kuid Kärdla linna TK ei saa ka seda hoonet jätta mereväe üksuse kasutamisele pikemaks ajaks.
Vabaduse tn 23 ja 23-a asuvad hooned kuuluvad ENSV Metsatööstusministeeriumile, on endised Kärdla metskonna ametiruumid, mida kasutavad alates oktoobrist 1944. a. mereväe üksuse v/p nr 90420 osad. Üks nimetatud hoonetest on ehitatud käbide kuivatise otstarbeks. Metskond, vastavate ruumide puudumise tõttu ei saa täita temale kuuluvaid funktsioone. Nende hoonete üürimine ei kuulu kohaliku täitevkomitee kompetentsi.
Vabaduse tn 25 asuv hoone on eelmises lõikes tähendatud mereväe üksuse poolt ümberehitatud saunaks ja metskonna hoonete vabastamisel ei ole selle järgi neil enam vajadust.
Metsa tn 4 hoonet kasutatakse samuti mereväe üksuse v/p nr 90420 poolt. Hoone on endine Kärdla vabriku vanadekodu ja peaks üle antama Hiiumaa TSN Täitevkomitee Sotsiaalkindlustuse osakonnale Hiiumaale moodustatava invaliidide kodu jaoks, mida ei ole senini ruumide puudumise tõttu olnud võimalust asutada, millise asutamine on aga ettenähtud 1947. a. jooksul.
Vabriku hoovis asuvat mehaanika töökoja ruumi kasutab praegu mereväe üksus v/p nr 90420 töökojana. ENSV Ministrite Nõukogu määrusega nr 020 – 23.03.47 on Töönduslike Kooperatiivide Peavalitsusele tehtud ülesandeks asutada II kvartalis l947. a. Kärdlasse villa ja riidetööstus kohalike tarviduste rahuldamiseks. Ja Vabriku hoovis asuvad mehaanika töökoja ruunid on ainukesed Kärdlas, mis võiksid tulla kõne alla selleks otstarbeks.
Posti tn 1 hoone kuulub Sideministeeriumile. Selles asub praegu Kärdla Sidekontor ning hoone üürimine ei kuulu täitevkomitee kompetentsi.
Vabaduse tn 20 on eramaja, hooldaja elab kohapeal ja maja üürimist ei saa teostada täitevkomitee.
Kärdla sadamas asuvaid laoruume, milliseid praegu kasutab mereväe üksus v/p nr 90420, ei saa kauemaks ajaks enam jätta neile kasutamiseks sest ENSV Ministrite Nõukogu määrusega nr 020 – 28.05.47 on Tarbijate Kooperatiivide Läänemaa maakondlikule Liidule tehtud ülesandeks moodustada Kärdlasse kaubabaas, mis varustaks Hiiumaa Tarbijate Kooperatiive kaupadega ja selleks otstarbeks on vajalikud sadamas asuvad laoruumid.
Hiiumaa Täitevkomitee käesolevas küsimuses esineb Teile ettepanekuga, et senini Kärdla linnas asuvad mereväe rannakaitse sektori staap v/p nr 90420 ühes juurdekuuluvate majanduslike allasutistega asuksid Kõrgesaare valda Palli külas asuvaisse nende valduses olevatesse kasarmutesse, milliseid senini ei kasutata nende poolt täielikult.
Ümberpaigutus osutub vajalikuks selleks, et võimaldada Hiiumaa Täitevkomitee ja teiste maakonna moodustamisega seoses olevate asutiste organiseerimist ja komplekteerimist.
Hiiumaa TSN Täitevkomitee esimees: / Merendi/
Vestlusring Kärdla polgust [2007]
Räägivad Elmar Jääger, Raivo Klaas ja Peeter Kagadze.
Täna on mõte teha vestlusring teemal Kärdla polk. Loodetavasti jutu käigus tulevad välja igasugused olmelised ja muud üksikasjad.
Kaluri õue peal olid laod. Peavärav oli Sõnajala tänaval, sealt käisid ohvitserid. Autobaasi juures oli tehnika värav. Leivamaja oli praeguses puidutöökojas. Pesumaja oli ka kusagil. Tankid seisid pikkades puidust katusealustes Kõrgessaare maanteega paralleelselt, algasid Kõrgessaare mnt 43 juurest.
Klaas: Kui polk oli juba ära läinud, oli üks tank maha jäänud umbes Bessi maja (Kõrgessaare mnt 43) otsa juures, sellel pole kahurit olnud enam. Ja kadunud Härma Endel läks võrriga koju Tarestesse. Seal lõppes asfalt ära ja hakkas kruusatee ja leivapäts kukkus maha. Me, poisikesed, võtsime selle leiva ja pugesime tanki sisse.
Jääger: Kui elektrijaan sai Ungari lokomobiili, siis polgu tank, ilma tornita, käis seda Heltermaalt ära lohistamas 20 mm paksuse metallplaadi peal. Tank ei saanud väga aeglaselt sõita ja plaat läks väga tuliseks, iga viie kilomeetri järel pidi jahutama. Kui nad Kärdlasse jõudsid, siis oli plaat juba üsna ribadeks kulunud ja Eeni mäel suitsesid tükid tee peal. Aga kohale nad selle masina said.
1954.-1955. aastal müüdi polgust masinaid, mis seisid pukkide peal. Siht Oti kontor ostis Dodge [USA veoauto] , lahtise, millega suurtükke veeti. Need maksid kõik alla tuhande rubla. Ainult Stude (USA veoauto Studebaker), mille ostis tapapunkt, maksis 1200 rubla. Külgkorviga M-i ostis … ei tule meelde. Ja tegi avarii sellega. Saamu (liiklusinspektor Samuel Tarkmees) oli vihane, et tuleb tagasi anda ja läks polku kontrollima, et kes ja kellele müüs. Selgus, et sellist asja pole olnudki. See asjaajamine nii käiski, poole liitri eest pandi külgkorvi veel tanki aku ka.
1939. aastal, kui nad polku ehitasid, siis nad hakkasid veevärki panema ja ajasid jämeda manteltoru maa sisse. Jõudsid esimese veesooneni ja see hakkas nii pritsima, et üle noorte mändide, olid hädas, et uputab kõik ära. Siis nad tagusid ühe männipalgi torusse, vool jäi väiksemaks, aga talvel oli ikka kogu ümbrus jääs.
Saksa ajal demonstreeriti tankirusikat. Sinna oli kokku veetud üksjagu vanarauda ja siis paarikümne meetri kauguselt põrutati selle rusikaga. Kärakas oli suur ja suitsu kõik kohad täis.
Klaas: Tankid sõitsid Kõrgessaare maanteelt rannakarjamaale mööda Aia ja Tiigi tänavat. Prügimäe teed mööda läksid ka.
Jääger: Ma käisin jalgrattaga Malvastesse kooliõpetajaks. Ühel hommikul jõudsin Krooki, siis ei olnud veel uut teed, sügavad kraavid olid ääres. Vaatan, mis seal kraavis on, tank oli öösel kummuli keeranud, lindid vastu taevast. Mehed olid alumise luugi kaudu välja saanud, juures kedagi ei olnud. Aga õhtuks oli see tank ära viidud.
Kaibaldi nõmmel sõitsid ka.
Kui palju tanke oli?
Pärn: 33 tanki. Osa võis olla konserveeritud
Klaas: Osa tanke oli seisnud ka Hiiessaares, aga need võisid olla iseliikuvad suurtükid. Osa tanke oli Käinas.
Klaas: Kärdlas oli Kõrgessaare maantee ääres kaks rida tanke katusealuses, aga palju kokku, seda ei mäleta.
