Koguteos „Eesti riik ja rahvas II Maailmasõjas“ V osa, Stockholm 1957
Hiiumaa vallutatakse [1941]
J. Remmelgas
12. oktoobril varahommikul olime kõik elevil ja liikvel. Selleks päevaks oli määratud operatsioon Siegfried Hiiumaa vallutamise algus. Umbes kella 5.00 ajal tõusid meie kahurite torud jälle laskenurka ja tuttav mürin kuulutas mõnda aega vaikinud sõjategevuse jätkumist. Kõik tulistamistegevusest vabad mehed kogunesid mere äärde ja pingutasime vaadata Hiiumaa poole, mis sinetas meile üle Soela väina. Läbi käärpikksilma nägime Emmastet.
Meie lähedal olid aset võtnud operatsiooni juhid – 61. diviisi ülem kindralleitnant Haenieke ja admiral Clasen – operatsiooni toetavate mereväeüksuste ülem. Päris kalda lähedalt möödus üle saja mitmesuguse veesõiduki meeste ja relvadega, olles lähtunud Triigi sadamast, ja see pakkus paeluvat pilti. Pammana nina kohalt keeras invasioonilaevastik teravalt põhja ja kihutas Emmaste poole. Juhul, kui punavägi oleks osutanud oodatust tugevamat vastupanu, pidanuks ka meie patarei siirduma, üle väina. Kuid keskhommikuks meieni ulatunud teated kõnelesid aga saksa üksuste – 176. jalaväerügemendi ja 161. a. luuregrupi – edukast edasijõudmisest ja nii polnud esialgu ega ka hiljem meie järgi mingit vajadust.
Sakslased kogesid maabumisel, et punaste vastupanu oli võrdlemisi nõrk. Puhuti tulistas ainult üks punaste patarei, kuid ka see vaikis umbes kella 15 ajal. Sakslaste sillapea oli saavutanud suure sügavuse ja nüüd võis ka 151. j.r. III pataljon asuda ülesõidule. Õhtul järgnes sellele veel sama rügemendi I pataljon ja vähemad üksused. Maabuti Sõru sadamas. Selle sild oli punaste poolt küll õhitud, kuid saksa pioneerid tegid silla päeva jooksul enam-vähem sellisesse korda, et seal võis jälle maabuda. 12. oktoober oli külm ja tuuline, kuid meri siiski võrdlemisi vaikne, missugune asjaolu suuresti kergendas operatsiooni.
176. j.r. paremal ja 151. rüg. vasakul liikusid 61. diviisi jõud põhja suunas. 13. oktoobril olid juba mõlema rügemendi staabid jõudnud üle väina. 12. oktoobri õhtuks oli 151. rüg. III pataljon jõudnud Külamäele, kust loodi side ka I pataljoniga. Rügemendi staap asus Ridas. Järgmisel päeval liikusid pataljonid punastelt vastupanu leidmata üle Vanamõisa Kaderna suunas ja jõudsid välja Laartsa ojani. Rügemendi II pataljon veetis aga kärekülma öö veel Saaremaal, Pammanas laagritulede ääres ja siirdus alles järgmisel päeval üle väina ja asus selle järel rindele Ole-Selja piirkonda. Rügemendi staap asus Leisi koolimajja. Samasse võitlusruumi jäi rügement kaheks päevaks, et oodata oma suurtükiväe ja väliköökide järelejõudmist.
Kannatamatult ootasid sellal Saaremaa põhjarannikul sajad Hiiumaa mehed, kes olid põgenenud punaste eest pimedatel öödel väikestes paatides üle väina, oma kodusaare saatuse kujunemist. Kuid juba 13. oktoobril hakkas mehi koduranda tagasi siirduma.
16. oktoobril marssis 151. rügement, II pataljoni eelosaks olles, üle Tatermaa – Ühtri – Nõmme ida suunas mööda viletsaid külavaheteid. Pärast Saaremaad tundus Hiiumaa sakslastele kaunisti ebasõbralikuna. Saar oli metsane ja soine, teed halvad ja asustus hõre. Nõmbal satuti tugevale punaste kindlustusliinile. See otsustati kõrvaldada haardeoperatsiooniga.
Kindralleitnant Haenicke oli oma staabiga ka juba Hiiumaale jõudnud ja asus isiklikult haardeoperatsiooni juhtima ja kavandama. Mitmest väiksemast üksusest koostati võitlusgrupp, kes pidi metsateid kaudu vasakult lööma end välja Kärdlasse, üle Määvli liikudes. Punaste vastupanu kõvenes sedamööda, kuidas üksused endid põhja poole surusid. 16. oktoobril oli keskrindel kõva lahingtegevus ja punastest jagu ei saadud. Järgmisel päeval saadi aga punased jälle veerema ja liiguti nobedalt edasi Kärdla suunas. Operatsioonikava kohaselt pöörduti Tubalast läände ja äärmiselt raskes maastikus, halbadel metsateedel ning nõmmedel marsiti üle Mäeselja Kanapeeksi suunas. Valus loodetuul muutus peatselt tuisuks ja raba ning nõmm valmistasid vooridele pidevalt suuri raskusi. Sageli pidid mehed veokitele appi asuma, et neid liivast ja rabamudast läbi aidata. Pärast lõunat sattus saksa luure Kanapeeksil ja Allika taludes punaste üksustele. Need löödi sealt välja ja ööseks jäi III pataljon ja rügemendi staap metsa, kus veedeti külm öö, mille eest otsiti varju kuuseokstest kiiruga valmistatud onnides, väikeste laagrilõkete ümber end soojendades.
151. rüg. võitlusgrupp vallutas 18. oktoobril Kärdla ja siirdus sealt edasi Risti poole. Punavägi oli tõmbunud kokku Tahkuna poolsaarele. Punaste merekindluste patareid tulistasid ägedalt sakslaste seisukohti ja kogu 18. oktoobri öö kestis Tahkuna patareide tihe tuli.
Kuid 19. oktoobri ennelõunal, kella 10 ajal murdis 151. rüg. 6. kompanii löögirühm staabiveltveebel Lisdati juhtimisel läbi punaste vastupanuliinist. „Mulku“ laiendati järgnevalt niivõrd, et veidi hiljem sellest ka rügemendi I ja II pataljon võisid läbi pugeda ja punaseid seljatagant haarata. Tahkuna patareid püüdsid luua tulemüüri ja kogu päeva saatsid nad tihedalt soomusgranaate sakslastele kaela.
Järgmisel päeval asuti jälle rünnakule ja saavutati 2 km sügavune edumaa ja pärast punaste nõrga vastupanu murdmist jõuti välja Tahkuna metsavahi maja juurde. 21. oktoobril tuli oodatud lõpp. Kell 9.30 asuti viimasele pealetungile ja lõunaks oli Tahkuna poolsaar vallutatud. Üksikud punaväelaste rühmad liikusid veel siia-sinna, otsides väljapääsu – kuhu, seda ei teadnud nad isegi. Nad püüti kinni ja neilt võeti relvad. Hiiumaa oli vabastatud.
Eesti saartel langes sakslaste kätte vangi 15 388 punaväelast, sellest arvust veidi üle 3 000 Hiiumaal. Sõjasaagiks saadi 212 kahurit, 70 granaadiheitjat, 309 kuulipildujat, 18 soomusmasinat, 602 mitmesugust mootorveokit ja 2 lennukit.
Mehed olid väsinud. Paljud neist unistasid nii, nagu mitmed meie patarei poisid – küll oleks tore ülejäänud osa sõjast veeta kusagil Eestis või Saaremaal garnisoneerides! Kuid ei!
Paar päeva puhkust Hiiumaal, siis tagasi Saaremaale, sealt jalamarsil Kuivastusse, parvedega Suurele Maale, jalamarsil edasi Lihulasse ja sealt rongiga Tallinna. Tallinnast jalamarsil Narva, sealt Leningradi alla. Mitu pikka aastat Venemaal.
Kõigele sellele nagu ei tahakski enam mõelda – või kui öelda Napoleoni vana, Venemaa vangistusest tagasipöörduva grenadeeri kombel: „es schmerzt meine alte Wunde“ …
Hiiu saare vabastamine
J. Lindvere
Saksa dessant Emmastes
Pühapäeval, 12. oktoobril ulatus kauaoodatud rõõmusõnum sakslaste dessandist Hiiumaale ka Kärdlasse. Ja levis seal kulutulena. Vormsi saar oli juba sakslaste kätte langenud täpselt kuu aja eest. Kust poolt sakslased kavatsesid dessanti teha Hiiumaale, oli venelastele teadmata. Juba mõnigi õhtu olime võinud põnevusega vaadelda punetavat taevast Saaremaa kohal. Sealt poolt kuuldus ka aeg-ajalt kauget suurtükimürinat. Kuid meil oli ikka veel olnud imelik, kõhe vaikus, vaikus enne tormi. Ent nüüd ometi oli dessant tõsiasi ja meiegi vabastamise tund ei võinud olla enam mägede taga. Operatsioon Hiiumaa vallutamiseks algas pühapäeva õhtupoolikul, seda juhatas sisse kahurituli. Ka lennuväel oli oma osa täita. Pommitamine oli intensiivne. Emmaste valla rannaäärseis külades tekkis süütekuulidest rida tulekahjusid. Venelastel ilmselt lennukeid Hiiumaal enam ei olnud. Nad sattusid ilmsesse segadusse, kuna ei teatud, milline koht dessandiks valitud. Tegelikult osutus selleks kaks punkti Emmaste vallas, Hiiumaa lõunarannikul: Külaküla kohal (umbes 1 km Nurstest lõuna poole) ja teine punkt – Harju küla vahetumas läheduses. Saksa merejõude juhtis neis operatsioonides admiral Clasen ja 61. diviisi rügemente kindralleitnant Haenicke. Ka eestlasi oli lülitunud saksa vägede koosseisu. Dessandi läbiviimiseks oli tegevusse rakendatud mitmet tüüpi sõjalaevu, kiir- ja isegi kalapaate.
Maabunud väeüksused tungisid kohe edasi sisemaale leidmata kontakti vaenlasega. Võttis aega, enne kui vene veoautosid sõduritega Nurste küla poole vuramas nähti. Kohalike pealtnägijate seletuste järgi olid sakslaste eelüksused Nurste külast juba läbi läinud, kuid siiski julgestusüksusi kuulipildujatega siia ettevaatuse mõttes maha jätnud. Ja kui nüüd kaks relvastatud venelastega täistuubitud veoautot paha aimamata külast läbisõidul majade vahele jõudsid (sakslased lasksid nad läheneda paari-kolme meetri kaugusele) – niideti venelased kuulipildujatulega maha viimseni.
