Mõnda külarahva saatusest
Ernst Tõkke, Hiiumaa, 16. IV – 4. V 1991
[…] Esimestena jäid ajarataste vahele Hiiessaare ja Mäevli külade elanikud. Vene valitsuse nõudel sõlmis Eesti Vabariigi valitsus temaga vastastikuse abistamise lepingu. 10. oktoobril 1939. aastal allakirjutatud lepingu rakendamise protokoll nägi ette N. Liidu sõjavägede paigutamise ka Hiiumaale, ja juba 19. oktoobril algas vägede ülevedu Rohukülast Heltermaale. Üheks ettenähtud asupaigaks oli Hiiessaare küla.
Sõjaväe tulekul Hiiessaarde asusid sõduris esialgu elama telkidesse. Need pandi püsti Hindre, Aadu, Silla ja Uustalu maadele. Taluperemeestele saadeti vallast korraldus kevadeks taludest välja kolida. et nendele maadele saaks sõjavägi talle vajalikke ehitisi rajada. Külarahval tuli maha jätta hooned ja ülesharitud maa, põldudele külvatud taliviljaorased, rannas asuvad võrgumajad, kalapüügi- ja lautrikohad ning viia paadid teistesse randadesse. Ka ei lubatud edaspidi Hiiesaare lahe varjulist ankrupaika kasutada.
Sõjavägi asus hoogsalt kasarmuid ehitama. […]
Eesti Vabariigi valitsus lubas taludest väljaaetutele uue elukoha ja maad Matsalu lahe põhjakaldal asuvast Haeska mõisast. […].
19-st siin asuvast talust jäid puutumata Antsu, Krossa, Matse, Niidi ja Põllutse talu. Kokku pidi seekord Hiiessaare külas kodukoha maha jätma 52 inimest. […]
Ümberasujatele lubati tasuta küüt ja hüvitada mahajäetud vara väärtus. Vallavalitsusest käis kohal vara hindamise komisjon, kuid tänase päevani pole ühelegi neist väljasaatmisega tekitatud kahju kinni makstud. […]
1942. aasta kevadel asusid inimesed oma kodudesse tagasi. […]
1944. a. siia tagasi saabunud vene väed asusid oma endistesse paikadesse. 1939. aastal esitatud nõudmised külarahva lahkumiseks jäid jõusse ja 1945. aasta kevadel oli järjekordne, arvult juba kolmas kolimine käes. Viimased inimesed läksid Hiiessaarest ära 1949. aastal. kui kolhooside tegemine lahti läks.
Tühjaksjäänud talumaju sõjavägi elamiseks ei kasutanud. Need lammutati pikkamööda ja saadud puitmaterjali tarvitati kasarmute ja köögikatelde kütmiseks, sõjaväele vajalike ladude ja varjualuste ehitamiseks. Sõjaväebaasi maade hulka arvatud talupõlde pole sõjaväele vaja läinud, need jäid sööti.
Kõrvutades Hiiessare küla plaanil sõjaväeehituste ja talumajade ning põldude asukohti, on näha, et maade eraldamise nõudmised olid vajadustest tublisti suuremad ja vähemalt seitse peret ümberasunutest saanuksid takistamatult endistes taluhoonetes edasi elada. […]
Teine küla siin piirkonnas, kus elanikud pidid 1940. aastal Vene sõjaväe nõudmisel põlise kodu maha jätma, oli Mäevli küla. Siin oli 4 talukohta ja elas 34 inimest. Keset metsi ja rabasid asunud väike küla jäi jalgu seetõttu, et siia nähti ette sõjaväe õppelaskmiste ja lennuväe pommirünnakute polügoon. […]
15. juulil 1940. aastal puhkes Mäevli lähedasel polügoonil metsatulekahju, mis haaras rohkem kui 30 km2 suuruse ala ja ähvardas ka Kärdla linna. Et tuli möllas külast allatuule, jäid Mäevli hooned siiski alles. Tänaseks on Mäevli küla elaniketa ja hooned lagunenud. […]
Kui algas N. Liidu okupatsioon
Uudo Koolmeister, Hiiumaa, 28. X 1993
[…] Mäletan, et isa ostis Kärdlasse 1939. aasta suvel elumaja. […]
20. oktoobri paiku võtsid punaväelased meie uue kodu üle. Nõnda hõivati Kärdlas palju maju ja kortereid. Enamik hõivatust jäi punaväe valdusesse 1941. aasta sügiseni, mil Saksa sõjavägi nad saarelt välja kihutas. See oli ajavahemikus 12.-22. oktoobrini.
