Hiiumaa militaarajaloost

Hiiumaa vanem (sõja)ajalugu koosneb enamasti legendidest – Sottesattema/Sõjasadam, kuningas Ingvariga seostatud kohad. Säilinud on kindluskirikud Pühalepas ja Käinas ning Valipe kindlusmaja vundament. Valipel asus 13.–16. sajandil ordufoogti väike kohalik sõjaväeüksus – esimene teadaolev väeosa Hiiumaal. Lõpel, Nõmbas, Tubalal on rahvamälu kohaselt olnud nn sõjaaugud, kuhu rahvas ärevatel aegadel varjule läks.

Kakssada aastat Vene võimu oli siinkandis küllaltki rahulik aeg ja riik ei pidanud vajalikuks Lääne-Eesti saartele kindlustusi ehitada. Kuni Esimese maailmasõjani olid siin paikselt ainult piirivalvurid. Sõjalisteks objektideks olid ka tuletornid koos meeskondadega, sest 19. sajandil allutati nad Vene sõjalaevastikule. Mõningaid mälestusi on Krimmi sõja ajast, kui Inglise ja Prantsuse laevastik blokeeris Läänemerd (1854–1856), teatakse näidata isegi ühe suurtükipatarei asukohta.

Hiiumaa militaarajaloo olulisem periood jääb 20. sajandisse. Vene Impeeriumi pealinna Peterburi kaitseks hakati 1912. aastal rajama ulatuslikku merekaitsesüsteemi, mille Eestis ja Soomes asunud põhiosa ehk keskpositsiooni teatakse 1913. aastast Peeter Suure merekindluse nime all. Eestis toimusid ehitustööd peamiselt Tallinna ümbruses ja hiljem ka Lääne-Eesti saartel. Hiiumaale rajati neli rannapatareid (12-tolline Tahkunas, 6-tollised Lehtmas ja Hirmustes, 120 mm Sõrul). Valmis Orjaku sõjasadam, Kõrgessaare vesilennukite baas. 1914. aastal paigaldati Ristnasse raadio­peilingaator. Süvendati laevateid (Rohuküla-Heltermaa, Püssirahusilm, Soela väinas), randadesse rajati kaitseliine. Ehitati kitsarööpmeline raudtee Lehtma sadamast Tahkunasse. Kuna Hiiumaa kindlustamist algses plaanis polnudki ning suuremate töödega alustati 1916. aastal, jäid mitmed rajatised lõpetamata.

1917. aasta oktoobris hõivasid saksa väed operatsiooni Albion käigus Saaremaa. Kuna revolutsioonisündmuste tõttu laostunud Vene väed praktiliselt vastupanu ei osutanud, otsustati hõivata ka Hiiumaa. Sõru sadama kaudu maabunud Saksa väed liikusid edasi aeglaselt, et anda vene sõjaväelastele aega saarelt põgenemiseks. Sõjavangide ülalpidamist peeti kulukaks ja üritati seda vältida. Taandumisel hävitasid venelased kahureid ja ehitisi, laod jäeti kohalikele elanikele laialitassimiseks. Väiksemates kokkupõrgetes sai surma paarkümmend vene sõjaväelast, vangi langes u 750. Kaks neist lasti teistele hoiatuseks maha, kui nad ei allunud korraldustele. Nende mälestuseks seisab Partsis tänaseni raidkivi „Kaks wene soldatit Akmolini maalt. Langenud 7.20. Okt. 1917.“ Hiiumaa kalmistutel on säilinud vähemalt 7 tüüpilist saksa sõjaväelase hauatähist aastatest 1917-1918.

Eesti Vabariigi ajal (1918–1940) Hiiumaal suuremaid kaitseväe üksusi ei olnud. Oli Kaitseliidu malevkond, mõnikümmend piirivalvurit ning tuletornide juures mereside postid. Kaitseliitlaste käsutuses oli kuus laskerada. Saksa okupatsioonist allesjäänud tsaariaegsete rannapatareide rajatised lammutati või lõigati vanarauaks.