Sakslaste esimesi sihte oli Hiiumaa lõunapoolne trapetsikujuline osa koos Sõru sadamaga ära lõigata. Selleks tuli vallutada Hindu, kus asus rida vene tugevaid patareisid, ning Tohvri baas. Selle ülesandega olid sakslased valmis sama päeva õhtupoolikuks. Tuleb meeles pidada, et selles operatsioonis oli tegu ikkagi vaid eeljõududega. Võitlustest siin võttis osa ka arvukalt eestlasi nii kohalikkude olude tundjatena kui ka tegelike võitlejatena. Need olid peaasjalikult omakaitsemehed Haapsalus formeeritud üksusena (suurelt osalt hiidlased), missuguse üksusega oli liitunud venelastele kättemaksutuhinast põlevaid mehi mujaltki, näit. Saaremaalt.
Vahepeal oli ka vene juhtkond saanud ülevaate olukorrast Emmastes (neil oli ka kohalikke punaseid sidemehi) ja saatis kohale punaväge. Pühapäeva õhtuks oligi Nurste koos ümbrusega nende valduses. Esmaspäeval osutas punavägi siis sakslastele tõhusat vastupanu üle kolme tunni kestnud lahingus. Kokkupõrke ilmet kandvaid võitlusi tuli Emmaste vallas veel ette Valgu külas. Kahjuks – lisaks tulekahjudes hävinud varandusele tuli kohalikel elanikel kanda ka suhteliselt suuri ohvreid inimeludes. See käib peamiselt Metsapere ja Härma külade kohta. Nimelt punaväelased, kas pimedas vihas sakslaste maabumise pärast või muil põhjusil, päästsid nimetatud külades lahti julmad tapatalgud ja korraldasid sakslaste veel kaugel olles metsiku jahi inimestele. Kelle kätte said, selle lõid maha kas püssipäraga või torkasid surnuks tääkidega. Mul on kasutada ühe kohaliku inimese andmed, kes neid õudseid sündmusi ise kaasa elas. Ohvrite arv olnud kokku 12 inimest. Nende õnnetute laibad visati väikese Laartse jõe kuivanud jõesängi ning katteks heideti peale pisut oksaprahti. Õnneks suunasid sakslased oma pealetungi varsti siia, mistõttu venelastel tuli siin oma mõrvatöö katkestada ning pageda. See metsikuse tragöödia tuletab meelde samalaadilist, kuid veel ulatuslikumat mõrvalainet koos süütamistega Läänemaal Asuküla vallas, samuti mõnda aega enne sakslaste tulekut. Seal lisandus kõigele muule metsikusele veel vägistamisi.
Sillapea Emmastes loodud, vene rannabaasid „segavate“ patareidega vallutatud, võisid nüüd sakslased alustada pideva regulaarväe juurdevooluga Saaremaalt Hiiumaale, Sõru sadama kaudu. Nüüd pärast Emmaste valla puhastamist vaenlasest võis saksa väejuhatus esmaspäeval, 13. oktoobril asuda plaanikindlate operatsioonide läbiviimisele. Löökide suunad olid: Emmastest põhja Kõrgessaare ja Kõpu poolsaarele; teine kirde suunas Käina – Pühalepa – Heltermaa – Kärdla, peale ning kolmas (pärast Käina vallutamist) Käinast Hiiumaa ainsa linna Kärdla pihta.
Operatsioonidest enne Kärdla vabastamist
13. oktoobril alustasid saksa väed edasitungi Käina aleviku suunas. Nüüd oli punavägi juba positsioonidele jõudnud asuda ning osutas paiguti väga ägedat vastupanu. Üks sakslaste grupp tungis välja Orjaku sadamasse, vabastas selle kui ka Kassari saare, Hiiumaa kagukülje all, mis on ühenduses Hiiumaaga kahe valltee abil. Siin aga tugevamat vastupanu ei olnud. Käina alevik võeti seejärel kirdest, lõunast ja läänest haardesse. Venelased, sattunud rõngasse jäämise hädaohtu, osutasid siin vaid suhteliselt vähest vastupanu lahingute näol. Teisipäeval, 14. oktoobril taganeski vaenlane siit Kärdla ja Pühalepa valla poole. Seejärel oli Käina vald peagi venelastest puhastatud.
Nüüd tungis üks väegrupp sakslasi edasi põhja suunas, et vallutada Kärdla linn, teine aga jätkas vaenlase jälitamist kirdesse, et haarata vaenlast teataval määral rõngasse Pühalepa valla piirides. Varsti oligi suurem osa sellest vallast saare muust osast eraldatud. Siin venelased nimetamisväärset vastupanu ei avaldanud. Nähtavasti punaväe väejuhatus pidas targemaks siin ainult selles ulatuses vastupanu pakkuda, kuivõrd see nende viivitustaktika seisukohalt läbiviidav oli.
Nagu nägime, kulus saksa vägedel seni iga valla puhastamiseks venelasist keskmiselt kaks päeva. Tavalisest ägedamale vastupanule sattus see sakslaste grupp, mis tungis edasi Emmastest Kõpu poolsaare suunas ja nimelt Puski küla juures. See grupp, jälitades vaenlast, ähvardas ära lõigata Kõpu poolsaare muust Kõrgessaare valla osast. Ja kui pärast Kärdla langemist seal tegutsenud väegrupi edelasse liikuv tiib oli ühinenud Emmastest põhja poole liikuva väeosaga, oligi Kõpu poolsaare äralõikamine tõsiasi. Venelastel Kõpu poolsaarel oli katkenud side Tahkuna poole taanduvate peavägedega. Olukord pidi küll olema lootusetu. Kuid neil oli siin patareisid ja rikkalikult laskemoona, mis võimaldas neile kahuritulega Saksa sissetungi poolsaarele takistada ligi neljakümne tunni jooksul. Siis tuli aga alistuda. Siin saadi hulgaliselt vange ja muud sõjasaaki.
Käina langemisega l4. oktoobril oli Tedrekopli tee, mis ühendab Käinat Kärdlaga, vaba ja otsekohe suunati piki seda teed ka löök Kärdla suunas. Umbes poolel teel sinna, 9 km Kärdlast aga satuti punaste intensiivsele vastupanule, kes olid end kindlustanud väikesel kõrgendikul asuvas Nõmba külas. Kõrgendik pakkus loomulikku kontrollivõimalust Tedrekopli teele ja Käina-poolsele maastikule üldse, mida taganev punavägi ka strateegiliselt ära kasutas. Äge lahing kestis siin kolmapäeval, 15. oktoobril suure osa päevast, ja alles järgmisel päeval taganes vaenlane Kärdla suunas, et linna läänepoolseid ääremaid mööda tagasi tõmbuda Tahkuna poole. Sellel taganemisel oli venelaste järelüksustel ainult lühemaid lahinguid ja tulevahetust neile järele tungivate sakslastega.
Ei kellegi maal
Oli juba kord teade saksa dessandist Kärdlasse jõudnud, siis oli meie eesti punastel „kangelastel“ ka ülim aeg pakkima hakata ja linna tolm jalgelt pühkida.
Me olime oma ajutise koolimaja korraldamisega küll pisut hilinenud, kuid esmaspäevaks, 13. oktoobriks oli koolitöö alustamine kindlaks määratud. Õhk värises saksa lennukite põrinast ja Käina poolt kostis vabadustkuulutavat suurtükimürinat. Terve linna mõtted olid ainult suunatud millelegi, mis tulema peab ja mida põnevusega oodatakse.
Kui hommikul kooli jõudsin, leidsin eest ainult osa õpetajaid ja käputäis õpilasi. Oli selge, et tekkinud olukorras koolitööst juttugi ei saa olla. Läksin igaks juhuks täitevkomiteesse, et korraldust saada. Küsisin maakoolivalitsuse juhataja Kasikovi järele – teda ei olnud enam. Ainult parteisekretär oli veel kohal. Küsisin siis temalt, kuidas toimida koolitööga. Ta kohendas end minekuks, lõi käega ja arvas, et sellest täna vist ei tule midagi välja … Ruttasin tagasi kooli ja teatasin sellest oma hõredale kooliperele. Valgusime kõik kergendatult laiali. Meie esimene selle sügisene nõukogudelik koolipäev jäi surnult sündinuna ka viimaseks.
On tõenäoline, et saare komandant Konstantinov – vähese ruumi tõttu saarelt põgenemiseks varutud paatides – pidi mõtlema eeskätt oma venelasist kolleegidele ja jätma eesti punased lihtsalt saatuse hooleks. Olemasolevate andmete järgi hoidis see punane jõuk kokku ja pages metsa.
Esmaspäeva õhtupoolikul ei paistnud Kärdlas enam olevat ühtki eesti kommunisti ega vene sõjaväelast. Teade sellest levis linnas kiiresti. Kuid juba mõni päev varem olid mõned agarad elanikud rutanud täitevkomiteesse, et pääseda kirikusse, konfiskeeritud raadioaparaatide ning jalgrataste juurde. Kärdla linna täitevkomitee esimeheks oli tol ajal endine vabrikutööline, noor tagasihoidliku iseloomuga Harald Mammuspuu. Sekretäriks sümpaatne ning korrektne endine linnavalitsuse ametnik Leida Pähel. Neil olevat kavatsus olnud ühist kodu luua. Mammuspuu oligi läinud kiriku uksi lahti tegema, kuid jäänud varsti pärast seda jäljetult kadunuks … Mõned inimesed, kes hiljem täitevkomiteesse läksid, leidsid Leida Päheli üksinda kantseleist. Temalt kuuldi, et Mammuspuu oli juba hommikust saadik kadunud ja et parteisekretär Jakobson märatsevat oma väikeses kantseleis, milletõttu L. Pähel oli tõsiselt kohkunud ja kahelnud, kas ta veel selle päeva õhtut nägevatki. Tema instinkt ei petnud teda: õhtul ta enam koju ei tulnud …
Igatahes, olid nüüd venelased lahkunud Kärdlast, võisid needki vähesed mehed, kes veel alles olid, kergemalt hingata, sest hädaoht – olla sunnitud eelseisvaid võitlusi relvaga punaste poolel kaasa tegema – oli möödunud. (Niisugust võimalust oli vastavalt poolt mõista antud.)
Nüüd oli siis Kärdla linn eikellegimaa! Mingi kummaline vabadusetunne asus rinda. Rahvas asus kohe ringi liikuma. Vaadati ka sisse mahajäetud kasarmuisse jne. Mõistagi, et alles nüüd avanes enamikul Harku vanglast augustikuus tagasitulnud naistel-lastel jälle võimalus oma kodudesse asuda.
Kärdla asula on tekkinud ja arenenud tänu oma kalevivabrikule. Vabrik oli ka nüüd veel ta majanduslik A ja O, ta igapäevane leib. Suurtes joontes võetuna on Kärdla vabriku tõus ja langus ühtlasi ka kogu linna tõus ja langus. Kui nii, siis on üleliigne lähemalt kommenteerida niisuguse õnnetuse tagajärgi, kui seda on Kärdla kalevivabriku hävitamine.