Kagadze: Sai seal käidud küll ja ronitud, aga kaasa ei tohtinud midagi võtta. Tulid aiast läbi, poisid olid kõik tuttavad. Viisid jälle tüki leiba, ausalt öeldes olid need vennad üsna näljased, ju see toit nii vilets oli.
Jääger: Lasketiir oli polgu taga metsas, sealt lasti üle prügimäe tee.
Kagadze: Rannakarjamaal lasti merel olevate märkide pihta, mitte kahuritega, vaid kahurite külge seatud püsside ja kuulipildujatega. Alati oli häda, et lehmad ära ajada. Kord nädalas oli laskmine. Püssist lasta ei saanud, aga kuulipildujat lubati küll täristada, vana Maksim, poisid olid tüdinenud juba sellest.
Jääger: See Eesti ajal tehtud lasketiir, mis Kõrgessaare maanteest mere poole jääb, sellest on üks vall veel järgi, see oli 300 meetrine tiir. Algul lasti ilma vallita, merele, aga sellega oli jama, paadid sõitsid ja lehmad olid karjamaal. Saksa ajal käisime seal laskmas. Omakaitse korraldas, vanemad koolipoisid olid ka Omakaitses. Ükskord toodi kergekuulipilduja Degtjarjov, aga see sai liivaseks ja ei töötanud. Seal märklaudade juures oli betoonist koridor, sealt käidi märklaudasid näitamas. Mu sõber Liit oli seal näitamas, mees hakkas juba kuulipildujat laskma, sõrm päästikul, kui äkki poiss märklaua ees! Küll oli vandumist.
Kagadze: Polgu tagune mets (maavalitsuse taga, gaasikontori poole) oli igasugusid lobudikke täis. Seal oli 5–6 kuuri, mingid laod ja raadiotöökojad. Tagapool olid vist mingid moonalaod, paralleelselt vana prügimäe teega, sinna meid enam ei lastud. Ma olin 4.-5. klassis ja käisin raadioringis.
Jääger: Tegin Malvaste koolis näärivana ja tulin öösel tagasi soome kelguga, kasukas seljas ja läkiläki peas. Lehtma teeristist Kärdla poole seisis piirivalve autolavka, oli nässu läinud ja poisid istusid seal kurvalt. Ütlesid mulle, et Kärdlas anna teada, las tulevad meile appi. Mõtlesin, et mis ma sinna piirivalvesse öösel lähen, annan polgu väravas teada. See oli tehnika värav, rääkisin jutu ära. Jõudsin Aia tänava otsa, kui tulid hirmsa kihutamisega neli piirivalve ratsanikku. Eks nad ilmselt tulid selgitama, kes see tüüp oli.
Klaas: Lumetõrjet tegid nad sedaviisi, et tjagatsil (suurtüki vedukil) oli kolmnurkne sahk vaieritega järgi, see käis ühest tee äärest teise, aga autosid oli ka vähe tol ajal.
Kagadze: Silma torkas, et eri väeliigid omavahel läbi ei saanud. Sellepärast imestan, et kuidas polgu omad üldse teatasid piirivalvuritele. Seal pigem mõni staabiohvitser hõõrus käsi, et paras neile kuraditele. Igal väeliigil oli ka oma patrull – polk, merevägi, piirivalve – ja need läksid mõnikord ka omavahel kiskuma.
Jääger: Polgus tehti orkester. Leningradist kutsuti kapellmeister. Ajateenijad pandi puhuma, alguses ainult huulikuga. See kisa ja möirgamine oli nii suur, et nad viidi Lodju metsa, seal Tammistu tee ääres oli üks küün, selle juures siis puhusid, siis olid neil juba noodid ka. Aga algul võeti meid koolist kolm poissi – Kahu Raul, Koolmeister ja mina. Siis olid veel Rohtvee Hannes, Paht – need kes varem olid olnud Kärdla orkestris ja 3–4 vene sõjaväelast, kokku oli meid 15–16 meest. Ükskord oli Suuremõisas rajooni tuletõrjujate kokkutulek. Mängisime hümnid ära, vahepeal peeti kõnesid ja pärast pidime tantsuks mängima. Eks seal oli ka hiiu õlut tehtud ja meile toodi ka ämber. Aga poisid leidsid vinku üles, see oli puhveti taga ja lasid veel teise ämbritäie. Kui lõpuks mängima pidime minema, siis esimese tenori mees ei saanud enam piuksugi tehtud ja nii edasi. Meil oli koolis järgmisel päeval eksam, aga enam tagasi ei saa, ühtegi autot pole. Miilitsaauto viis meid sinna, aga tagasi enam ei toonud. Lõpuks saime tuletõrjeautoga tulema Koolmeistri-poisiga. Aga teised tulid kolm päeva. Kahu Rauli trumm oli olnud järgmisel päeval Partsis keldri külje peal. Polguülem oli vihane, et tuleb paraad, aga poisse pole. Kui tagasi tulevad, mängivad ära ja siis kolmeks päevaks kartsa. Staadionil oli tehtud tribüüni moodi asi, me ronisime sinna üles ja polk marssis eest läbi. Neid oli nii palju, et pidime Kütipolgu marssi mängima 16 korda, muud marssi me ei osanud. See oli 1. mai paraad.
Kagadze: Saare komandant oli mereväelane. Mereväe komandantuur oli praeguses Mõmmi lasteaias Uuel tänaval, vanas politseimajas (Uus 22).
Jääger: Mereväelased pidasid sigu. Enne 1. maid võeti täitevkomitee rahvas kokku ja tehti vabrikuhoov korda, riisuti ja tehti peenrad. Aga sead olid lahti pääsenud ja järgmiseks hommikuks oli puhas plats.
Klaas: Kärdlas peeti ikka sõjaväeparaade ka, niikaua kui polk siin oli. Keskväljakul. Pärast pole midagi olnud.
Jääger: Mingi peo ajal toodi polgust hallivatimehed parki, neid võis olla mitusada. Eks pidu läks nii hoogu, et ohvitserid läksid omavahel tülli, ikka maavägi ja merevägi, nagu tavaliselt. Ja märul läks nii suureks, et keegi ei saanud enam midagi aru, nagu mesilasepere oleks liikunud pargis, ikka kiriku poole ja tagasi, muudkui anti kogu aeg. Pärast kui kino algas, meie istusime pinkide peal, siis oli nii, et üks must vari jooksis ekraani eest läbi ja kolm halli oli järgi. Pärast seda pole enam polgust ühtegi poissi välja toodud pidudele.
Kagadze: Pargis mängis laupäeviti üsna sageli polgu orkester.
Jääger: Tol ajal ju mingit helitehnikat ei olnud. Kui oli vaja tantsumuusikat, tuli orkester kohale. Olid paksud noodivihikud, öeldi number ja läks lahti. Seda mängimist oli pidevalt. Aga pärastpoole nad hakkasid ainult oma orkestriga tegema.
Klaas: Polgust teab väga palju Vanjuk Loore.
Jääger: Sel ajal võis isegi ajaleheputkast osta 100 grammi. Tiigi ja Pika tänava nurgal oli Helvese [?] putka. Väljakul, kus viimati oli ajaleheputka, seal müüdi ka.
Polgu ohvitseride söökla oli Rasemani majas ja mereväelaste oma oli Keskväljakul, koguduse majas.
Klaas: Polgu ülem elas Pikal tänaval Fendti majas (Pikk 58) ja sõitis rohelise Pobedaga. Pobeda seisis endises Fendti lehmalaudas. Polgu lõpu poole oli palju eesti ohvitsere.