1939. aasta sügisel algas uus Hiiumaa militariseerimise periood. Vastavalt Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vahel sõlmitud vastastikuse abistamise lepingule („baaside lepingule“) oli ette nähtud eraldada Hiiumaal baasivägede jaoks ligi 80 ruutkilomeetrit. Enne 1940. aasta juunipööret anti NSV Liidu sõjaväeosadele üle 271 krunti enam kui kahesajalt eraomanikult ja kahekümne kahelt juriidiliselt isikult.

Nõukogude Liidu kaitsekontseptsioon Hiiumaal oli sarnane tsaariaegsega – tugevamalt kindlustati lääne- ja põhjasuunda (rannasuurtükiväega), ida- ja lõunarannik olid vähem kindlustatud (idarannik peamiselt kuulipildujadottidega, lõunarannik dzottidega).

Nõukogude sõjaväelased hakkasid Hiiumaale saabuma 1939. aasta oktoobris Heltermaa sadama kaudu. Ehitusväeosades oli kuni 2500 meest, aga tööle palgati ka kohalikke ja kaugemaid ehitustöölisi. 1941. aasta suveks oli Hiiumaal valmis 6 statsionaarset rannapatareid – 180 mm Tahkunas, 152 mm Hiiessaares, 130 mm Tahkunas, Ristnas ja Tohvril, 100 mm Pallil. 1941. aasta sügisel paigutati juba valminud patareidest 3 suurtükki uutele positsioonidele – kaks 130 mm kahurit Heltermaale ja üks 100 mm Lepikule. Tahkuna poolsaarel oli kaks 76 mm õhutõrjepatareid. Plaanide järgi pidi Tahkunas 1942. aastaks valmima veel 406 mm ja 1943. aastaks 305 mm patarei, Kõpu poolsaarel 180 mm patarei. Ühe aruande järgi oli 1941. aastaks Hiiumaal ehitatud 38 dotti, 57 dzotti, 70 km kaevikuid, 46 km traattõkkeid maal ja 19 km traattõkkeid meres, miiniväljadele asetatud 7000 miini.

Rekonstrueeriti Lehtma ja Heltermaa sadamad. Taas rajati kitsarööpmeline raudtee Lehtmast Tahkunasse. Lennuväljade jaoks oli 5 maaeraldust, kasutusele jõuti võtta ainult Putkaste ja Kaupsi (Valli) murukattega lennuväljad. Sõjaväelinnakud olid Kärdlas, Lehtmas, Tahkunas, Lõimastus, Ristnas, Pallil, Hiiessaares, Hindul-Tohvril, Putkastes, Vaemlas ja Nõmbas.

Kui 1941. aasta 22. juunil algas Saksamaa – Nõukogude Liidu sõda, oli suur osa kindlustustöödest veel pooleli. Hiiumaal oli sõja alguses koos piirivalvuritega umbes 5500 nõukogude sõjaväelast, aga umbes pooled neist olid minimaalse lahingväljaõppega ehitajad. Sundmobilisatsiooniga jõuti Venemaale viia ligi tuhat hiidlast. Hiiumaale taandus mandrilt hävituspataljonlasi ja nõukogude aktiviste, oktoobris ka vähesel määral sõjaväelasi Saaremaalt. Mandri-Eesti langes sakslaste kätte augusti lõpuks, Hiiumaal kestis nõukogude võim poolteist kuud kauem. Hiiumaa oli sisuliselt blokaadis, ainsaks ühenduseks jäi laevatee Hankosse.