Aga just see õnnetus-kuritöö tabaski nüüd linna. Nimelt paar päeva enne sakslaste sisse-marssi Kärdlasse (see oli vist 14. oktoobril) märkasime keskpäeval, et vabriku hoone ühest osast tõuseb tihedat suitsu ja tuleleeke. Kärdla vabrik põles … Ta oli süüdatud venelaste kurja käe läbi. Korraldus süütamiseks võis tulla kas saare komandandilt või ka NKVD-lt. Tegelikuks süütajaks olid rahva arvamise järgi politruk Kushner koos Venemaa eestlase Lex Tõkkega (teise versiooni järgi – Kushner ja keegi küürakas punane). Bensiiniaame olevat toodud aegsasti kohale. Bensiinikanne märganud need ametnikud, kellele päev enne tulekahju vabrikus kalevit jagatud, siin ja seal vabriku ruumes. Süütamise otsusest pidi vabriku punane direktor Hollak teadlik olema.
Sain aegsasti tulekahjust teada ja sõitsin rattaga kohale. Mul oli veel osa kooli inventarist kahes suures muldkeldris, mis asusid vabriku vahetumas läheduses. Rahvast hakkas kohe kogunema tulekahju juurde. Mehed sajatasid, naistel tõmbusid silmad märkjaks. Mõned töölised tungisid vabrikusse ja tõid sealt endale poolniisket kalevit. Selle järele tungisid ka teised laoruumidesse, kus seisis hulk suuri kaste, igas kolm-neli suurt palitu- või ülikonnariidekangast, oma 60 – 70 sm läbimõõduga. Kogu aeg voolas rahvast vabriku juurde palavikulise õhinaga, et päästa, mis võimalik. Saime ühe hobusemehe kätte ja panime selle sundkorras vabrikust kaste vedama. Mina andsin selleks ettevõtteks kooli keldreid kasutada. Kui need kaste täis olid laotud, lukustasin uksed uute tugevate tabalukkudega. Tuli aga levis suure kiirusega, „vaardiga“, nagu hiidlane ütleb, ja ei kestnud kaua, kui vabrik põles üleni ning leegid lõid välja üle kolmesajast aknast. Hilisõhtul tunnistasid hõõguvad ahervared, et Kärdla kalevivabrik oli läinud ajalukku.
Järgmise päeva ennelõuna, möödus suuremalt osalt nagu eelmisedki eemalt kostva suurtükimürina tähe all. Nägin muuseas oma toa aknast oma suureks üllatuseks siiski veel punaväelasi. Need olid paar vene ahelikku, mis lahingukorras hüpetega kadusid võsastiku poole Kärdlast välja. Siis võtsin jalgratta, et teha ringkäiku selles peremeheta linnas. Igal pool, kus venelased olid asunud, haigutas tühjus ja suur segadus.
Jõuan linna täitevkomiteesse. Siin on samuti nagu mujalgi uksed pärani lahti ja kantseleis kõik puruks pekstud, mis peksta andnud. Niihästi laudadel kui põrandal valitseb kirjeldamatu vene segadus … Möödun veel ühest purustatud ja kössivajunud majakesest. Siin on kindlasti tarvitatud lõhkeainet. Mulle selgub sisemusest, et siin ongi too „trükikoda“, kus venelased „pressisid“ oma propagandaajalehekest.
Sakslased Kärdlas! Edasi Tahkuna peale!
Võiks paradoksaalselt öelda, et Kärdla linna sakslased ei vallutanudki, vaid ainult marssisid sisse! Kuid marssides linna nad vallutasid midagi muud – elanike südamed ja tänulikud meeled.
Olin nüüd sunnitud katkestama oma ringkäigu, kuna korraga märkasin ebatavalist rahva kogunemist Kõrgessaare – Käina maanteede ristumise lähedal ja ruttasin sinna. See oli neljapäeval, 16. oktoobril p.l. Minu sinna jõudes oli saksa sõjaväe sissemarss juba täies hoos. Terve linn kogunes kohale, palistades teeääred. Oli rõõmu- ja tervitushõikeid. Endine väljasurnud linnake oli jälle ärganud elule. Meie üllatus oli suur, kui keegi „saksa“ sõdur kolonnist midagi hõikas sulaselges eesti keeles. Tähendab, siis niikaugele olid lood vahepeal juba arenenud, et eesti mehi võitles külg külje kõrval võidukate sakslastega vihatud punaväe vastu!
Seega oli siis niigi kannatanud Kärdla linn vähemalt säästetud lahinguist. Võitluste liin oli kulgenud piki linna lääneserva kirdesse – Tahkuna – Lehtma suunas, kusjuures Kärdla taga hiljem üks rindetiib jälitas vaenlast edela poole, et anda löök Kõpu poolsaarele.
Suurem osa saksa väest valgus kohe laiali ja majutati linna. Kärdla oli korraga muutunud suureks sõjalaagriks mitmele tuhandele sõjamehele. Oli juhus sakslaste allohvitseride grupiga, kel kaasas paar vangilangenud punaväelast, teha ringkäiku linnas ja näidata neile seal venelas-te purustusi ning mahapõlenud vabriku ahervaret. Jõudnud koju, leidsin, et ka minu korteri põrandad olid pikutavaid sõdureid tihedalt täis. Ainult voodi oli aumehelikult mulle endale alles jäetud. Kohe seati kahurid positsioonidele, arvult 40, nagu sakslased tõendasid. Tehti muidki ettevalmistusi, sest homme pidi algama suurrünnak Tahkuna suunas!
Õhtul oli meil kodus sakslastega üksteisele väga palju jutustada, nagu vist mujalgi. Kostitasin neid eesti sigarettidega ja kõva suhkruga, mida päeval olin hankinud ühest mahajäetud laost, saades vastu sigareid.
Järgmisel hommikul äratas meid varakult kõrvulukustav kahuritule duell. Kärdla patareid müristasid tuld kindlustatud Tahkuna suunas vähemate vaheaegadega hommikust õhtuni. Punaväe omad Tahkunas ei jäänud ka vastust võlgu. Nad olid väga täpse tulega ja vastasid sakslastele umbes võrdse tihedusega. Tahkunast tulevad kõmmkärakad olid ainult pisut vaiksemad. See sõnul kirjeldamatu mürin ja mürsukildude kiunumine pani Kärdla väikesed elamud rappuma ja inimesi toas instinktiivselt võpatama. Iga silmapilk võis tulla tabamus elamu pihta. Ainus abinõu oli – hoida põrandale nii lähedale kui võimalik. See kahuritule põrgu kestis päevad läbi 17. kuni 20. oktoobrini. Neid päevi on võimata unustada. Õhtuti lakkas tulistamine. Seda vaheaega kasutasid paljud linnaelanikud, et tagasivaatamata, pooljoostes põgeneda linnast välja, vedades enda järel väikestel hiiu vankritel kompse hädavajaliku varanatukesega ja lapsi, nagu põgenikud kunagi. Igasuguses kaliibris mürsukilde vedeles tänavail, aedades ja põldudel külluses.
Õhtuil pöördusid ka võitlejad Kärdlasse tagasi, et pisut puhata. Muidugi olid nende read mõne kaaslase võrra hõredamad kui hommikul minnes … Mälestati päeval langenud kangelasi sõjameheliku lihtsusega ja asjalikkusega.
Lühematel suurtükitule vaheaegadel julgesime vaevalt jalga õue viia. Duell võis ju millal tahes jätkuda. Eriti tihedalt oli mürske langenud Kärdla sadamasse ja selle lähemasse ümbrusesse, kus lage maa oli nagu üles küntud. Kahjud, mis linnale tekitati, olid siiski, nagu ime-kombel, suhteliselt väikesed. Ainult mõned üksikud hooned olid tabamustest purustatud. Sõja- ja lahingumöllus langes ka paar-kolm maja tuleroaks. Surmasaanud eraisikute arv oli ka suhteliselt väga väike, kuna sakslaste kohta puuduvad siin andmed.
Teisipäeval, 21. oktoobril, seega peale ligi neli päeva kestnud haruldaselt ägedaid lahinguid, oli venelaste viimne kants Tahkuna – Lehtma sunnitud alla andma. Niisiis oli väikese Tahkuna poolsaare vallutamiseks, mis on vaevalt kümnendik Hiiumaast, kulunud umbes samapalju päevi kui ülejäänud saare osale kokku. See on tõendiks Tahkuna kindlustuste süsteemi tugevusele kui ka venelaste vastupanu sitkusele, sest jõud võisid arvuliselt mõlemal pool enam-vähem võrdsed olla. Vahe oli küll võitlustesse paisatud väeliikides. Sakslastel oli kasutada vähemal määral lennukeid, venelastel mitte, seevastu omasid venelased tankette ja pisut ratsaväge. Tahkunasse ja Lehtmale olid venelased kokku vedanud tohutul hulgal sõjamoona, mitmesuguseid kaupu ja toiduaineid. Olevat olnud isegi improviseeritud väike maa-alune haigla. See kõik langes nüüd võitjatele sõjasaagiks. Vangide arvu Tahkunas võiks umbkaudu hinnata vähemalt kolmele tuhandele.
Vangide hulgas aga ei leidunud ei komandant polkovnik Konstantinovit ega teisi juhtivaid vene sõjaväelasi. Samuti õnnestus saarelt põgeneda kompartei sekretäril Jakobsonil.
Teatavasti loetakse Tahkuna poolsaare alistamispäeva ühtlasi Eesti vabastamise päevaks nõukogude võimu alt. Tõsi küll, väike Osmussaar polnud sel ajal küll veel „vormiliselt“ vallutatud. Kuid see – Hango lõunapoolne partner ja Soome lahe sulgemiseks mõeldud Vene „Gibraltari“ Eesti-poolne kindlus – ei omanud enam mingit praktilist tähtsust Eesti kui terviku seisukohalt. Teadaolevail andmeil valmistuti Haapsalus Osmussaare vallutamiseks suurejoonelise kava alusel. Neid töid juhtis oberst Wagner. Kui siis lõpuks 6. detsembril koos eesti omakaitselastega tehti dessant Osmussaarele, leiti suureks üllatuseks eest venelaste punkrite tühi süsteem. Venelased olid siit aegsasti lahkunud.
Hiidlased kodusaart vabastamas
Heino Mähe, Hiiumaa Omakaitse organiseerija ja Käina kompanii ülem
28. augustil, Tallinna vabanemise päeval, pääses vangidelaevalt „Jaen Teär’elt“ ja mootorpurjekatelt „Pärnumaa“ ja „Mihkel“ u. 800 saarlast ja hiidlast, kes kogunesid enamuses Haapsallu ja Virtsu, et seal oodata oma kodusaarte vabanemist kommunistidest. Töötasin sellal juba Haapsalus Lääne maavalitsuse juures konsultandina. Et mobilisatsioonist ja vangistusest vabanenud meeste toitlustamine ja majutamine oli tehtud ülesandeks maavalitsusele, siis lan-ges osa sellest tööst ka minule.