Kagadze: Seal Fendti majas oli mingil ajal sõjaväe prokuratuur ja elas seal perekond Jarovski. Kõik küüditamise paberid on sellest majast läbi käinud.
Jääger: Fendti maja ehitamisel oli veel selline lugu, et lasi pool maja maha lammutada, midagi ei meeldinud. Oli kalevivabriku meister.
Kui ohvitserid olid auru all, siis hakkasid paugutama. Ja teised ei jõudnud midagi teha, kutsuti polgust patrull, neil olid täägid püsside küljes ja kuue-seitsmekesi viisid mehe minema.
Kas mõni maha ka lasti?
Jääger: Ei tea.
Kagadze: Ühte meie kooliõpetajat ohvitserist mees tulistas, naine jäi ellu, aga täpsemalt ma ei mäleta. Ohvitseride elamud olid Vabaduse tänava ääres.
Jääger: Polgus oli ka jalgpallimeeskond, lisaks veel Ristnas ja Tahkunas. Nii et kolm venelaste komandot pluss Kärdla mehed. Mängiti praeguse staadioni asukohas, Eha tänavat siis polnudki. Sakslased ajasid seal kraavid kinni ja tegid lennuvälja. Siin käis samasugune lennuk, millega Mussolini ära varastati, Storch. Lennurada käis Põllu tänava poolt leivamaja suunas. Kui venelased tulid, siis hakkasid „metsavahid” (PO-2) käima, 3–4 korda päevas. Sõitsid sellised mehed, keda enam kiiremate riistapuude peale ei lubatud. Aga nad olid kõvad poisid, nii kui maha tulid, kohe kõrtsu. Voentorgi kauplus oli Keskväljakul, koguduse majas (Põllu 1), seal müüdi veini. Olid suured 300-liitrised vaadid ja mida tühjemaks need said, seda lahjemaks vein jäi, sinna pandi kogu aeg vett juurde.
Kui siis lendurid olid oma sõnumid ära andnud ja ära hakkasid sõitma, siis pealtvaatajad seisid praeguse kohtumaja kohal (Põllu 17). Kui lennuk tuli, siis olid koolipoisid ka kohe kõik tunnist kadunud lennukit vaatamas. Lennuk startis ja kohe pikeeris alla, kes madalamale tuli, see oli kõvem mees. Ükskord tuli lennuk Tallinnast ja 300 meetrit telefonikaablit lohises järgi. Lendur ise ei teadnud, kus ta selle külge haakis, aga ju nad nii madalalt lendasid.
Klaas: Polgus olid hobused ka.
Jääger: Üks vene Marusja elas kohtumaja kõrval. Õhtul tuli Tallinnast lendur ehale, ajas lennuki maja ette ja hommikul 5–6 ajal sõitis tagasi. Pidevalt käis. Aga kevadel olid kõik kohad vett täis, kraavid olid ju kinni aetud, siis kolisid nad Rehemäele, seal oli üks kivine seljandik. Aga see oli nii väike, et paar korda nad läksid sinna kruusaauku ja parandasid propellereid. See kestis 1944. aastast kuni sõja lõpuni. Kui lumele koorik peale tuli, siis pandi koolilapsed rivis lund maha tallama. Muidu jäid lennuki suusad lumme kinni. Seda ei küsinud keegi, mis lastel jalas oli.
Klaas: Piirivalve ja madrused vedasid vett Pika ja Aia tänava nurgalt, Prähla allikast. Me käisime kraani lahti keeramas. Mitmesajaliitrised tsinkvaadid olid vankri või saani peal. Madrused läksid lõpuks ära, aga piirivalve vedas sealt vett veel tükk aega.
Kuidas selle Vabaduse tänava silla purukssõitmisega oli?
Klaas: Kuulnud olen.
Jääger: Gaz-AA, topelttelgedega taga, lindid olid peal. Keeras üle Marditrummi ja libises sillalt jõkke. Seal oli tuletõrje veevõtukoht, tamm oli ees ja küllalt sügav. Ja enam välja ei saa. Traktori ka käepärast polnud, paar päeva jamas seal.
Klaas: Polgus olid Gaz-63 ja Studed (Studebaker veoautod). Seisid kolmes reas seal, kus praegu päästeameti maja on. Studed seisid pukkide peal.
Klaas: Käisime polgu kasarmus jalgratastega sõitmas, mina, Veanes Mati, kadunud Eller Mati ja teisi ei mäleta. Maavalitsus majas oli sees kaks rida tugiposte. Pruuniks värvitud laudpõrand oli all. Tibula poolt otsast käisime aknast sees. Kubja Viilup ja Kase Oss passisid peale.
Kagadze: Nendest ladudest tõime miine, granaate, zipid. Ükskord tulime keset päeva Sõnajala tänavalt vähevankriga, see oli täis laaditud. Alles Allika tänaval keegi sõjaväelane hakkas külge. Pahandust oli palju. Ladude juures oli kindlasti tunnimees ka, aga meie teda ei näinud. See võis olla 1959. aastal. Igal poisil oli seda kraami, igal pool käisime paugutamas.
Klaas: Kui nad ära läksid, siis Nõmme tänav Vabaduse ja Sõnajala tänava vahel oli kõik granaate ja muud kraami täis, kümne meetri laiuselt. Ära läksid nad üsna lohakalt.
Jääger: Ükskord [sõja ajal] lasti Tahkuna otsas üks saksa konvoi puruks ja randa hakkasid tulema plastik kastid. Need olid veekindlad. Meie kohe kallale. Sees olid umbes nagu raketi padrunid, aga alumiiniumkestas, taga väike tongiava, ees oli võrk ja mingi tume asi paistis. Vaja pauku teha, aga mismoodi, ei tea. Lõikasime noaga keskelt pooleks, pauku ei käinud. Proovisime põletada, põles pikalt vaikse leegiga ja pirakas käis alles siis, kui tuli tongini jõudis. Siis lõikasimegi neid pooleks, panime tongi keskele, ja põlema. Pauk käis alles siis, kui meie juba kaugel olime, miilits ei saanud midagi teada. Pärast tuli välja, et need olid mingisugused miinisütikud.
Ükskord koolipeo ajal tegime jõe äärde pisikese lõkke ja panime sinna sisse. Aga Luiga Peeter ülevalt aknast vaatas, et poisid suitsetavad seal. Hakkas siis ligemale hiilima, aga pauk käis enne, kui ta päris juurde sai. Peeter oli maoli maas, pärast süüdistati, et poisid olid granaadi tulle pannud. Peeter uskus siiamaani, et granaat oli. Kui oli 50 aasta kokkutulek, ma rääkisin talle, mis seal oli.
Siis panime veel lauatüki peale ja lasime mööda jõge alla. Aga Hõbetrummi alla oli nii palju prahti kogunenud, et jäi sinna pidama. Mõtlesime, et kui see pirakas käib, on see sild kadunud. Mingi orgiga ikka saime ta sealt välja. Neid sütikuid oli poistel sadade kaupa.
Klaas: Polgu sitt veeti kõik vana prügimäe tee äärde, kõik metsaalune lainetas. Sibiauto peal sõitis Kirjušina Maša.
Jääger: Kuidas nad enne sõda, 1939-1940 posti vedasid. Sinna, kus praegu haigla on, pandi kaks posti püsti, nagu kõrgushüppepostid. Seal vahel oli nöör ja selle küljes postikott. Tuli „metsavaht” ja viskas posti alla. Ja siis lasti lennukist tragi välja ja hakati seda (ärasaadetava posti) kotti püüdma. Need postid olid umbes jalgpallivärava laiuses ja lennukiga ikka väga raske tabada. Vahel kestis see protseduur pool tundi.