Sakslased vallutasid Hiiumaa 1941. aasta oktoobris dessandiga Saaremaalt. Maabumisel kohati üsna nõrka vastupanu, tõsisemad kokkupõrked olid Tohvril, Nurstes, Käinas ja Nõmbas. Nädalaga taandusid nõukogude väed Tahkuna poolsaarele kaitseliini taha, mida peeti vallutamatuks. Sügistormide ja sakslaste kiire pealetungi tõttu suudeti meritsi Hankosse evakueerida ainult 570 inimest ja lennukitel 140. Hiiumaal lugesid sakslased kokku 3388 vangi, lisaks merelt ja Vormsilt veel 420 Hiiumaa garnisoni sõjaväelast. Nõukogude poole langenute arv pole teada, tõenäoliselt võiks neid olla 350–450. Ühishaudadesse maetuid on 209, aga nende hulgas on ka eraisikuid ja 1944. aastal langenuid. Saksa sõjaväelasi langes Hiiumaal 1941. aasta oktoobris 89 (maeti 1943. aastal ümber Saaremaale Kudjape kalmistule), lisaks 6 teadmata kadunut.

Hiiumaa vallutamisel osalenud 2000 sõdurit viidi üsna kohe Leningradi rindele. Sõja ajal sakslastel Hiiumaal suuremaid väeüksusi ei olnud ja midagi kapitaalset ei ehitatud. Nõukogude baasidest saadud sõjasaak veeti Lehtma sadama kaudu laevadega minema. Baasidest jagus materjali ka Hiiumaa külade elektrifitseerimiseks. Valgustuspetrooli nappuse tõttu pandi paljudes külades tööle elektrigeneraatorid ja veeti käepärastest materjalidest liinid.

1944. aasta 2. oktoobril maabusid Heltermaal taas nõukogude väed. Sakslased Hiiumaal tõsisemat vastupanu ei planeerinudki, septembris kohale toodud väed viidi Saaremaale. Venelaste maabumisel oli Saksa vägedest Hiiumaal ainult paarisajameheline katteüksus, mis taandus Orjaku sadama kaudu Saaremaale. Juba 3. oktoobril said venelased raporteerida, et kell 13.30 oli „Hiiumaa võetud ja täielikult vastasest puhastatud“.

Hiiumaale saabusid väga suured nõukogude väeüksused. Laskurdiviisis oli 1945. aasta veebruaris ligi 8000 võitlejat. Lisaks oli Hiiumaal miinipildujapolk (630 meest), suurtükiväedivisjon (200), sapööripataljon (500), kaks kuulipilduja-suurtükiväepataljoni (1100).

Sel ajal võis Hiiumaal sõjaväelasi olla rohkem kui tsiviilelanikke (1945. aasta kevadel 11 758). Ainuüksi maajõudude väeosades oli siin veel 1945. aasta aprillis vähemalt 10 000 sõjaväelast. Kui 1946. aastal loodi Hiiu maakond, siis polnud maakonnavalitsust kusagile majutada, sest kõik sobiva suurusega majad olid sõjaväe käes. Väeosade koosseis hakkas vähenema tänu demobiliseerimisele, mis kestis 1948. aastani.

Hiiumaale jäänud maavägedest moodustati 1947. aastal kuulipilduja-suurtükiväepolk, mille pataljonid paiknesid Kärdlas, Lõimastus ja Vaemlas, polgukool Hiiessaares. Polgu relvastuses oli vähemalt 10 tanki T-34-85 ja paarkümmend T-34 baasil liikursuurtükki, 1958. aastal 35 tanki T-54. Tankodroomid oli Rehemäel Kärdla surnuaia kõrval ja Kaibaldi nõmmel. Kaibaldis oli kaks sõiduringi: 2,5 ja 3,3 km, need on aerofotodel tänaseni äratuntavad. Kahureid käidi laskmas Paopel. Lasti väga palju, kuna sõjast oli jäänud palju moona, mille säilivusaeg hakkas lõppema. 1950. aastail olid polgul polügoonid ka Niidikülas, Kassaris Sääre tirbil ja Reigis. Polgu laod olid Palukülas ja Suursadamas. Kärdla polk lõpetas tegevuse 1960. aastal. Kärdla linnale anti üle ligi sada hoonet, sealhulgas üle 30 elamu, sest lahkus ka umbes kolmsada ohvitseride pereliiget. Polgu linnakutes Lõimastus ja Hiiessaares anti üle vastavalt 36 ja 32 hoonet.