Haapsalu Omakaitse juht Agu Talvar ja ltn. Artur Saaliste, kes oli minu koolivend, tegid mulle ülesandeks formeerida Hiiumaa meestest Hiiumaa Omakaitse. Hakkasin selle tööga peale, kuna tundsin enamikku hiidlastest isiklikult.
Saksa vastuluure juures teenivalt eestlaselt kapten Oltilt sain korralduse anda andmeid us-tavate meeste kohta Hiiumaal, kelle juurde võiks saata mehi raadiosaatjatega. Selle ülesande täitmiseks saatsime Hiiumaale kaks meest saatejaamadega: saatejaama „Eva“ Põhja-Hiiumaale ja teise, vist „Agu“ – Lõuna-Hiiumaale, mis purjepaadil ka korralikult kohale jõudsid. Kasu nendest jaamadest aga palju ei olnud, kuna need läksid varsti rikki.
Venelaste arv Hiiumaal oli mul umbkaudselt teada u. 4 500 meest. Konsulendina ja „Liha-ekspordi“ asemike kogu liikmena oli mulle ülesandeks tehtud venelaste lihaga varustamine ja selle kaudu sai mulle ka selgeks nende arv. Sõja ajal toodi Hiiumaalt ära u. 1 200 – 1 300 meest ja nii jäi Hiiumaa garnisoniks u. 3 200 – 3 300 meest. Ka oli mul täpselt teada kindlustuste asukohad, kaevikud ja miiniväljad Lõuna-Hiiumaal, kuna tegin nendes piirkondades uudismaade ülevaatusi vabariigi lõpuaastatel. Ja, mida ma ei teadnud, seda teadsid viimastena mobiliseeritud kohalikud hiidlased, keda ma vajaduse korral kpt. Olti juurde saatsin. Nii olid sakslastel sel kombel olemas üsna täpsed andmed Hiiumaa kindlustuste kohta. Eriti täpsed olid need ette nähtud maabumiskohtadest – Popsirannast ja Küla külast Emmastes.
Hiiumaa vallutamise eeltööd olid tehtud ja formeeritud ka Hiiumaa Omakaitse viie kom-paniiga. Kärdla kompanii ülemaks jäi Lumiste nimeline, kes hiljem lühemat aega täitis ka Hiiumaa Omakaitse juhi kohustusi. Hiljem aga selgus, et mees oli kommunist ja ta kõrvaldati omalt kohalt. Kõrgessaare kompanii juhiks määrati Laufeld, Pühalepa komp. juhiks vist Remmelgas, Käina komp. juhiks H. Mähe ja Emmaste komp. juhiks Jul. Remmelg, – kõik hiidlased ja aukraadilt allohvitserid.
Pärast Saaremaa vallutamist sain ühel päeval Omakaitse staabist korralduse Hiiumaa dessandist osavõtmiseks Käina ja Emmaste kompaniiga, kusjuures leitn. A. Saaliste lubas ise ka kaasa tulla, mida ta ka tegi.
Kahjuks oli aga keegi maakonna ülemus eelmisel päeval saatnud osa mehi maale rehtesid peksma ja neid mehi ei jõutud enam tagasi kutsuda. Dessandist osavõtmiseks oli seega kahes kompaniis kokku ainult 132 meest.
Asusime teele autodega üle Virtsu ja Muhu Saaremaale Leisi. Seal saime saksa sõjaväe varustuse ja relvastusena venelastelt saagiks saadud relvad. Seadsime korda oma üksuse eelseis-vaks dessantoperatsiooniks. 176. saksa j.-r. staabi juures täitsid kohalike olude tundjatena eri-ülesandeid kaks eestlast, kes olid rügemendiga kaasas juba varem: kol. Kivi ja keegi kapten. Viimase nime ma enam ei mäleta.
Kuna dessant oli kavatsetud Emmastesse kahelt poolt, siis määrasin Emmaste komp. J. Remmelga juhtimisel minema üle Kihelkonna Küla randa, kuna Käina komp. minu juhtimisel pidi maabuma Popsiranda. Käina komp. kolmas rühm A. Võigemasti juhtimisel jäi rügemendi staabi juurde ja need mehed maabusid alles järgmisel päeval lõuna paiku koos saksa rüge-mendiga Sõru sadamas.
Kärdla ja Kõrgessaare kompaniide mehed said aga endile „eriülesande“: need pidid kalapaatidega sõitma Hiiumaa põhjaranniku vetes edasi-tagasi, propsid püsti paadis ja pidid niiviisi venelaste tähelepanu enestele meelitama, et venelased koondaksid oma vägesid vastassuunas.
12. oktoobril, mihklipäeva varahommikul, enne päikese tõusu olime juba Orissaares ja Kihelkonnal laevades ootevalmis, mõlemas paigas u. pataljoni suuruselt, ja peatselt algas sõit. Eestlasi oli esimese maabumislainega kaasas 86 meest.
Ilm oli võrdlemisi vaikne ja ilus paari kraadi külmaga. Esimesed sügisvirmalised valgustasid kogu öö taevast, mida paljud Austriast päritolevad sakslased nägid esimest korda elus. Täpselt 24 a. tagasi, 1917. a. mihklipäeva hommikul, maabusid sakslased samuti Hiiumaa rannas. Olin sellal 4-aastane ja mäletan seda selgesti, kuna minu isatalu asus mere ääres.
Rannajoone paistma hakkamisel hüppasime väikestesse mootorpaatidesse ja sõit läks seni, kuni paat liivasele põhjale kinni jäi. Paatidest hüppasime põlvini ulatuvasse külma vette ja sumasime niiviisi randa, paukugi laskmata, ja peitusime tihedasse rannaroogu. Venelasi vastas ei olnud ja see oli meile õnneks. Rannal ja vees oleks lahingu vastuvõtt osutunud väga raskeks.
Kaldale jõudes korraldasime oma üksused ja rännak kodusaare vabastamiseks algas. Enne Emmaste – Käina maanteele jõudmist kohtasime kolme veoautot, mis olid laaditud punaväelastega. Meie rünnak tuli venelastele üllatusena ja nad alistusid.
Esimene kokkupõrge sakslastel punastega oli alles Emmaste – Nõmmel, 8 km. rannast. Tulevahetusel sai surma üks sakslane ja mõned haavata. Liikusime rünnakukorras ja rivis piki Käina-Emmaste maanteed Emmaste poole. Meie ees liikus edasi Saaremaalt antav kahurväe toetustuli ja ülevalt külvasid saksa pommitajad pommidega ja pardarelvade tulega üle eesolevaid metsatukki. Punaste lennuväge meie tegevuses ei näinud. Üks saksa kompanii sammus piki mereranda Sõru suunas, teine mööda maanteed suunaga Käinasse, kuna meie liikusime Sõru poole. Lõunaks oli Sõru sadam juba vallutatud ja sinna hakkasid maabuma rügemendi peajõud koos raskerelvadega. Meie ainsaks raskerelvaks oli üks 75 mm kahur, mida esimesel päeval saime kasutada ainult Hindu kindluse vallutamisel, kus leidis aset esimese päeva tõsiseim lahing.
Küla randa maabunud pataljon lõikas ära Emmaste-Kõrgessaare maantee Nurstes ja nii oli suur osa Emmaste vallast esimese päeva õhtuks juba vaba. Teisel päeval olid juba ägedad lahingud Nurstes, Käinas jm. ja sel päeval sai surma eestlane rms. Aamisepp ja raskesti haavata Käina komp. juht H. Mähe. Viimane ja otsustav lahing leidis aset Põhja-Hiiumaal, Tahkunas, kuhu kommunistid olid end kindlustanud miiniväljade taha. Mõnetunnilise kahurite turmtule ja saksa sööstpommitajate töö tulemusena oli tee viimaks ka sinna vaba.
Eestlaste kaotused Hiiumaa vabastamisel olid: üks surnu ja kolm haavatut. Sakslased kaotasid surnutena u. 80 meest, haavatute arv teadmata. Sakslaste suuri kaotusi põhjustasid tundmatutele miiniväljadele sattumised. Venelastel oli langenuid u. 300 meest, kuna vangi langes neid u. 3 000 ümber. Emmastes tapsid kommunistid 13 kohalikku elanikku.
Lahingutes osutasid silmapaistvat tublidust leitn. A. Saaliste, allohv. Alf. Leivat, allohv. Arvid Vesmes.
*
Olles haavatud mõlemast jalast, paremast käest, peast ja küljest, kusjuures oli ka luuvigastusi, taheti mind saata Kuressaare välihaiglasse. Kuna, ma polnud veel näinud neid mehi, kes mu kodusaare rahvale nii palju pisaraid ja kannatusi olid valmistanud, siis keeldusin haiglasse minemast ja jäin ravile Emmaste komp. juhi J. Remmelga tallu, kus ma juba mõne päeva pärast oma voodi ees sain näha neid mehi, kes võlgnesid selgitust oma tegude eest kommunistide võimutsemise ajal. Nad kõik tunnistasid oma teod üles.
Pärast kahenädalast lamamist olin juba nii tugev, et võisin lahtistest haavadest hoolimata kepiga longates käia ja uuesti asuda Käina jsk. konsulendi kohale ja komp. juhina tööle. Ja tööd oli tohutult palju. Inimeste saba, oli alaliselt vastuvõturuumi ukse taga. Võõrandatud maade tagastamised ja muud küsimused vajasid korraldamist. Samuti nõudis kompanii juhtimine, toimkondade määramine, metsade kammimine ja kommunistide vangistamine jne. palju aega. Detsembris pidin minema haiglasse, et lasta metallikilde käeluust välja opereerida. Kompanii suurus oli selleks ajaks tõusnud juba 252 mehele, keda minu äraolekul juhtis allohv. A. Leivat. Meie kasutuses oli kolm autot ja mehed olid varustatud igasuguste kergerelvadega.
Kohe pärast minu haiglasse minekut oli tulnud Hiiumaa kohaliku saksa välikomandandi juurde keegi leitn. Palm, kelle soovil komandant andnud käsu Omakaitse likvideerimiseks ja relvade äratoomiseks. Relvi vajanud leitn. Palm formeeritava 36. politseipataljoni relvastamiseks. Sama leitnant läks selle pataljoniga idarindele ja olevat langenud Stalingradi rindel.
Mõni kuu hiljem saadeti Hiiumaale leitn. Richard Saaliste, kes oli saanud ülesandeks uuesti organiseerida Hiiumaa Omakaitset. See ka teostus, kuid meeste vaimustus oli lahtunud ja osavõtt sellest polnud enam nii elav. Hiiumaa Omakaitse töötas sellisel kujul kuni 1944. a. sügiseni, mil sajad patriootilised hiidlased pidid lahkuma oma kodusaarelt ja nendega koos ka leitn. Richard Saaliste. Minu mällu on leitn. R. Saaliste jäänud tulise eesti isamaalasena.