Klaas: Posti tänaval, kus praegu on maanteeamet (Posti 4), oli vene teemeister. Tema alla käis Tahkuna tee, siis Luidja-Palli, Hiiessaare tee ja muud metsavahelised teed objektide juurde. Need teed olid heas korras ja on siiamaani sõidetavad. / . . . /
Klaas: Rannakarjamaal, Vainumäe maja juures olid kahurite jaoks augud kaevatud, neid on veel praegu seal näha. / . . . /
Jääger: [1941. aastal] Sakslased olid kavalad, keerasid Vilivalla peale, tulid Loja kaudu Paluküla kuusikusse. Üks leitnant tuli mootorrattaga, sõdur oli ka kaasas, ronisid Paluküla kiriku torni. Aga Paluküla kuusik oli venelasi täis, sest Hiiessaare patareist veel lasti. Sakslased hakkasid tornist raadio teel tuld juhtima. Aga all venelased vaatavad, et imelik ratas, pole meie oma. Ja tornist kostavad hääled. Tõmbasid tule peale. See ohvitser ja sõdur olid maetud kiriku juurde. Umbes sel ajal, kui see madin seal oli, tuli Tahkuna poolt üks veoautotäis sõdureid Paluküla poole. Kostis laskmist ja tagasi neid ei tulnud. Selle asemel tulid sakslased, hakkasid Padu hotelli juurest paistma, terve põld oli ju lage. Ütlesid, et nüüd läheme Leningradi ja siis koju tantsima. Tulid Kärdlasse ja kolm mootorratast läks kohe edasi Kõrgessaare pole, need lasti Tareste teeristis punkrist maha. Siis käis üks pauk ja hakkas peale. Ma pidin kella seina pealt maha tõstma, see lõi kogu aeg. Ööseks panin akendele luugid ette. Korraga käis nii kõva pauk, et raputas mind voodist välja. Hommikul läksin välja ja nägin, et meie peenramaa asemel oli ainult must muld. Oli tulnud 180 mm ja otse kõrvale kaks 6-tollist. Hiiu tänava pool küljes läikis juhtvöö ja mürsu tagumine ots, mõõtsin ära, sain 170 mm. Siis nad uhasid kolm ööpäeva järjest. Järgmisel ööl tuli jälle samasse kohta ja üle Rookopli tänava, A ja O kohale tuli teine. Üks kild oli meie aida nurgast läbi läinud, mesipuu puruks löönud, maapinnale vedanud viiemeetrise vao ja siis kadunud. Kildu üles ei leidnud. Autotransi koha peale tuli väga palju. Üks õhtu läks ema lauta lehma lüpsma ja ma seisin väljas. Kuulsin, et Tahkunast jumakas käis, vingumist ei kuulnud. Kui vingumine kostab, siis ta sulle selga ei tule. Siis käis igavene pirakas ja tuld olid kõik kohad täis, seal, kus kindlustuse maja on teeristis. Sakslased olid tulnud oma kolonniga sinna ja sättisid ennast ööseks paika. Ja see üks mürsk lõhkes puu ladvas, killud kõik laiali. Sakslased kadusid kohe sealt. Ja pärast ei tulnud enam ühtegi pauku. Ilmselt oli venelastel mingi side olemas, kust tuld juhiti.
Päeval lasti Kärdla sadamat, Monopol ja villaladu olid üsna hõredad.
Konsumi koha peal oli vanasti Koolmeistri maja. Minu istusin aia peal pritsimaja juures, parkla asemel oli meie kartulimaa. Ja päise päeva ajal tuli mürsk Koolmeistri lauta, palgid lendasid laiali, üks naine sai surma.
Naabrimees, Küla Sass Rookopli tänavast, tal tuli keset ööd toanurka, kõik kohad tolmu ja tahma täis, Sass maru vihane. Ajas kasukavesti selga ja läks õue vaatama, naine jäi voodisse. Ja tuli teine mürsk, Sassist jäi järgi ainult kasukavesti räbal, polnud kirstu midagi panna. Need olid 6-tollised.
Jääger: Soome sõja ajal tuli jää peale vene lennuk, lendur arvas, et on Soomes. Kargas välja ja kohe raketipüstoliga lennukit põlema panema. Aga sõbrad olid Röösna metsas, siis oli suur õiendamine.
Saksa komandantuur oli apteegi majas (Uus 3) teisel korrusel. Komandant andis käsu evakueeruda Orjakusse. Neil oli suur töökoda, see viidi sinna, kus elas Hiis Riks, seal elas Käsk, kes tegi lukksepatööd, pärandati temale. Rahvast oli murdu, tassiti, mis kätte saadi. Meie tõime suuski ja saapaid ja suusamäärdeid. Kiviselg Karl ja Kõrmi Rein olid saanud keldrist mingisugust napsi ja neil olid „ketikoerte” (saksa sõjaväe välipolitsei) kumminuiad, neid oli seal palju. Terve Kärdla peale oli üks sakslane, mere ääres vaatetornis. See tuli jalgrattaga vaatama, mis apteegis toimub. Seal oli juba kõik tühjaks tehtud, ainult aknad kõlksusid tuule käes. Ja Kõrmi Rein tuigerdab seal ringi kumminuiaga. Sakslane sai vist sellest valesti aru, haaras karabiini ja kamandas Reinu aia äärde, ilmse kavatsusega pauk ka teha. Samal hetkel tuli Kiviselg Karla uksest välja, püstol käes. Sakslane vaatas, et kaks meest, kargas ruttu jalgratta selga ja pani pargi poole. Neli-viis pauku lasti talle järgi ka, aga mitte pihta.
Aga õhtul tuli kogu saksa komandantuur tagasi! Me arvasime, et nüüd pannakse vist Kärdlale tuli otsa, sest komandantuur oli ju täiesti lagedaks tehtud. Nad jäid veel nädalaks ja sellel ajal otsiti hoolega Kiviselg Karlat Lodju metsast, aga kätte ei saadud.
Sel ajal käis Hiiumaalt läbi terve saksa diviis, mille embleemil oli kolm kurge [23.Wehrmachti jalaväediviis aga selle embleem oli stiliseeritud Preisi kuninga Frederick II monogramm]. Neid oli nii palju, et kõik põõsaalused olid täis, nad ei saanud Orjakust nii ruttu üle.
Aleksander Käär [2004]
Aleksander Käär tuli Hiiumaale 1946. aasta märtsis. Esialgu teenis Suurerannas. 1947-1950 oli Tahkunas suurtükkide remondimeister ja 1954-1960 Kärdla polgus majandusrühma ülem.
Kärdla polk formeeriti 1947. aastal Hiiumaal olnud väeosadest. Esimene polgukomandör oli polkovnik Belov. Oli väga karm ja õiglane mees, teda kartsid ja austasid nii ajateenijad kui ohvitserid. Pärast sõda oli sõjaväeosade distsipliin Hiiu-maal väga kehv, väga palju varastati ja rööviti taludest, nii loomi kui riidekraami. Maainimesed elasid pidevas hirmus. Polkovnik Belov lõi poole aastaga korra majja. Viimane vargus sõjaväelaste poolt oli 1948. aastal. Kolm ajateenijat koos kapten Kalininiga tulid Tahkunast Kärdlasse, tapsid laudas sea ja viisid minema. Aleksander Käär käis selliste juhtumite uurimisel tõlgiks. Seekord jäid vargad vahele, kuna Tahkunas mahajäetud sauna peidetud sea nuuskisid välja koerad.