Mitte ainult Kärdlas ei hõivanud punaväelased kohalike elanike eluasemeid, vaid kõigis baaside piirkondades: Tohvri, Palli, Ristna, Tahkuna, Hiiessaare, Lehtma, Putkaste, Määvli.
Määvli küla, see väike metsaküla, läks N. Liidu baasi alla ja siia sai punaväe õppepolügoon. Ilus palgimets saeti maha. Külas oli neli peret. Kolm peret jõudsid kiiresti lahkuda. Viimasele, Männamaa perele, anti käsk maja tühjaks teha jõululaupäeva õhtul. Kahele veoautole tõsteti majakraam ja lapsed ema-isaga ja küüditati Tubala metsavahi majja. Jõulurahu oli rikutud. […]
Oli nõnda, et kui luud oli pandud väljastpoolt ukse vastu, tähendas see, et pere ei ole kodus ja külaline lahkus. Baaside ajal aga hakati uksi lukustama ja pandi lisaks lukule tugevaid haake ja riive. […]
Punaväelased häirisid elanikke sellega, et nad risustasid ümbrust ja näitasid oma kasimatust. 1939. aasta novembris teatas Kõrgessaare konstaabel, et Punaarmee väeüksuse asukohas Reigis jätab soovida puhtus. Reigi kirikule kuuluvate hoonete ümbrusse on tekkinud sitahunnikud.
Kurjasti mõjus punaväelastele viinakurat. Punaväe ohvitserkonna ja erariides oleva sõjaväe ametkonna seas oli üha enam ja enam märgata “tulivee” tarvitamist. Purjus punaväelased ähvardasid ja hirmutasid kohalikke elanikke Siberiga ja kommunistliku riigikorraga. […]
12. jaanuaril 1940 pommitas N. Liidu lennuk Käina valla talupidajate põllumaid. Hävines rukkioras, purunesid majade aknad. […]
Hirmu all
Valter Voole, Nõukogude Hiiumaa, 23. VIII 1988
[…] Sõjaväebaaside rajamine Hiiumaal andis tööd ja leiba küllaltki paljudele hiidlastele, kel ehitustöö käpas. See oli omaette huvitav koostöövorm. Just nende kohalike ehitusmeeste kaudu loodi esimesed kontaktid saarerahva ja venelaste vahel. Ütlen meelega “venelased”, sest hiidlaste kõnepruugis öeldi tol ajal ja aastaid hiljemgi sõjaväelaste kohta ikka niiviisi, ehkki armee on ajast aega olnud paljurahvuseline.
Minu isa, kes Eesti Vabariigi päevil oli kehvale talupidamisele kas mandril või oma saarel ehitustöödel lisateenistust hankinud, läks nüüd baasiehitusele Tahkuna poolsaarele, aga ka Hiissaare ehitiste juurde. Isa oli tööl ka Orutokis. Niiviisi kõlas hiidlastest ehitajate suus “gorodok” – baasiehitajate väike sõjaväelinnak-elamutsoon Tahkuna metsas. Loomulikult oli kõrvalistel isikutel baasi territooriumile minek rangelt keelatud. Kohalikele ehitajatele anti välja vastavad load – propuskid. […]
Töösuhted hiidlaste ja sõjaväe ehituskorraldajate vahel olid täiesti normaalsed, arusaamatusi polnud, palka maksti normaalselt. Mis aga puutub sõjaväelaste ja nende perekondade kommetesse, nende elulaadi ja kultuuritasemesse, siis see tekitas lihtsates hiiu talumeesteski tõsist hämmastust. […]
Sõjasuvi ja -sügis 1941
Uudo Koolmeister, Hiiumaa, 15. X 1991
[…] Esimesteks sõjakaotusteks olid tulelaeva Hiiumadal torpedeerimine ja uputamine kogu meeskonnaga ning mitmete laevade vrakikstegemine Hiiumaa vetes (Edna Kärdlas, Dione ja Hiiuväin Orjaku sadamas, Hiiulind Jausa lahes), samuti kalapaatide poolekssaagimine ja muul viisil lõhkumine kalarandades. Laevade vrakistamine ja paatide lõhkumine lähevad punaväe kontosse.