Tartu koolipoistega Eesti saari vabastamas
E. Silm
Tartu maanteed mööda 28. augustil Tallinna sisse marssides näen korduvalt vaatepilte, kus vastutulijad või tänavatele väljatulnud tallinlased tormavad linna vabastajate marsikolonnide keskele, et emmata ja kätt suruda tublidel võitlejatel, ise nutu ja naeruga võideldes. Raskete lahingupäevade ja ootuse pinge leiab lahendust pisarates, suudlustes, kallistustes, kingituste ja lillede jagamises.
Kesklinnas ei märka me tule- või purustuste jälgi. Küll aga jätavad majad troostitu ja vanglaliku mulje. Seda tekitab aknaklaaside kleepimine diagonaalselt ristuvate paberiribadega. Ma ei tea, kui palju selline võte päästis Tallinna majade aknaid pommituse õhusurvest, kuid vangla mulje jäi küll igast majast. Ja vanglaks olid need majad olnud kümnetele tuhandetele tallinlastele Tallinna ümber keenud lahingute ajal kindlasti.
Meie rühma peatuskohaks saab Kaupmehe tän. 2 majas elanud, kuid küüditatud kaasmaalase korter. Et meie eesmärk, pealinna vabastamine, oli teoks saanud, ehkki meiepoolse väikese panusega, loeb osa rühma liikmeid oma ülesande lõpetatuks. Umbes kaks kolmandikku aga soovib oma võitlust jätkata kuni kodumaa täieliku vabastamiseni.
Viibin 29. augustil mõningate rühma võitlejatega Kaarli koguduse uues majas, selle avaras leerisaalis, mis on sakslaste poolt muudetud sõjasaagiks langenud käsirelvade kogumispunktiks. Meie eesmärgiks on täiendada oma relvastust kui ka olemasolevat ümber vahetada paremate vastu. Valikuvõimalused on piiramatud.
Meie tegevust jälgib eemalt pikk, atleedikehaga, tugeva kotkanina ning tumedate silmade-ga eesti nooremleitnandi vormi kandev sõjaväelane. Ühe meie vaidluse puhul vene automaat-püssi otstarbekuse üle astub ta meie juurde, et järele pärida meie kavatsusi. Nagu selgub, on tegemist endise eesti sõjaväe suusatamismeistri ja pioneerpataljoni ohvitseri n.-leitn. Edvard Hurtiga. Ta jutustab, et on punaarmeest ära hüpanud Võrus oma üksuse viimisel Venemaale. Oli ennast metsas varjanud kuni sakslaste tulekuni ning siis saksa 162. rüg. koosseisus Eesti vabastamise operatsioonid kaasa teinud. Rügemendi ülema poolt olevat nüüd tehtud temale ettepanek oma kodulinnas Tallinnas moodustada vabatahtlike rühm ning jätkata võitlust endises väeosas kuni Eesti täieliku vabastamiseni. Kuuldes, et oleme Tartust ja juba kaks kuud sõjateekonda tallanud ning et soovime seda teekonda veel jätkata, teeb ta meile ettepaneku temaga liitumiseks. Oleme sellega nõus.
N.-leitn. E. Hurt tuleb meiega koos rühma peatuskohta, kus toimub nõupidamine. Kaks kolmandikku poistest soovib kaasa tulla. Osa nooremaid ja sõidavad tagasi Tartu. Minu õde tahab ka ülejäänud võitlusi kaasa teha, kuid leitn. Hurt teeb talle selgeks, et nüüdsest peale moodustame kindla sõjalise üksuse regulaarväe koosseisus, mispärast pole enam võimalik õde oma koosseisus pidada. Õde lahkub rühma juurest meie kõikide parimate tänuavalduste ja õnnesoovide saatel.
Rühma täienduseks saame lahkunud kaaslaste asemele kümmekond uut meest. Osa neist on saarlased, kaks on hiidlased. Meie rühmavanemaks saab mereväelane, maat August M.
Sama päeva õhtuks on rühm saanud uue saksa sõjaväe varustuse ja relvastuse, välja arvatud kuulipildujad, millised jäävad vene omad, iga jao peale üks.
Leitn. E. Hurti ja 162. rüg. ülema oberst Wolffi vahel sõlmitud kirjaliku lepingu alusel oleme kohustatud nimetatud üksuses võitlema kuni Eesti territooriumi vabastamiseni, omades kõik saksa sõdurile omistatud õigused. Koosseisult kuulume II / 162. j.-r. (ülemaks oberstleitn. dr. Vogelsang) 7. komp. (ülemaks oberleitn. Staffenski) koosseisu IV rühmana.
Tallinnast lahkume 30. aug. kell 14.00 Risti suunas, poiste poolt saagiks saadud uues vene ZIS-bussis. Hiljem, kui juba oleme saartelt tagasi, anname selle üle ta õigele omanikule, Tallinna linnavalitsusele. Teel möödume oma pataljoni osadest, kes Tallinnast enne meid olid välja marssinud. Ristil saame uue korralduse liikuda Koluvere mõisa, kus on ette nähtud pataljoni ööbimine.
[…]
2. oktoobri hommikul kell 5.00 algab Sõrve rindel uus üldrünnak, mida valmistatakse ette tugeva kahurväetulega. Seda täiendavad omalt poolt sööstpommitajad. Ette- valmistav tuli on niivõrd intensiivne, et on raske eraldada üksikute mürskude lõhkemist. Kogu rinne sarnaneb podisevale pudrupajale. Kuid ka venelaste tõrjetuli on väga intensiivne. Esimene jalaväe rün-nak variseb kokku peamiselt venelaste raskekuulipildujate tules juba selle esimeses faasis. Korduvalt kutsutakse välja kahurväe uusi tulelööke. Alles lõuna paiku õnnestub ühel kompa-niil mõninga leegiheitjaga eelnim. ob.-gefr. Schultzega eesotsas vene kaitsesse kiilu ajada, millist saavutust asutakse kohe arendama. Leegiheitjate tulega piki kaevikuid ja punkreid kõr-vetades sunnitakse venelane taanduma ja õhtuks on nädalaid visalt vastu pannud venelaste kaitseliin kindlalt sakslaste käes. Viieristi metsa on venelaste poolt kokku veetud kogu Saa-remaa kaupluste kaupade tagavarad. Ainuüksi vene lubjaviltide hunnik meenutab parajat hei-nakuhja. Riidekangaste virnad, suhkru- ja jahukottide hunnikud ja bensiinivaadid ja igasugust muud kaupa vedeleb kõikjal metsa all.
Torgus on kõikjal väljas valged lipud. Venelased on selleks kasutanud suuri voodi- linu. Küla läbivale maanteele on kogunenud sadasid end vangi andnud punaväelasi. Kammime läbi Torgu ja Türju külade vahelise maa-ala ja pärast seda jääme Türjule ööbima. Siit sõidame Aste lennuväebaasi, mis oli ehitatud venelaste poolt. Jääme siia kuni Hiiumaale minekuni.
Sõduri puhkus möödub ruttu. Käime bussiga Kuressaares saunas, kohendame riideid, puhastame relvi. Samuti on vaja kirjutada mõni kiri kallimale või kodustele. Pataljoni ülema nõudel teeme ka rividrilli, et read püsiksid sirged ja ongi puhkus läinud „nagu oleks näinud und…“
*
11. oktoobri hommikul seisame Aste kasarmute ees rännakvalmis. Ees seisab Hiiumaa operatsioon. Läbime oma sõidukiga Kaarma, Õha, Luulupe ja Pamma. Õhtul, kui jätkame rännakut, on taevas selge. Läbime Karja ja Arumõisa ning liigume Leisi suunas. Kraadiklaas on langenud alla nulli, tuues endaga kaasa ka selle aasta esimese öökülma. Hiljem kattub taevas pilvedega ja tuleb esimest lund, mis järgmisel päeval küll jälle kaob. Hommikul kella 4.00 ajal oleme juba Leisi alevikus. Et Hiiumaale loodava sillapea vallutajaks on määratud 176. rüg., siis on selle üksused ummistanud Triigi sadama ja selle ümbruse, sest see on määratud rügemendi operatsiooni lähtealuseks. Pärast lühikest puhkust Leisis suunatakse meid Soelasse, kuhu jääme järgmise hommikuni.
Rünnak Hiiumaa vastu on arenenud kavakohaselt. 176. rüg. osad, leidmata suuremat vas-tupanu, on laiendanud sillapead Külamaa-Valgu joonele.
Meri on võrdlemisi vaikne, kuid vee kohal lasub tihe udu, kui 13. oktoobri varahommikul asume Soela sadamasillalt maabumispaatidesse, et ületada Soela väin. Üks paat võtab peale pool jalaväe kompaniid. Paadid sõidavad esiti piki randa loode suunas kuni Pammana maaninani, kust siis kursi Sõru sadama peale võtavad. Samuti, nagu oli pealelaadimine, läheb ka mahalaadimine libedalt. Jätkame kohe rännakut Emmaste – Metsalauka suunas, sihiks Põhja-Hiiumaa. Emmastelt suunatakse 151. rüg. vasakult üles põhja, kuna 176. rüg. liigub paremalt. 151. j.-r. üldsuunaks Kõpu-Kõrgessaare- Reigi – Tahkuna, 176. r. suunaks Kärdla – Tahkuna. Esimese öö Hiiumaal paikneb 151. j.-r. Ole – Selja rajoonis, teine ööbimiskoht on Haldi – Mänspää ruumis.
Et venelastel oli jäänud küllaldaselt aega rünnaku tagasilöömiseks, mida nad rohkem kartsid õhust kui merelt, selgub asjaolust, et kogu saar on muudetud nagu siiliks, kes oma okkad püsti on ajanud. Heina- ja karjamaad, põllud kaasa arvatud, samuti suuremate talude õued ja karjatänavad on täis taotud umbes poolteise meetri kõrgusi terava otsaga teibaid, mille kaugus eelmisest on ligi meeter. Langevarjuritele kindlasti ebamugavust tekitav vastuvõtt. Poisid teevad nalja teivaste panijate arvel. Mõni teivas on nõelteravaks tehtud: kommunisti töö. Teine teivas on kirvega ainult veidi lapikuks löödud: kommunismivastase töö. Võib ainult ette kujutada, millist tööd selline lapsikus kohalikult elanikkonnalt nõudis. Arvatavasti jäid venelased naiivselt oma kindlustustöö tõhususele lootma, sest kuidas muidu seletada nii vähest vastupanu sillapea loojale 176. rügemendile.
Mänspääst alates oleme jälle pidevalt oma rügemendi osade eeljulgestuseks. Oleme välja jõudnud Hiiumaa põhjakaldale. Luidja teeristil ootame järele oma kompaniid. Siin hargneb rügement. Osa suundub läände Kõpu poolsaare ja merekindluse vastu, meie aga pöördume Reigi suunas, üldsuunaga Tahkuna. Rühm liigub jälle nagu katsesarv enda järele liikuva üksuse eel. Möödume Aino Kallase romaanist tuntuks saanud Reigi kiriklast, saavutades selle järele Reigi asunduse. Kõik on vaikne ja nagu välja surnud.