Polkovnik Belov oli suurt kasvu mees, kui vaja, andis soldatile keretäie peksa. Kui soldat oli süüteo pärast polgukomandöri kabinetti kutsutud ja asja uurimise ajal Belov oma laua tagant püsti tõusis, siis uurija ja tõlk jooksid kabinetist välja. Tagasi julgesid minna alles siis, kui madin kabinetis vaibunud oli. Belov eelistas ise karistada, mitte anda sõdureid tribunali alla. Kui ohvitserid juhtusid töö ajal Kärdla restoranis olema ja maja ette sõitis polgukomandöri auto, siis ohvitserid hüppasid tagant aknast välja. Belov oli nii lugupeetud mees, et kui ta lahkus polgust, siis nutsid paljud ajateenijad ja ohvitserid. Polgukomandörid elasid Pikk tn. 58 (Fendti majas).
Kärdla polgus teenis 1950. aastail kuni tuhat meest. Ohvitserid elasid eraldi majades või olid linnas korteris, ajateenijad elasid kahes suures kasarmus (praegune maavalitsuse hoone ja tulekahjus hävinud Hiiu Kaluri kontorihoone).
Baaside lepingu järgi ehitati 1940-1941 Kärdlasse praeguse Leigri väljaku piirkonda kaks kasarmut, söökla, klubi (530 kohta), saun, leivamaja, juurviljahoidla, jääkelder ja loomaarsti maja. Lisaks kolm elamut ohvitseridele. Enne sõda ehitati kapitaalseid hooneid, enamuses on nad tänaseni säilinud. Ainult võimla taga olnud juurviljahoidla, mis hiljem oli masuudimahuti, lammutati reostuse likvideerimiseks 2003. aastal. Vetpunktist Männiku tee ääres on alles vundament, jääkelder võimla taga metsas seisab varemetes ja ka üks ohvitseride elamu Sõnajala tänaval on varemetes. Pärast sõda oli ehituse kvaliteet tunduvalt viletsam ja paljudest tolleaeg-setest ehitistest pole enam jälgegi.
Kasarmus (maavalitsuse hoone) oli esimesel korrusel tankipataljon, teisel korrusel seniitpatarei, transpordirood, orkester. Teises tiivas oli medpunkt ja roodu staap. Kasarmu kõrval, praeguse Mameta autopoe kohal oli saun-pesuruum. Kasutati arteesia vett. Tol ajal oli vee surve veel nii suur, et vesi jõudis ka teisele korrusele.
Teises kasarmuhoones oli polgu staap. Kasarmu ees (praegu Sõnajala hotell) kasvav kaseallee on istutatud 1940. aastal. Teised puud on istutatud 1954. aastal aastatel, siis tegeles polgukomandör tõsiselt heakorraga. Sõdurid saadeti õppuse ajal labidatega metsa, kästi igaühel väike puu tuua, oligi allee valmis.
Söökla hoones on praegu võimla. Eesti Telefoni majas oli klubi- ja kinosaal ning raamatukogu. Männiku tee ääres olid veel leivamaja ja pesumaja. Männiku tee lõpus praeguse gaasikontori kohale ehitati pärast sõda gaasikaitsevahendite ladu.
Saunas käidi pärast sõda väikeses polgu territooriumil asunud saunas (Sõnajala tänava ääres praeguse jalgpalliplatsi kõrval). Saun oli väike ja seda köeti iga päev, et kogu isikkooseis pestud saaks. Kui valmis Kärdla linnasaun, siis oli kolmapäev sõjaväelaste saunapäevaks. Alustati hommikul kell kuus ja lõpetati keskööl. Puhas pesu veeti sauna, üks mees tegeles selle jagamisega.
Kärdla tankipolgul oli kaks sissepääsu. Peavärav oli Sõnajala tänaval (pääslahoone asus praeguse Sõnajala söökla ees teeristil), raskem tehnika ja tankid kasutasid väravat Kõrgessaare maanteel autobaasi pääsla kohal. Tankid asusid kohe sissepääsu kõrval vasakut kätt kõik koos ühe pika varjualuse all. Tanke oli umbes 20-30. Tankid ja suurtükid käisid laskeharjutustel Paope lasketiirus. Kergerelvade lasketiir oli polgu metsas. Väike ohvitseride lasketiir (püstolilaskmiseks) oli Kõrgessaare maantee ääres (kahe bensiinijaama vahel).
Kärdla polgu laskemoonaladu oli Paluküla kirikus ja kiriku juurde ehitatud kahes laohoones (laod on praeguseni säilinud)
Kärdla polgu ametlik nimetus oli „pulemjotno-artilleriiski polk“. Selle koosseisus olid:
tankipataljon,
suurtükirood (4 suurtükki),
laskurrood,
transpordirood (70-80 meest)
seniitpatarei 8-10 suurtükki (37 mm)
insenerirood (30-40 meest)
Praeguse Männiku tee ääres kiviraiumistöökojast edasi vasakut kätt olid hobusetall, sigala ja veterinaararsti maja (vet. laatsaret). Hobuseid kasutati majandustöödel, tallis oli 46 kohta.
1957.-58. aastal oli intsident Kärdla restoranis. Ohvitserid läksid tülli ja ühele ohvitserile löödi taskunoaga 8 haava, mille tagajärjel ta suri. Pussitaja mõisteti kaheksaks aastaks vangi.
Loore Vanjuk [2008]
Tulin Hiiumaale 1943. aastal, niikauaks, kui sõda lõpeb. Nüüd on 65 aastat täis! Mu ema on hiidlane. Meid ajasid sakslased välja Venemaalt Pljussast, Luugast. Tulime 20. oktoobril, 52 raudteevaguniga. Meid taheti viia Vormsile, sest sealt olid rootslased ära läinud. Meid pandi maha Risti jaamas. Saime sealt helistada vanaisale (Gustav Vaht), et kas ta võtab meid vastu. Jah, võtab, aga peate luba küsima. Me käisime emaga siin. Linnavalitsus oli sel ajal Pikal tänava alguses (kus Šura elas). Võtsime loa, tulime oma kulu ja kirjadega Hiiumaale. Meil lubati kõik kaasa võtta – lehmad, hobused, mööbel. Ainult lutikaid ei tohtinud olla.
Saksa ajal oli sõdureid üsna vähe – Lehtmas, Suursadamas, Kärdlas Patareis (kus praegu politseimaja on), kokku umbes 70–80 meest. Uuel tänaval, kus haigla oli, see oli saksa ajal politseimaja (praegu lasteaed). Sakslased ei tülitanud inimesi, aga kui venelased tulid …!
Sakslased läksid ära Suursadama kaudu, vaikselt, tulistamist ei olnud. Aga Tallinna pommitamist mäletan – Kärdlas klaasid klirisesid.
Venelased tulid suurte tankidega ja nagu venelased ikka, suure kisa ja lärmiga. Venelased seadsid end 1944. aastal sisse niimoodi, et kõik on meie, teie ärge toppige oma nina. Igasse majja pandi neid elama. Vanaisa majas oli kaks pisikest tuba ja köök, sinna pressiti ka kolm meest sisse. Ma rääkisin nendega vene keeles, nad imestasid väga selle üle. Ma sain kohtu tõlgiks. Kohtunik oli Männik, kes vene keelt päris hästi ei osanud.
Klubi oli surnuaia tee ääres. Villaladu oli mingisugune ohvitseride söökla või klubi või litsimaja. Meie ei tohtinud ju sinna minna. Minu mees oli mereväelane, seal olid ainult maaväelased.
Maaväelased olid polgus, kindlustuse majas, turuplatsil. Neid oli palju rohkem kui mereväelasi. Omavahel nad läbi ei saanud, ühtelugu kaklesid.