Lennuväge pole Hiiumaal pärast sõda alaliselt paiknenud. Väiksemad militaarlennukid said maanduda Putkaste lennuväljal, millelt 1945. aastal hakkas toimuma regulaarne lennuühendus mandriga, alates 1964. aastast Hiiessaare lennuväljal. Kaupsi lennuvälja enam kasutusele ei võetud.

1946. aastaks oli rivis kuus statsionaarset rannapatareid (100–152 mm). Kasutusele võeti sõjaeelsed Hiiessaare, Tahkuna, Palli, Ristna ja Tohvri patareid, Kõpu poolsaarele ehitati Mustana patarei (3 × 127 mm). Tahkuna 180 mm patareid ei taastatud. Rannapatareide arvu hakati vähendama juba 1950. aastal (Hiiumaal Mustana ja Hiiessaare), järgmine suurem vähendamine algas 1956. aastal. 1951. aastast lisandusid rannakaitse relvastusse järelveetavate suurtükkide divisjonid, mis mõnel pool asusid statsionaarsete suurtükkide positsioonidele. 1956–1958 olid Eestis asunud rannapatareid koondatud kahte brigaadi, 1958. aastal Saaremaa brigaad likvideeriti. Statsionaarsetest patareidest mahamonteeritud relvad saadeti Liepajasse või Tallinna Arsenali. 1958. aastal müüdi osa suurtükke Egiptusele ja neid paigaldati Siinai poolsaarele Sharm el Sheikhi linna piirkonda, kus nad hävisid Kuuepäevases sõjas Iisraeliga 1967. aastal.

Viimastena likvideeriti 1960. aasta sügiseks Ristna ja Tahkuna patareid. 1960. aastal lõpus vahetasid Balti Laevastikus rannasuurtükiväe välja rannakaitse raketiväeosad. Teadaolevalt pole Hiiumaal selliseid raketiväeosi alaliselt olnud.

Aastail 1952–1953 ehitasid NSV Liidu Siseministeeriumi tee-ehituspataljonid Hiiumaale sirgemaid maanteid ning suurtükiväegarnisonide juurdepääsuteid. Elasid nad telklinnakutes ja nende arvuks on pakutud isegi rohkem kui 10 000. Ehitati 120 km maanteid ja plaanis oli veel 40 km, kuid Stalini surma järel ehitusväeosad lahkusid.

Aastail 1950–1960 on Hiiumaal olnud üle 30 sõjaväelinnaku, lisaks piirivalvekordonid. Seoses sõjaväeosade lahkumisega 1960. aastal lõpetas tegevuse venekeelne Kärdla 7-klassiline kool.

Kärdla polgu (u 1200 meest) ja rannasuurtükiväe üksuste (eri aegadel u 500–1000 meest) likvideerimisega vähenes sõjaväelaste arv Hiiumaal oluliselt. Alles jäi piirivalve (u 500 meest, lõpupoole alla 300), õhukaitse raadiolokatsioonirood Ristnas (kuni 70 meest), mereväe sideväeosad (kuni 60 meest). Ka tuletornid koos eraisikutest personaliga olid jätkuvalt mereväe hallata. 1985. aastal toodi uue väeosana Tahkunasse teine õhukaitse raadiolokatsioonirood (u 60 meest).