Posti külas, mis asetseb Kärdla ja Mudaste teeristil, lõpeb meie ülesanne. Siia jääme peatuma paariks päevaks, et teha viimaseid ettevalmistusi Tahkuna merekindluste vallutamiseks. Vahepeal on Kõpu poolsaar juba vabastatud. Venelaste rinne on Tahkuna ette tagasi tõmbunud Mudaste külla, teele, mis Postit ühendab Tahkunaga. Meie rügemendi positsioonid Posti ja Sigala ruumis on kogu päeva tugeva vene kahurväe tule all.
Järgmisel päeval saan pataljoni staabist luureülesande, selgitada, venelaste punkrite ja kuulipildujate pesade asukohad Mudaste ees. Jõuame Mudaste punkriteliini ette kuni 300 m kauguseni, kuid kaugemale ei söanda minna, oletades miiniväljade olemasolu. Hiljem osutuski mu kartus õigeks. Ühe punkri ees lesivad päikesepaistel jõude paar venelast. Kiusatus vange tuua on suur, kuid keelan meestele selle ürituse katsetamise. Tagasitulekul eemaldun meestest, et omal käel mõningaid tähelepanekuid teha. Üht metsarada mööda läheneb üksik vene-lane. Peidan end põõsasse ja kui Ivan on jõudnud minu kohale, käsutan tal käed üles. Tegemist on toreda kaukaaslasega allohvitseri auastmes. Ta enda jutu järgi olnud ta teel ette rindele, et end ise vangi anda. Kaukaaslasest saab hiljem autojuht II/151. j.-r. staabi juures, kus teda tuntakse Borisi nime all. Vangilt saame täpseid andmeid nii punkrite kui ka minu poolt varemalt kaardile kantud miinivööndi asetuse kohta. Hiljem, läbimurde sooritamisel, osutuvad need andmed kõik õigeteks. Annan vangi koos minu poolt tehtud skitsiga pataljoni staabis üle, mis asub Luidja koolimajas.
Venelaste visa vastupanu ja Tahkuna patareide poolt tekitatud kaotuste peale vaatamata oleme 21. oktoobri hommikul Tahkuna otsestel lähistel. Siin keelduvad aga sakslased meid ette laskmast, põhjendades seda meie rühma ülepingutusega, kuna oleme juba pidevalt ees julgestusülesandeid täitnud. Ka mainitakse meie poolt paar päeva varemalt edukalt sooritatud luuret.
Et Tahkunasse pääseda, peame kasutama juba varemalt, Tallinna ees, kasutatud võtet. Saan koos Sassi, Lutheri, Reigo ning Rumjantsevi ja Ko-ga ühele ette sõitvale saksa väliveokile. Just enne meie Malvaste jõudmist vaibub seal venelaste vastupanu. Tee Tahkuna merekindlusse on vaba.
Siin avaneb vaade tohututele ehitustele, mis vaatamata baaside lühikesele kestvusele on suudetud üles ehitada. Patareide hiigeltorud on üles tõstetud ning õhku lastud, kujutades sellises asendis nagu lõunamaiseid palme.
Eesti on vaenlasest vaba. Küll on veel Osmussaar nende käes, kuid pat. ülema kinnituse järgi seda ei rünnata, vaid oodatakse mere külmumist, et siis venelasi rünnata üle jää ja nad niiviisi vangi võtta.
„Erna II“ operatsioonid saarte vabastamisel
Heimar Lossman
Kahele eelmisele „Erna“ tegevusjärgule järgnes nüüd kolmas. Senine pataljoni ülem kol. Henn-Ants Kurg, kes oli 26. aug. 41. Ülemiste järve ääres haavata saanud, lahkus oma seniselt kohalt ning määrati teisele kohale. Uueks pataljoni ülemaks määrati major Raimond Hindpere.
Pärast Tallinna, vabastamist tuli pataljon uuesti korraldada. Paljud vabatahtlikud sidusid end erikokkuleppega, lõpetades oma lepingu teatud valla või kihelkonna piiride vabastamisega, kuid enamik meestest sidus end Tallinna või Eesti vabastamiseni. Tallinnas lahkus pataljonist umbes 80 meest. Kuna „Erna“ salga või pataljoni tegevuse kolmas järk oli ettevalmistus saarte vallutamise operatsioonideks, siis anti pataljoni täienduseks vastuvõtmisel eesõigus saartelt päritolevatele meestele. Vabatahtlikke ilmus rohkesti ja vastu võeti umbes 115 meest. Muretseti veo- ja sõidumasinaid, moodustati senise kolme kompanii asemele kaks, suurendati raskekuulipilduja ja miinipilduja komandosid, ühesõnaga suurendati tulejõudu ja kiirust.
2. septembril kell 9.00 rivistus kogu pataljon allüksuste järjekorras „Erna II“ pat. staabi maja ette Luite tän., kus teostati pataljoni ülevaatust ning kus ühtlasi kol. Kurg andis pataljoni major Hindperele üle, tehes enne seda kokkuvõtte rinde olukorrast ning tänades pataljoni tehtud töö eest.
Vormsi saare vallutamine
Kuna 8. sept. vallutati Haapsalu linnast 8 km lääne pool olev Hobulaid, siis ei olnud enam takistusi Vormsi saare vallutusoperatsioonideks lõuna poolt.
9. sept. hommikupoolsel ööl asus 1. kompanii rannasõidulaevale „Rudolf“, kuhu varem oli kompanii käsutusse määratud saksa tankitõrjeüksus, ca 20 meest, ühe allohvitseri juhtimisel ühes kahuriga aset võtnud ning laeva laele oli laaditud dessantpaadid saarele randumiseks. Läbi pimeda ja rõske septembriöö lühikese sõidu järel peatus laev umbes 1 km rannast ning meeskond asus dessantpaatidesse. Päeva tõusu ajal randusid paadid vaenlase poolt märkamata Rumpu külast kagu poole kulgeval, madalate kadakatega kaetud kitsal neemel.
Õnnelikult randunud, liikus „Erna“ 1. kompanii kuni Rumpu küla ees oleva lagendikuni, kus sattus venelaste ägeda kuulipilduja- ja püssitule alla. Kompanii oli sunnitud liikuma paremale, kus asus hõre mets, kuid ka sealt avas vaenlane tule. Varjates end kivide taha algas vastastikune tulevahetus. Ühe jaoga külale lähenemise katse ebaõnnestub, kuna vaenlane avab tankitõrjekahurist ägeda tule. Sakslaste tankitõrjeüksusest tuleb 10 meest kolme kuulipildujaga appi ja võtavad paremalt poolt metsa servalt tulistava vaenlase positsiooni oma tule alla. Parempoolse tule nõrgenemist kasutas kompanii ülem ltn. Jüri Ungvere ning liikus ühe jaoga piki küla ja metsa vahel olevat lohku mööda edasi, ületades ca 100 m laiuse lagendiku. Esimesed mehed pääsevad õnnelikult üle lagendiku, kuid siis saavad haavata saksa allohvitser ja ernalane reamees O. J. (nr.148). Positsioonidele jäänud mehed toetavad ägeda tulega edasitungivaid mehi, kuni neil õnnestub sobivad laskekohad sisse võtta. Tahapoole positsioonile jäänud mehed liiguvad kiirmarsis suurt ringi tehes vasakul üle hõreda metsaga kaetud heinamaa küla vasakpoolsele küljele ja üllatavad vaenlast peaaegu seljatagant. Vaenlane satub segadusse, saadab ründajate ridadesse veel mõned granaadid ning tõmbub tagasi. On veel kuulda eemalduvate mootorsõidukite mürinat, kui „Erna“ mehed ründavad Rumpu küla kahest küljest ja on peagi selle peremehed. Rumpu küla vallutamiseks on kulunud aega 4-5 tundi. Väljasaadetud luure tuleb tagasi paari tunni pärast ja teatab, et Sviby sadamas on maabunud saksa pataljoni suurune üksus koos suurtükiväega. Samaaegselt tegid sakslased oma peajõududega dessandi mandrilt saare kirdeossa, tuletornist paar kilomeetrit lõuna poole, suunaga Dyby, Rälby ja Vormsi külad.
Õhtuks vallutatakse koos saksa kompaniiga Hullo küla, misjärel „Erna“ kompanii jääb ööseks valvetõkkesse. Kogu öö käib äge lahing tuules ja vihmas valvetõkkest paremal, sest vaenlane on Hiiumaalt toonud lisajõude.
11. sept. hommikul vahetab saksa üksus „Erna“ kompanii välja. Päeval teeb „Erna“ kompanii metsa puhastusi, kuna sakslased liiguvad edasi ning õhtuks märgadena ja väsinutena jõutakse Sviby külla, kust 12. sept. hommikul neid Sviby sadamast Haapsallu tuuakse ja kus nad veel samal päeval Rohukülas varem sinna jõudnud „Erna“ pataljoniga ühinevad.
Rohukülas
8. sept. hommikul sõitis „Erna“ pataljon (ilma ühe kompanii ja rk.-jaota) Tallinnast välja Rohukülasse, kuhu jõuti sama päeva lõuna paiku, et järgnevatel päevadel korraldada õppusi dessantoperatsioonideks, mispuhuks oli meie käsutusse korraldatud 40 mootorpaati, neist 12 soome päritoluga. Rohukülas majutati meeskond suurde puubarakki, kuna pataljoni staap juhatati kahekordsesse vanasse, raskelt sõjas kannatada saanud kivisuvilasse. Suvila teisel korral asus ühe saksa kompanii komandopunkt, mille ülem, energiline ja heatujuline veltveebel, kes eraelus olnud ärimees, oli ühtlasi ka Rohuküla rannakaitse ülemaks.
Õhtul palus veltveebel major Hindperet ja mind oma tuppa, kus ümber taburettidest kokkupandud laua olid istet võtnud saksa patareiülem ob.-ltn. auastmes ja peale piduperemehe veel üks pikakasvuline veltveebel. Laud oli kaetud toiduga, mida saksa marketend sõduritele suudab pakkuda ja pudelites pidi olema, nii kui sakslased kinnitasid, meie auks marketendi poolt „esinduseks“ väljaantud joogid ja oma kokkuhoitud normid. Hubases, koduses õhkkonnas, vaheldumisi klaasi ja kahvliga juttu katkestades, olime varsti selgusel saksa võitluskaaslaste eluloos.
Kuna meie käsutusse määratud mootorpaadid ei olnud veel saabunud, et õppustega alustada, siis möödus ilus suvepäev ruumide ja relvade korraldamisega, ujumisega, päikeses pikutamisega, puhkamisega ja mõnigi mees pääses usutava põhjuse ettekandmisel Haapsallu.