Mereväe staap oli Valli tänaval (Kaljase maja, praegu ARK). Mind kutsuti sinna ka tõlgiks, kui jälle kaklus oli olnud. Minu mees ütles, ära topi oma nina sinna asjadesse!
Sõjaväelaste pered pidasid palju lehmi, ise tehti võid ja kohupiima. Polgust sai jahu, ise küpsetati leida. Polgus olid nii maaväelaste kui mereväelaste laod.
Kärdla naised olid koristajateks, kütjateks. Venelastesse suhtuti väga vaoshoitult, kõik kartsid küüditamist. Eestlased sai sõjaväelaste käest peksa, aga vastu ei julgenud lüüa, kõik mäletasid veel 1941. aasta küüditamist.
Kärdlas anti elektrit kella kaheteistkümneni, tänavad olid valgustamata. Petrooli oli ainult sõjaväelastel.
Oma tankidega venelased sõitsid igal pool – Vabaduse tänaval ja Pikal tänaval. Nad olid nii häbematud, et sõitsid oma tankiga õue sisse – tõmbasid peenrast porgandeid, lõid kana maha. Keegi ei julgenud midagi öelda. Ainult liiklusinspektor Samuel Tarkmees julges nendega õiendama minna.
Minu mees oli ukrainlane, seersant, majandusjuht mereväe staabis. Kokku saime Kärdla rannas. Paari pandi meid Kärdla linnavalitsuses, see oli tol ajal vabrikuhoovis Pilli Kusti majas. Linnapeaks oli Spassovi Ljonja tädi, Narvast. See oskas ka mõlemat keelt, ütles mulle, et ma räägin eesti keeles, tõlgi ise mehele. Ütlesin, et küll kodus tõlgin.
Minu mees ei tantsinud, käis rohkem kaarte mängimas meremeeste klubis. Tantsupeod olid mereväelaste klubis, kestsid keskööni. Juua ei tohtinud, aga venelastel oli ikka pudel taskus. Eesti poisid käisid ka seal, aga tüdrukud ei julgenud nendega tantsida, venelased tulid kohe poisse ära ajama. Küüditamise hirmus paljud eesti tüdrukud abiellusid venelastega. Eesti poisse oli üldse Kärdlas väga vähe sel ajal. Paljud läksid Rootsi. Need, kes saksa sõjaväes olid, saadeti Siberisse.
Rasemanni kõrtsis oli mereväe ohvitseride söögikoht. Minu mees oli seersant, tema ei tohtinud sinna minna. Aga mina käisin seal vahest mõne ohvitseriga tantsimas. Need olid minu mehe ülemused, nende oma naised olid Leningradis. Küsisid ikka mehe käest, kas tohivad naisega minna. Ettekandjad olid kõik mehed, sõjaväelased. Naised olid tööl köögis, pesid nõusid ja koorisid kartuleid. Kolmapäeviti ja laupäeviti oli lahti.
Minu mees kartis üleviimist Lätti või Leetu. Sellepärast pani lapsed ka vene kooli. Aga siis tuli üks uus ülemus, ütles, et demobiliseerin sind, ilma pensionita. Mees võttis seda väga südamesse ja poos ennast üles. See oli 1959. aastal.
Kohtumaja oli siis seal, kus praegu Alavainu elab. Kohtunik Tölpus elas seal teisel korrusel. Vahel eesti poisid ka kaklesid omavahel ja pandi kinni. Sel ajal oli söögiga raske ja mõni ütles, et parem on, kui kinni pannakse, seal saab vähemalt süüa. Vangla oli Uuel tänaval, Õunapuu Silvi maja ja haigla vahel.
Mina olin pangas tööl, palk oli 380 rubla. Nurst meelitas mind kooperatiivi, ütles, et maksab 410 rubla. Parteikomitee oli apteegi peal teisel korrusel. Praegune linnavalitsuse maja toodi Kärdlasse pärast küüditamist.
Tankid sõitsid puruks Vabaduse tänava silla. Asja hakati ajama mereväelaste kaela. Lõpuks ikka tuli välja, et maaväelased. Algatati kriminaalasi, aga seda uuris sõjaväe-prokuratuur, meid sinna ligi ei lastud. See juhtus vist 1957. aastal, igatahes enne minu mehe surma. Sild oli puruks aasta aega, siis lõpuks linn parandas ära.
Madrused elasid Villalaos, üks kasarm oli Rannapargu juures ja Tiigi tänaval Kammi Pauli maja taga oli üks kasarm. Mereväelasi oli Kärdlas umbes 120, polgus oli üle viiesaja mehe.
Igal pool olid tunnimehed ees, automaat rinna peal. Polku ei saanud, praeguse staadioni kohal oli lennuväli, see oli suletud. Sadamas traataeda ei olnud, aga jälle tunnimehed ees. Polku sisse sai ainult sõjaväe villisega, jala ei saanud väravast läbi. Mina käisin seal sööklast ja toidulaost suhkrut toomas, mees hankis.
Nuutri tänav (kus Porgand Liine maja on) oli lennuvälja pärast suletud. Mul oli tarvis Padus käia, seal olid kooperatiivi laod. Tunnimees vastas: „Kuhu lähete?“ Ütlesin: „Ärge segage!“
Kivi Jüri juures oli sõjaväeosa. Väga palju kohti Kärdlas oli suletud.
Olin ka rahvaloendaja sellepärast, et kahte keelt oskasin. Kärdlas oli ohvitseride naisi, emasid ja tädisid üle kolmesaja, nad tõid ju kõik oma sugulased siia.
Kärdla polgu äraviimine käis üsna salaja. Välja viidi Lehtma ja Sõru sadama kaudu. Kui autokolonn liikus, siis aeti kõik minema tee äärest. Pered läksid koos sõjaväelastega – üks masin oli sõjaväelasi, teine tsiviilisikuid.
Ülo Noorkõiv
Uuesti läksin tööle 1949. aasta detsembri alguses Kärdlasse suurtükitöökotta, sõjaväeosa nr 1289. Algul puusepana kaks kuud, siis elektrik-motorist. 1952 lisandus treial-lukksepp-freesija (tööraamatu järgi).
Otseselt meie kahurite remondiga ei tegelenud. Oli meil üks üleajateenija, mitšmani pagunitega. Tema oli relvameister, aga ma ei mäleta, et ta oleks kahurite parandusega tegelenud, nokitses niisama käsirelvade parandamisega. Tavaliseks tööks oli igasuguste sõjaväele vajaminevate abivahendite valmistamine. Püssikastid, püramiidid, võtmed, kruvikeerajad, kahuriharjad, õlitopsid ja palju muud.
Töökojast lahkusin 06.09.1954. Kooli tõendi võttis ära Läänemaa Täitevkomitee sekretär sõiduloa saamisel. Tööraamat hävis Hiiu Kaluri kontori tulekahjus. Sõjaväe arhiivist sain ainult osalised andmed 1952-1954.
Nikolai Rõbtšenko [2006]
Rõbtšenko Nikolai Semjoni pg. 12. sept 1935. a. Smolenski oblastis. Vanemad on ukrainlased, saadeti Ukrainast välja seoses näljaga.
1954. aastal sattusin Eestisse seoses sõjaväeteenistusega. Esimene peatus Hiiumaal oli Sõrul, kus asus noorte madruste õpperood. 1955. jaanuaris toodi üle Kärdlasse.