Piirivalvamise võtsid 1940. aasta suvel Eesti Vabariigi piirivalvelt üle umbes viissada nõukogude piirivalvurit, rajati 12 kordonit ja 2 komandantuuri. Saksa okupatsiooni ajal olid piirivalvuriteks suurelt osalt kohalikud. Saaremaal paiknenud 44. Eesti Tolli-Piirikaitse pataljoni üks komissariaat asus Kärdlas ja korraldas piirivalvet Hiiumaal. Tollipiirikaitse oli saksa okupatsiooni ajal ainus märkimisväärne sõjaline jõud Lääne-Eesti saartel.

Alates 1945. aastast oli terve Hiiumaa suletud piiritsoon. Suurest Rootsi pagemisest järelejäänud paadid saeti pooleks või koondati alalise valvega sadamatesse. Piirivalvekordoneid oli pärast sõda üheaegselt kuni 15. Rannavetes patrullisid piirivalvelaevad ja -kaatrid. Pärast Stalini surma piiri­kontroll kaotati lühikeseks ajaks, aga 1954. aastaks oli see taastatud. 1960. aastail hakkas kordonite arv vähenema ning 1992. aastaks oli jäänud viis kordonit (Suursadama, Kärdla, Kõrgessaare, Ojaküla ja Sõru), 8 tehnilise vaatluse posti ja 24 väiksemat vaatlusposti. Hiiumaale sissesõit toimus peamiselt vastava loa olemasolul (teatud isikukategooriate puhul piisas ka töötõendist või isiku- ja komandeerimistunnistusest), kohalikel elanikel oli passis piiri­tsooni tempel, millega pääses ka teistesse piiritsoonidesse. Kuna luba oli seotud registreeritud elukohaga, siis näiteks mandril koolis käivad Hiiumaa õpilased pidid koolivaheajal kojusõiduks taotlema sissesõiduloa. Piiritsooni tõttu oli kuritegevuse tase Hiiumaal väga madal, näiteks uksi ei lukustatud ja autovargusi ei olnud.

Võrreldes NSV Liidu lõunapiiriga oli olukord Hiiumaal 1970.-1980. aastatel rahulik, piiririkkumisi on teada mõned üksikud. Septembris 1981 maandus Kõpus põllu peal väikelennuk Cessna Skyhawk ja rootslasest piloot palus Nõukogude Liidust poliitilist varjupaika. Nii lennuk kui piloot tagastati Rootsile, piloot viidi tagasi vaimuhaiglasse ravi jätkama.

Piiritsooni lubade süsteem tühistati 1987. aasta oktoobris ja piirivalve ei pidanud enam Heltermaal dokumente kontrollima. Aga vastu tulles kohalike elanike soovile jätkati kontrollpunkti mehitamist veel kolm aastat, kuni 1991. aasta aprillini. Vene piirivalve lahkus Hiiumaalt 1992. aasta septembris. Saarele sissesõitu reguleeriti külaliskaartidega ja sadamas oli mehitatud kontrollpunkt kuni 1996. aasta lõpuni.

Jaanuaris 1992 kuulutati kõik endised nõukogude sõjaväeobjektid Eesti Vabariigi omandiks. Samal aastal anti kohalikele võimudele üle ka Hiiumaal asunud linnakud. Kuna kohe algas nende rüüstamine, pandi mõnda linnakut valvama kaitseliitlased. Viimased Vene sõjaväelased lahkusid Hiiumaalt veebruaris 1993, Vene vägede väljaviimine Eestist lõppes 31. augustil 1994. Hiiumaal võttis Eesti piirivalve kasutusele komandantuurilinnaku Kärdlas, kaks kordonit (Ojaküla, Sõru) ja kaks mereside linnakut (Tahkuna, Kõpu). 2019. aastal on Politsei- ja piirivalveameti valduses ainult endine mereside linnak Kõpu majaka lähedal. Tahkunas mereväe raadiotehnikarühma linnakus tegutses Kärdla kordon, mis 2005. aastal kolis uude hoonesse Kärdlas. Kasutuseta jäänud linnakus asub Hiiumaa militaarmuuseum.