10. septembril ilmusid Rohuküla sadamasse esimesed soome mootorpaadid vänrik (lipnik) Andersoni juhtimisel ja soome vahilaev „Porkkala“ ltn. Muiskaniemi juhtimisel, millel asus mereväe-kapt. Cellarius oma staabiga. Samal päeval toimus „Porkkalal“ ühine nõupidamine, kus selgus, et dessantoperatsioon saartele väljub Matsalu lahest Muhu põhjarannikule Nõmmküla alla. „Erna“ salk pidi mootorpaatides sõitma Rohukülast Matsalu lahe suus läänepoolsel rannal asuva Saastna asula alla, tehes sõidul ühtlasi õppusi paatidesse laadimiseks ja maabu-miseks.
11. septembri hommikul vara ilmusid kohale eesti mootorpaadid. Kavatsetud väljasõidule mootorpaatidel tõmbas kriipsu peale Hiiumaalt hästisihitud äge venelaste kahurituli Rohuküla sadamale ja meie asukohta. Vene granaatide lennu suund oli äärmiselt täpne, kuid kaugusest jäi puudu ca 100-200 m, kuna sadamas langesid granaadid sadamakaile ja merre. Mootorpaadid tuli sadamast kiiresti välja saata ning nad alustasid sõitu tühjalt Matsalu lahte, kuna „Erna“ salk lubati Saastna asulasse saata autodel.
12. septembril jõudis 1. komp. oma Vormsi retkedelt tagasi, millega tõi elevust Rohukülla. 13. sept. hommikul sõitis „Erna“ salk Rohukülast välja ning üle Lihula sõites jõudsime sama päeva õhtupoolikul Saastnasse. Saastnasse oli juba varem hulk üksusi koondatud. Meeskond paigutatud öökorterisse, läks Major Hindpere saksa 161. A.A. (Aufklärungsabteilung) staapi nõupidamisele, millise väeosaga koos tuli meil Muhu dessantoperatsioon sooritada. Nõupidamist juhatas mereväekapt. Cellarius, kes andis üksustele dessandi ülesanded. Dessant pidi teostatama, nagu varem otsustatud, Saastna asulast Muhu saare põhjaranda, Nõmmküla alla.
Esimese lainena sõitis 13.-14. septembri öösel välja eelpoolmainitud 161.A.A., kuna „Erna“ salk teise lainena alustas laadimist 14. sept. hommikul kell 9.00. Ülesõiduks olid kohal 8 saksa rünnakpaati, 10 soome mootorpaati ja ülejäänud olid eesti kalapaadid. Oletatava olukorra kohaselt pidi salga maabumine Muhu saarele teostuma rahulikult, sest 161.A.A. oli Muhu saare südamikku tunginud.
Tuuleiilidest virvendav sile merepind ja kirgas päikesepaiste hõlbustavad sõitu ja aitavad juhtpaadist hästi jälgida kompaniide saarele lähenemist. Sõit Muhu saarele kestab 2,5 kuni 3 tundi. Saksa rünnakpaadid ja soome mootorpaadid liiguvad kaunis ühtlaselt, kuid kalapaadid hakkavad kohe venima pikaks kolonniks, sest nende kiirus on ebaühtlane, tehes vaid 3 kuni 7 sõlme.
Dessantpaatide saarele lähenedes avab vaenlane järsku merele Nõmmküla ette tugeva suurtüki- ja kuulipildujatule. Alguses see edasisõitu ei takista, paadid tõmbuvad ainult laiemale. Soome paatidega sõitev 2. komp. hoiab aga siiski liiga lääne poole, Seanina kohale, jälitatud vaenlase tulest. Rünnakpaatides randuv 1. komp. on õnnelikult saarele pääsenud ja paadid pöörduvad tagasi. Paremalt poolt, 2. komp. juurest võtab üks paat kursi meie juhtpaadi peale ja meieni jõudes kannab ette major Hindperele, et nad on sattunud tugeva kuulipildujatule alla. Osa 2. kompaniid on maabunud, osa pöördunud tagasi. Surma on saanud soome mootor-paatide juht vänrik Anderson ja haavata 5 meest, nende hulgas ka 2. komp. ülem ltn. Hugo Nõmm.
Juhtpaat major Hindperega eesotsas ja salga staabikomando meestega loovib õnnelikult vaenlase kuulipilduja- ja suurtükitule vahelt läbi ja randub Nõmmküla all. Saarele jõudes sel-gub, et sakslased olid kiiluna edasi liikunud, staap asus Nõmmkülas, kuid punased olid tiiba-delt hakanud kõvasti kokku pigistama, milletõttu ka meie salk sattus maabumisel kõva kuuli-pildujatule alla. Et kompaniid olid sunnitud pärast maabumist iseseisvalt lahingusse astuma, tuli nendega kohe side luua. Lahingukära järgi otsustades tundus eriti raske olevat paremalt pealetungival kompaniil. Peale kompanii ülema haavata saamist ning väljalangemist võttis kompanii juhtimise üle n.-ltn. J. J. (nr.49). Lahingukära taamal püsis kaua ühel kohal, kuid just kui olin valmis kokkukorjatud reserviga 2. kompaniile abiks minema, tundus, et venela-sed tõmbuvad tagasi. Nüüd saatsin ainult ühe jao 2. kompaniiga sidepidamiseks. Salga staap jäi Nõmmkülasse. Õhtuks oli side kompaniidega loodud ning punaste haarded likvideeritud, misjärel kompaniid tõmbusid tagasi Nõmmkülasse, kuhu asuti öökorterisse, jättes ette julges-tuseks ainult välivahtkonnad.15. sept. hommikul alustas „Erna“ salk liikumist lõuna suunas Viira küla peale ülesandega puhastada maantee ja ranna vaheline maaala vastasest. Peale mõne nõrga kokkupõrke vastasega liikusime antud suunas edasi Külaasemest lõuna pool olevale kadakatest kaetud lagendiku joonele, kui kuulsime korraga vasakult käsigranaadi plahvatust ning nägime ühel künkal ülestõstetud kätega seisvaid venelasi. Nõmmküla – Viira maanteelt sündmuskoha poole rutates tõusid järsku ühest tihedast kadakapõõsast kaks kätt ülespoole, millele järgnes pea ja keha. Seisime major Hindperega vastamisi väriseva vene sõduriga, kes soovis ennast vangi anda. Minu soome sõjaväevorm näis teda eriti kohutavat ning mees küsis vaevalise häälega, kas on õige, et soomlased (s.o. meie) lõikavat temal ära kõrvad ja nina. Nende pataljoni politruk olevat neile rääkinud, et „soomlased“ olevat seda eile teinud nende kahe sõduriga, kui mehed luurekäigul tabatud. Küsisime vangilt tema haridust, sest välimuselt näis ta olevat intelligentne. Vastas, et tema on Leningradi kunstiakadeemia kolmanda kursuse õpilane. Major Hindpere sõimas temale omases mahlakas vene keeles vangi kere täis ning küsis, et kui tema tahab kõrvu ja nina lasta ära lõigata, siis peab ta kirjaliku palve sisse andma ning minema sellega pataljoni arsti juurde, kes võibolla sarnase töö ette võtab, kui teda just need näoosad segavad. Humoorikas sõim näis meest rahustavat ja major Hindpere jäi meest üle kuulama, mina aga ruttasin edasi ülestõstetud kätega seisvate sõjavangide poole. Kohapeal selgus, et meie mehed olid lähenenud ühele punkrile, kust tulnud välja vene sõdurid ning tõstnud käed üles märgiks, et nad soovivad alistuda. Lähemale minnes haaranud üks ülestõstetud kätega noor vene sõdur vöölt käsigranaadi ning visanud selle meie meeste keskele. Kiire pikaliheitmisega vältisid mehed õnnetuse, mis oleks paljudele võinud saada saatuslikuks. Nüüd piirdus see ainult põrutuse ja kriimustustega.
Edasi liikudes võtsime kümmekond vangi ning jõudsime välja Muhu õigeusu kiriku kõrgendikule, kust enam edasi ei pääsenud, sest vastane oli eesolevas metsas, väljaehitatud positsioonil end tugevasti kindlustanud. Samuti oli seisma jäänud ka saksa kolonni liikumine, kes peale Viira vallutamist edasi ei pääsenud. Oli tõenäoline, et meie ees asuvad juba Muhu tam-mi sillapea kindlustused.
Vastase positsioonid ja lähem tagala võeti õhust ja maalt tugeva pommitamise alla. Õhuruumi täielik valitsemine lubas saksa lennukitelt madalalt kõrguselt täpset pommitamist. Vae-valt oli üks lennuk oma pommikoorma vaenlasele alla puistanud, kui juba teine oli kohal. Töö käis kui jooksval lindil ning kõike seda jälgisime suitsetades ja puhates 0,5 km kauguselt. Alles õhtu eel avaneb võimalus edasiliikumiseks, kuid meie salk saab käsu samasse õigeusu kiriku rajooni öökorterisse jääda, milleks valime Rintsiküla.
16. septembri hommikul saab „Erna“ salk ülesande liikuda üle Viira külast 4,5 km lõuna suunas Suuremõisa, kust lähtuda dessandina üle Väikese Väina Saaremaale. Nähtavasti kartsid saks-lased kõvemat vastupanu Muhu tammi vallutamisel, mispuhul „Erna“ salk oleks Muhu tammi läänepoolset sillapead haaranud küljelt. Suuremõisa jõudes läks major Hindpere mõne mehe-ga Väikese Väina randa, et kindlaks teha laadimise kohti ning lähenemise suunda. Luurelt tagasi jõudes andsin major Hindperele edasi vahepeal vastuvõetud uue käsu, mis annulleeris eelmise. „Erna“ salgal tuli liikuda kiirmarsil üle tammi Saaremaale Orissaare külla ja seal oodata edaspidiseid korraldusi.
Liikumise korraldust kätte saades alustasime kohe kiirmarssi suunaga loodesse ning sealt üle Muhu tammi Orissaarde. Üle tammi minnes nägime kõikjal kohutavat tööd, mida saksa lennuvägi oli sooritanud ning vastase vastupanukorralduse täielikult õhust hävitanud (ainult läänepoolsele silla kaelale oli pillutud 53 tonni pomme). Orissaarde jõudsime õhtu pimeduses, kuhu väsinutena öökorterisse jäime.
Saaremaal
17. septembri hommikul liikus salk edasi üle Saikla Arju küla peale ülesandega ühineda selles suunas tegutseva saksa väeosaga. Salk jõudis saksa väeosale järele Kareda raba kitsusel, mis asub 9 km Orissaarest lääne poole, kus viimane oli võitluses end visalt kaitsva vaenlasega. Et rügement tee suunas edasi ei pääsenud, anti „Erna“ salgale käsk haarata ühe kompaniiga vas-tast põhja poolt, suunaga Arju peale. Pärast õnnelikku haarderünnakut liigub varsti ka rüge-ment edasi ja salk saab käsu julgestada rügementi paremalt Taaliku ja Pahila suundadest, võt-tes oma alla Arju põhjapoolse serva, kuhu salk ka öökorterisse jääb.