Teenistuskoht oli Kärdlas. Staap oli Uue ja Posti tänava nurgal (tänapäeval Uus 22, EW politseimaja). Töökoht oli Uuel tänaval (tänapäeval Uus 21). Maja on praegu alles. Olin vanemmadrus, staabi radist (morse). Mereväe kasarm asus Pikal tänaval (tänapäeval Pikk 2). Seal magasime ja seal oli ka söökla. Majas oli elekter. Õues kaev. Neljapäeviti käisime linna saunas. Rannakaitse division. Väeosa nr. 20448. Teenisin 4 aastat. Ei tohtinud teada, mitu meest oli, aga minu arvamise järgi umbes 800-900 (Sõrul, Ristnas, Pallil, Kärdlas). Kino näidati mereväe klubis, seal olid ka tantsuõhtud. Klubi asus endises teeninduskombinaadi kudujate majas Vabaduse ja Kalda tänava nurgal jõe ääres (Kalda 2). Suvel olid tantsuõhtud ka kolmapäeviti pargis laululava ees. Mängis plaadimuusika. Õppusi tegime mere ääres, praeguses Rannapaargu asukohas ja ka Paopel.
Meeliks Julge [2006]
Saksa komandantuur Kärdlas oli apteegi peal (Uus 3). Meie tööjuhatajad saksa sõdurid elasid erakorterites. Algul elasid vabrikuhoovi majades, hiljem jäid need majad tühjaks.
Pärast sõda, kui juba elektrijaamas töötasin, käisime oma suruõhuballooni laadimas naabrite juures mereväe suurtükiremondi töökojas. Neil oli võimas inglise kompressor, lõi 200 atmosfääri sisse. Polgu mehed tegid Kärdla taha metsa lasketiiru ja elektriga liikuvad märklauad. Aga poisid lasid nii viltu, et elektripostid puruks ja kaablid maas, käisime neil abiks parandamas. Majandusjuhatajaks oli üks eestlane, see käis meid kutsumas, et „kuradi poisid, lasid jälle mastid maha”.
Kärdla linna majad olid tol ajal ohvitsere täis. Meil oli küll väike maja (Paju 4), aga ikka pandi ohvitser sisse. Küllap ta mingit üüri ikka maksis. Küttepuid tõi küll, kui vaja oli. Siis tulid soldatid kahehobusevankriga ja loopisid koorma kuuri alla. Ohvitser läks välja siis, kui ma naise võtsin. Tankid liikusid linna peal nii, kuidas õppused olid. Vahel sõitsid kaheks nädalaks Luidja lepikusse. Meil oli ka tankiohvitser korteris, see siis üldse kodus ei käinudki.
Teinekord sõitsid polgu tankid elektrijaama juures Vabaduse tänava silla puruks, umbes 1955.–56. aastal. Kolonn tuli polgust mööda Vabaduse tänavat, Posti tänavat mööda läksid üles Rehemäele. Esimene tank sai üle, teise all vajus sild kukku, tank jäi sinna sisse, esiots püsti. Tõmmati trossidega välja. Teised tankid läksid tagasi mööda Vabaduse tänavat. Sild seisis sedasi katkisena terve aasta. Mere poolt küljest tehti kitsas laudpurre, seda mööda sai siis üle jõe. Tankistid ei võtnud silla purustamise süüd omaks. Ütlesid, et oli küll silla ees märk „kandejõud 6 tonni”, aga neile on seletatud nii, et sillal peab olema kümnekordne tagavara, järelikult 60 tonni tohib üle minna ja midagi ei tohi juhtuda! Sild seisid remontimata, polnud materjali ega raha. Linnapea lahendas asja nii, et Lepakoplist võeti niipalju suuri kuuski maha, et sai silla ära remontida. Aga terve see aasta kõik täitevkomitee inimesed ja töölised ronisid läbi jõe.
Erna Vellmo [1991]
„Kärdlas sõja lõpu aegu“ 9. mai 1991 Hiiumaa
Sõja-aastail töötasin õena Põllküla põgenikelaagris. Kui puhkuselt tagasi tulin, olid asjad tublisti muutunud ja laagrit hakati likvideerima. Meditsiinipersonali ning teisi ametnikke vallandati, nende hulgas mind. Taheti määrata saksa haiglasse, kuid palusin end saata eestlaste juurde. Mind määrati vanemõe kohusetäitjaks Vigalasse, kus koolimajas taheti rajada järelravihaigla. Kui kõik oli haigete vastuvõtuks valmis, tuli käsk haigla kahe päeva jooksul likvideerida, kraam vagunitesse laadida ning sõita Tallinna sadamasse. Sealt läks reis Hiiumaale.
Saabusime Kärdla sadamasse. Siin algas väljalaadimine ning jälle asusime koolimajja, et seda haiglaks muuta. Peagi saabusid haiged.
Kärdlas olid tol ajal suuremateks hooneteks koolimaja, kirik pargis, kauplusehoone ja apteegimaja. Linnahaigla asus pargi vastas, oli pikk ühekorruseline hoone, selle kõrval linnavalitsuse hoone – samasugune madal ehitis. Kuna ma varem polnud Hiiumaal käinud, siis tutvusin vabal ajal ümbrusega.
Hakkasid tulema teated, et Nõukogude väed on tunginud Tallinna lähistele. Tulid põgenikud ja ka sõjaväge. Linnahaiglas kas polnud haigeid või saadeti need koju, personal läks laevale ja evakueerus. Ka meie haigla evakueeriti esiteks Käina. Aga kuna meil oli ka kolm kõhutüüfusehaiget, jäeti need koolimajja. Otsustasime kolmekesi jääda tüüfusehaigetega kohale: õde Korman, õde Rohtla ja mina. Saksa arst, kes evakueerimist korraldas, ei tahtnud kolme lubada, aga lõpuks lõi käega ja lahkus. Pärast tuli toidulao ülem, andis laovõtmed ja ütles: „Jätsin teile külluses toiduaineid – ärge muretsege.”
Paar päeva saime rahulikult elada, siis tuli meie juurde linnahaigla kojamuti ja kutsus meid üle kolima haigla ruumidesse. Ta kartis, et haigla varandus on hädaohus, kui Nõukogude väed sisse tulevad. Küsisime, kus me elama hakkame. Tarna-mamma (nii teda kutsuti) vastas: asuge kolmekesi ühte palatisse ja haiged teise ning ongi korras.
Ülekolimisel pidi meid abistama tema abikaasa, muretsema veoki ja ka abilisi. Paari-kolme päeva pärast olimegi end sisse seadnud. Ka haiged olid paranemas. Kuna olime ainult kolmekesi, jagasime töö nii: üks oli nädal aega õde, kaks sanitarid. Siis vahetasime. Puid lõhkus ja ahju küttis Tarna-papa. Toidukraami oli külluses. Iseäranis maitsev oli sakslaste jäetud leib – suured 10-naelased pätsid tsellofaanis. Nii me siis seal kahe haigega elasime. Kolmas oli pärit Hiiumaalt, sai terveks ja läks koju (nime ei mäleta). Haigete vormiriided põletasime ahjus ja Tarna-papa muretses neile erariided.