Talunikud said punaväelaste käe läbi kannatada hobuste ja vankrite rekvireerimise tõttu. Suured loomakarjad aeti Tahkuna poolsaare metsadesse. Nägin üht mullikakarja Kärdla turuplatsil. Edasi aeti seda Uue tänava kaudu. Kuhu? Ei tea. Kuuldavasti olevat nii mõnigi kärdlalane sellest karjast lihaastja täidet saanud. Tahkuna metsades olevat neid loomi veel talve hakul ringi liikunud. […]
Kärdla kohal lendasid saksa lennukid. Nad päästsid ka mõned pommid valla, mis aga linnale erilist kahju ei teinud. Kärdla koduperenaisi sunniti Põllumäel kruusasesse pinnasesse kaitsekraave kaevama. […]
12. oktoobri varahommikul võttis Saksa sõjavägi Hiiumaa sihikule. Saaremaalt maabuti Sõrule ja Tärkma randa ning laevadelt tehti dessant Nurste kandis Külaküla ja Prähnu randa. Suuremad lahingupaigad olid Tohvril, Nurstes, Puskil, Käina lennuvälja pärast, Nõmba küla lähistel ja lõpuks neli päeva Tahkuna poolsaarel. 21. oktoobril lõppes bolševike valitsemine ja Punaarmee okupatsiooni esimene periood Hiiumaal.
Lahingutegevuse ajal sai Hiiu saar küllaltki rängalt kannatada. Nurstes põlesid nelja talu hooned: Nurste Tooma kahe pere, Teetli ja Kruusima omad ning Haldi Läkkus laudad, rehealune, põhukuur, rehetuba. Nõmbas põles koolimaja ja taluhooneid.
Kärdlalastele oli kõige hirmsam päev 16. oktoober, mil süüdati Hiiu-Kärdla kalevivabrik. Tahkunast anti suurtükituld ja mürsud langesid linna. Kannatada said sadamasild ja mõned hooned. Inimesed otsisid varju keldrites.
Kärdlasse saabusid saksa väed 17. oktoobril. Mäletan, et esimesed sakslased põristasid külgkorviga mootorratastel linna keskele turuplatsile sadama poolt ja peatusid pritsimaja juures.
Taganedes saare lääneranniku äärset teed mööda Puski ja Tahkuna poole, tapsid punaväelased kohalikke elanikke. 1941. aasta oktoobris maeti ohvrid Mänspäe surnuaiale. […]
Sõjapäevad Hellamaalt nähtuna
Valter Voole, Hiiumaa, 15. X 1991
[…] Oli 1941. aasta sügis. Rinne lähenes ja suvine küüditamishirm asendus sõjaolukorra karmide nõuete vastuvaidlematu täitmisega. Tuli lagedatele väljadele kõrgeid poste püsti panna (lennukite maandumise vastu), pidi käima hobusega sõjaväelasi küütimas. Oli käsk ära anda jalgrattad. […]
Pimedal ajal tuli hoolikalt jälgida, et aknad oleksid kindlalt kaetud ja petrooleumilambi tulevilk vaenlasele märku ei annaks. Selles süüdistatuna lastigi lähikonnas üks talumees maha.
Punaväelased üritasid teedele traattõkkeid teha. Üks neist paigutati sadakond meetrit kauplusest küla poole, teine suurele maanteele Kärdla suunas. Tõkked ootasid teeservas, et vaenlase saabudes need teele ette tõsta ja niiviisi pealetung peatada. Külarahva meelest oli see üpris naeruväärne. […]
15. oktoobri õhtupoolikul tuli Suuremõisa poolt pikk masinatekolonn, mis kaupluse juures keeras suurelt teelt Hellamaa küla suunas. Samas kostis ka lühike automaadivalang. Teisel päeval selgus, et valang anti traattõkke juures olnud punaväelase pihta. Minu isa ja onu viisid langenu Kuri surnuaiale. Soomusautode ja mootorratturite kolonn peatus keset küla ja peagi olid teeäärsed majad saksa sõduritest tulvil. Sätiti öömajale. See polnud meile sugugi ohutu, sest nähtavasti olid venelased saksa kolonni liikumisest Suuremõisa-Kärdla maanteel teadlikud. Õnneks aga ei teatud, et kolonn külla sisse pööras. Venelaste kaugelaskekahur kusagil Kärdla või koguni Tahkuna kandis hakkas hilisõhtul maantee sihis tulistama. Hiljem mürsuauke vaadates ei jõudnus ma ära imestada, kuidas nii kaugelt sihtides maantee looked “ära nähti”. Mürsud olid langenud lookleval teel umbes sajameetriste vahedega kõik täpselt … kraavi! […]