18. septembri hommikul saab „Erna“ salk ülesande julgestada väeosa liikumist, üle Ratla ja Räägi, Tika peale paremalt. Ülesande täitmiseks tuli salgal liikuda väljaspool teid Pärsamaa peale, puhastades maaala hulkuvatest venelastest, ning võtta Pärsamaa oma kontrolli alla.
Jõudes lõuna paiku Pärsamaale salk vastast ei kohta, välja arvatud paar äraeksinud punamadrust, kes võeti vangi, ning mõnelasulised kokkupõrked üksikult põgenevate punastega.
Pärsamaal sai salk edasise ülesande: julgestada pataljoni paremat tiiba ka Leisi-Kuressaare maantee suunas Tutku külas Posti talu juures. Jättes Pärsamaale tugeva valvetõkke 2 rühma ja 1 rk.-jao, liikus „Erna salk edasi antud ülesande täitmisele Posti talu juurde, mis asus ca 2,5 km Pärsamaalt edela pool, kuhu jõuti hilisel pealelõunal. Leisi suunas väljasaadetud julges-tusosalt, kelle kätte oli langenud vangi 2 punamadrust, tuli teade, et Karja mõisa juures asub suurem punamadruste salk. Vangide seletused tõendasid teadet, et seal asuvat umbes 120 meheline üksus ühes raskekuulipildujatega ja nelja veoautoga, mis on liikumas Leisist Kuressaare poole ülesandega toimetada luuret ning jõuda Kuressaarde. Salka esialgsele seisukohale asetades saatsime välja täiendava luure vastase lähemaks selgitamiseks. Karja mõisa juures sattus luure vastase tugeva tule alla ning kaotusi kandes, ühe langenu ja 2 haavatu näol, tõmbus tagasi. Asi oli tõsine. Meie salgal oli kohal umbes 70 meest kahe saksa kergekuulipildujaga, kuna meie miinipildujakomando polnud veel kohale jõudnud ning raskekuulipildujad asu-sid Pärsamaal.
Kohe pärast luure tagasitõmbumist asusid punased rünnakule, paisutades sellekuni käsigranaatide heitmiseni. Oli näha, et tegemist oli hea ja julge lahinguvõimelise üksusega. Õnneks jõudis just siis kohale meie miinipildujakomando, kes julgelt ja otsustavalt sekkus lahingusse. Venelaste rünnak varises kokku. Äge tulevahetus kestis aga pimeda saabumiseni, mille varjus vastane tagasi tõmbus. Salgal oli seekord ainult üks raskelt ja mõned kergelt haavatud. Rahul olles oma töö tulemustega asus „Erna“ salk kohapeal öökorterisse, julgestades end tugeva valvega. Vaenlase lähedus ja tema ebakindel asukoht sundisid meid äärmisele valvsusele. Öö jooksul üritasid punased veelkord nõrga rünnakuga, kuid löödi valvetõkke poolt tagasi.
19. septembri hommikul saadeti välja tugevdatud luure vastase selgitamiseks, kuid viimast enam ei leitud. Luure sai saagiks ühe lahingu- ja toidumoonaga lastitud auto, mille vastane oli maha jätnud. Lõuna paiku anti salgale korraldus pataljoni staabi juurde koondumiseks, mis asus Räägi külas, kuhu „Erna“ salk jäi öökorterise, kuna minul tuli sõita mandrile meie salga majandusvoori otsima.
Pärast salga dessanti Saastna asundusest alustas mahajäänud voor n.-ltn. Hugo Terase juhtimisel liikumist Saastnast lõuna poole, et Virtsu kaudu salgale Saaremaale järele jõuda ning jõudiski välja Virtsu-Lihula teeni, kust teda saksa välisandarmeeria poolt edasi ei lastud. Virtsu sadam ja mitu km teed Lihula poole oli täis igaliiki sõidukeid, mis ootasid kannatlikult järjekorda Virtsu ja Muhumaa vahel liikuvatele praamidele. Ülesõit Muhumaale oli võimaldatud esmajärjekorras lahingüksustele ja -vooridele ning alles siis I ja II järgu majandusvooridele.
Oma voori üles leidnud, näitasid kokad oma kunsti pannkookide praadimises, mis koos kõrvalisega peletas päevast-päeva söödud kuiva konservi maitse. Välisandarmeeriale voori kohesest ülelaskmise soovist teatades ja selleks luba saades sõitsin Kaarma kiriku juurde, kuhu „Erna“ salk oli vahepeal juba jõudnud. Veidi hiljem jõudis ka voor sinna järele.
21. septembri varahommikul jõudsin Kaarmale. Vana pühakoda seisis kössitõmbununa keset märatsevat õiguse ja kurjuse jagamist. Kirik ning selle ümbrus oli täis prahti, reostust ja korratust. Peasissekäigu uks oli pärani lahti ning läbi hommikupäikesest eredalt valgustatud akende tungisid valgusvihud kirikusse kui valged kangad, jättes venelaste poolt roojastatud põrandale kiriku gooti stiili akende pikad valged laigud. Major Hindperega altari ees seistes, mütsid peos, kuulasime meie sakslasest sideohvitseri ob.-ltn. Kurt Reinhardti vaimulike viiside meisterlikku improviseerimist kiriku orelil. Kusagilt kauguselt kostev kuulipildujavalangute heli rõhutas eriti vahet headuse ja julmuse vahel.
Alles hilishommikul, kui meie majandusvoor oli ka pärale jõudnud, saabus käsk: võtta oma alla Aste lennuväli ja puhastada see, nii et kell 19.00 saaksid lennukid maanduda. Punased olid lennuvälja vedanud täis kive, palke, rikutud traktoreid, masinaid ja muud kraami. Meestele loomulikult selline ülesanne ei meeldinud. Lahendusena pandi vangid tööle ja saadeti gru-pid uusi vange otsima, mis andis ka tulemusi. Vaevalt saime pool lennuvälja puhtaks, kui juba kell 14.00 maandus esimene lennuk. Pärast lennuvälja kordaseadmist liikusime edasi loode suunas ning Elme külla jõudes jäime sinna öökorterisse.
22. septembri salk mingeid ülesandeid ei saanud. Lõuna paiku ilmus minu juurde rms. H. R. (nr.295) ühes vene sõjaväe väikesekasvulise hundikoeraga ja kandis ette oma teenistuse lõpetamisest langevarjurina.
Juuli lõpul saatis „Erna“ kaks gruppi, igas kaks meest, langevarjuritena Saaremaale, varustatud raadioaparaatidega, et kindlaks teha punaväe seisukorda, vägede suurust, meeleolu, liikumist, positsioone, lennuvälju j.m. Mõlemal langevarjurite grupil oli ebaõnne kõrval ka palju õnne. I grupp, rms. H.R. (nr.295) ja O.L. (nr.168) maandusid lenduri halva navigeerimise tõttu neile määratud kohast palju eemal. Kohalike metsavendadega kontakti saades abistasid metsavennad „Erna“ mehi õigesse rajooni minekul ja luureandmete hankimisel. Ühel järjekordsel punaarmee poolt koerte kaasabil korraldatud haarangul oli rms. R. paksus metsatukas parajasti luureandmeid raadio teel edasi andmas ja rms. L. maiustas suure suitsusingi kallal. Korraga silmi üles tõstes nägi rms. L. halli koera kurjalt tema suunas vaatavat, kes oli lähenenud „Erna“ meestele vastu tuult. Taibates, et siin on tegemist punaväe esindajaga, visanud rms. O. L. singi koera ette. Maitsev hea sink võitis näljase koera õpetatud tarkuse ning ta asunud ahnelt singi kallale. Neist paremalt kuulnud nad aga teiste koerte harva klähvimist ja venelaste vilet, kes edasi liikusid „Erna“ meeste esialgset suunda mööda. Nii deserteeruski koer punaarmeest ja vist ka kommunistlikust parteist.
II grupp, rms. R.K. (nr.109) ja rms. M., pidi alla heidetama Kuressaare piirkonda, et selles ümbruses oma tegevust arendada. Jällegi navigeerimisvea tõttu puistati mehed maha Kuressaarest 22 km põhja poole Pelisoo kanti. Enne seda õhudessanti tegi rms. R.K. (nr.109) oma vennaga, O.K. (nr.108) esimese õhudessandi samuti valesse kohta, alla puistatuna Kuremaa rappa, et Narva kindlustusliini kohta andmeid koguda. Kui rms. O.K. ja M. Saaremaal valel maandumiskohal hakkasid oma asukohta kindlaks tegema, leidsid nad endid rms. M.-i isatalu koplist. Oma hiilgava töö sooritanud, pöördusid mehed pärast Kuressaare vallutamist oma salga juurde tagasi.
23. sept. sain käsu sõita Tallinna ning varuda „Erna“ salgale ruumid majutamiseks. Elme külast välja sõites alustas ka „Erna“ salk kell 10.00 liikumist üle Lümanda ja Koimla, Lömala külla. Teel teostati luuret ja julgestati pealetungiva III/151. rüg. paremat tiiba.
27. sept. sai salk käsu jätta 20 meest saksa väeosa korraldusse ja ülejäänud koosseisus kiires korras viia Tallinna. Nendest 20-st, kes Saaremaale maha jäid, sai Sõrve lahingutes surma üks mees. Teised ilmusid pärast Saaremaa täielikku vallutamist Tallinna tagasi.
Elme külast Tallinna poole välja sõites ei olnud mul oma edaspidiste ülesannete suhtes täit selgust. Sõitu Elmest Tallinna arvestasin ühe-kahe päeva peale, kuid asi läks paremini. Muhu tammil ja Kuivastu sadamas valitseva liiklusummiku tõttu arvestasin seal suure ajakaotusega, kuid tänu välisandarmeeria heale tujule või minu soome vormile ja „Erna“ vapile (kilbil „E“ täht ja puss läbi selle) minu auto esi- ja tagaküljel, võeti auto järjekorrast välja ning pääsesin niimoodi viivitamata edasi.
Tallinna jõudes sain mereväekapt. Cellariuse staabist teada ob.-ltn. Reinhardti asukoha Endla tän., ning alles seal sain täielikult kuulda, et „Erna“ salk läheb likvideerimisele. Ruumid olid varutud Kloostri tän. Gustav Adolfi gümnaasiumis. 29. septembri õhtul pimedas saabus salk kohale ja paigutati allüksuste kaupa klassiruumidesse elama.
Kolonel Kurg käis meid tihti vaatamas, kus koos lasksime meenutustest läbi joosta kogu „Erna“ tegevuse, humoorikad vahejuhtumid ning tõsised ja rasked üleelamised, kust juba see lühike mööduv aeg oli jõudnud suured teravikud ära siluda.
„Erna salga likvideerimine lõpetati enne 10. oktoobrit 1941, mille järel mehed valgusid laiali oma kodudesse või läksid kohe jätkama võitlust eesti või saksa üksuste ridades.