Ei mäleta enam, kas oli see 1944. aasta septembrikuu lõpul või oktoobri alguses, kui haigla köögis kooka kohuseid täites kuulsin tänavalt rütmilist kabjaplaginat. Läksin akna juurde ja piilusin kardina vahelt välja. Hobuvankril istusid vene sõdurid. Kutsusin ka teisi vaatama. Oli selge, et Hiiumaa oli vallutatud. Elasime paar päeva hiirvaikselt, uksed lukus ja kardinad ees. Siis ühel õhtul koputati õige ägedalt köögiuksele. Läksin küsima, kes on ja mida vaja. Vastati: „Ärge kartke, tehke lahti! Oleme linnavalitsusest ja vajame kolme elektripirni.” Vastasin, et tagavara meil ei ole, aga oma koridorist võime anda. Avasin ukse ja kaks meest tulid sisse. Näitasin, kust nad võivad lambid välja keerata. äraminekul lubasid tagastada. Paari päeva pärast tulidki ja tõid meile kolm uut pirni. Tahtsid siis meiega vestlema jääda, aga mina ütlesin, et seda ei või. Meil on kaks tüüfusehaiget. Seda kuuldes lasksid nad kohe jalga.
Sama nädala reedel tuli haiglasse kaks sõjaväelast. Üks ütles end olevat Kärdla komandandi ja teine tema abi poliitalal (politruk). Tulid linnahaiglat revideerima. Minul oli vene keel juba siis sama selge kui emakeel. Näitasin haiglat ja meie kahte haiget, kes olid juba peaaegu terved. Jutustasin loo, kuidas sinna sattusime. Haiged võeti arvele (nende kohta rääkisin, et need on jooksikud Saksa sõjaväest, kes metsas olles jäid tüüfusesse), ja ma pidin komandandile teatama, kui me nad haiglast välja kirjutame. Komandant tegi korralduse, et peame välja panema teate arsti ambulatoorse vastuvõtu kohta. Kuna meil arsti polnud, lubati saata sõjaväearst.
Linnahaigla ja samuti ka apteegi juhataja kohusetäitjaks määrati mind. Vaidlesin vastu, et seda on ühele naisele palju, vastati aga lakooniliselt: „Eto prikaz i vsjo.” Siis anti mulle ka korraldus nädala jooksul apteegis inventuur läbi viia. Seni olime laiselnud, kuid nüüd tuli tööd robinaga.
Apteek asus ilusas kahe korrusega majas. Kas apteegiomanik oli välismaale läinud või kuhugi mujale, ei mäleta. Ilus avar trepikoda jagas apteegimaja kaheks tiivaks. Paremal, esimesel korrusel, olid apteegiruumid, üleval vist korter – ei mäleta. Vasakul all oli venelastel sisse seatud arestikamber. Teisel korrusel olid NKVD ruumid, sellepärast oli väljas alaline valvepost. Mulle anti läbipääsuluba.
Nädalaga saime asjaga valmis ja aruande andsin komandandile üle. Ta muigas tagasihoidlikult ja lausus: „Molodets.” Tegi veel korralduse, et iga päev pean paar-kolm tundi apteegis olema ja väljastama ravimeid seni, kuni leitakse minu asemele teine inimene. Nii möödus ligi paar kuud. Mõnikord kutsuti mind isegi NKVD ülekuulamistele tõlgiks, kui nad ise toime ei tulnud. Selle ajaga olid venelased apteegimaja teise poole nii ära reostanud, et see haises. WC ei töötanud, oli kasimata ja ülemus hakkas nõudma, et annaksin ühe apteegivõtme nendele. Küsisin: kas selleks, et seda ka ära roojastada? Siis ähvardati mind arreteerimisega. Tundsin oma selja taga komandandi toetust ja käskisin tuua temalt käskkirja, kus allkiri ja pitsat. Seda muidugi ei toodud.
Meie kaks tüüfusehaiget olid nüüd juba paranenud ja neil oli vaja mandrile pääseda. Läksin komandandi jutule, et neile sõiduluba saada. Ta oli aga kolmeks päevaks saarelt lahkunud ja ma pöördusin miilitsaülema poole. See oli vastutulelik, võttis meeste passid ja kirjutas saarelt lahkumise load. Mehed sõitsid järgmisel päeval praamiga mandrile.
Ühel päeval ilmus meile eestlasest arst. Sama, kes töötas minuga koos Kärdla koolimajas. Samal ajal tuli meile ka neli õde, kes polnud evakueerunud. Haiglas hakkas töö ilmet võtma. Tulid ka mõned kohalikud haiged.
Aprillikuus kutsuti mind miilitsasse. Ülem pidas loengu, et tulemas on Lenini sünnipäev ja tuleb korrastada haigla ümbrus ja maantee kuni koolimajani. Muide, miilitsajaoskond asus endises linnavalitsuse hoones, seega minu hoole alla kuuluval alal.
Meenub veel üks vahejuhtum Kärdla mereväehaigla arstiga. See oli siis, kui olin veel linnahaigla juhataja kohusetäitja. Mereväehaigla oli asunud Kõrgessaare maantee äärde tühja majja. Sealt käisid õed meie haiglas sidumismaterjali steriliseerimas. Meil oli õige suur meetrise läbimõõduga autoklaav, samuti kõrgustikupäikese aparaat. Nende õed olid rääkinud seda oma arstile ja viimane tuli neid endale nõutama, lisaks üht vanni. Vastasin, et olen valmis neid abistama, kuid ära viia ei tohi midagi peale ühe vana vanni, mis asus õues. Arst vihastas ja lahkus. Asjad jäid alles, kuid selle vanni viisid nad õuest ära.
Siis jõudis kätte 9. mai, mil lõppes sõda. Ühel päeval ilmus apteeki noormees ja näitas tõendit Kärdla apteegi juhataja kohusetäitjaks määramisest. Mul oli väga hea meel, sest too oli meeldiva olekuga eesti mees. Nime ei mäleta. Andsin apteegi varanduse koos inventuuripaberi ja kassalehe ning võtmetega üle. Ise jäin tööle ainult haiglasse.
Ühel päeval tuli Kärdla komandant koos vene arstiga meie kolmega jumalaga jätma. Neid demobiliseeriti ja nad pidid lahkuma novembrikuu algul. Peast käis läbi mõte, et räägin nendega, ehk võtavad mind ka kaasa. Saan nii Hellermaale, praamile ja Tallinnasse! Lubatigi mind kaasa võtta ja mulle igati abi osutada. Nii sain kergesti ja viperusteta kodulinna. Jaanuaris 1946 asusin õpetajana tööle Tallinna 16. Keskkoolis.
Erika Rang [2002]
Valter Voole, 5. veebruar 2002 Hiiumaa
Kärdlas Pikal tänaval elab Erika Rang (1917).
Meie maja kõrval oli see tuntud nimega Raasemanni maja. Selle krunt käis ka üle tänava. Raasemannil olnud suur pere, maja oli kahe otsaga. Enne sõda Eesti ajal prooviti Raasemanni majas paaril korral sööklat pidada. Vene ajal oli majas Vojentorgi (sõjaväekaubastu) söökla. Majandusjuhataja oli Demenstein, kes toitu välja andis. Sealt said süüa ohvitserid, aga ka tsiviilisikud. Puhvet oli samuti ja õhtuti sai viina. Seda võis pruukida õues. Kõrtsiks seda paika siiski pidada ei saanud. Ükskord oli seal ettekandjaks Tõkke Armuda, kes kinnitas, et tegemist oli ikka päris sööklaga. Raasemanni maja oli ehitatud teistmoodi, kui tavalised tööliste majad. Ma ei tea täpselt, kas tegemist oli sakslasega, kes tulnud Nõvalt. Vabriku vanaparun oli Nõvalt siia inimesi toonud.
1944. aasta sügisel võtsid vene sõjaväelased mind oma juurde tööle ühte majja, kus ohvitserid söömas käisid. Olin kokale abiks, hiljem ühes paigas ka ettekandjaks. Siis olen Tiismanni majas olnud haigemajas tööl mõni kuu. Töö oli vahetustega. Seal oli mitmeid teisigi Kärdla kohalikke inimesi.