Osmussaar - 1941. aasta legendide legend

Eesti Päevaleht 29.11.2003
Toomas Kümmel

1941. aastal oli Osmussaar viimane Punaarmee tugipunkt Eestis, mis sakslastele loovutati. Osmussaare kaitsjate nähtavaks kangelasteoks oli seitsme eesti meremehe mõrvamine.

See üksik saar Eesti loodetipu vastas on 1941. aasta legendide legend – viimane “Punaarmee vallutamatu kindlus.” Alles eelmisel aastal teatas üks eruadmiralist ajaloodoktor sõjaajaloo konverentsil Peterburis, et Osmussaare kaitsjate kangelaslikkust saab võrrelda ainult kuulsa Bresti kindluse kaitsmisega sõja alguses!

Rootsi elanikkond pidi Osmussaarelt lahkuma 1940. aasta juunis veel enne Eesti täielikku okupeerimist. N Liidul oli plaan rajada saarele võimsad rannapatareid, et koos Hanko poolsaare patareidega lukustada tulevase vaenlase laevastiku jaoks Soome laht. Võimsate patareide rajamiseks viidi 1940. aasta suvel saarele 46. ehituspataljon – 1200 meest. Osaliselt valminud patareide meeskonnad komplekteeriti peamiselt Kroonlinna kindluse meestest.

Mitu meest garnisonis oli?

Esimesed segadused ja küsitavused algavad juba Osmussaare garnisoni suurusest Teise maailmasõja lahingutegevuse alguseks. Vene allikad annavad üldiselt selle arvuks üle 1000 mehe. Nii suurearvulise garnisoni võimalikkust selgitab tollane Balti laevastiku ülem admiral Tributs: “Leningradi tehaste insenerid ja töölised võisid pärast ehitus-montaaLitööde lõpetamist koju minna, kuid jäid kõik saarele.” (“Nepokorjonnõi garnizon” – Voprosõ istorii, 1970, nr 5 ). Samas kirjutises väidab aga Tributs: “Ööl vastu 2. detsembrit 1941 võttis baastraaler nr 205 komandör E. ·krebtienko juhtimisel peale saare garnisoni isikkoosseisu 307 meest ja toimetas nad Hankosse!” Kuhu jäi siis ligemale 700 meest Osmussaare garnisonist? Lihtsalt Tributs valetab nagu ikka, kui räägib ehituspataljonist, kelle liikmed vabatahtlikult saart kaitsma jäid, ja jääb ise oma artiklis selle valega ka vahele.

Sõjaajaloolase Mati Õuna andmetel toimetati 25. augustil Osmussaarelt Paldiskisse 700 meest 46. ehituspataljonist. Paldiski evakueeriti 28. augustil. 46. ehituspataljoni mehed viis laev Vahur Hankosse. On väidetud, et pärast Hiiumaa lahingute lõppu pääses osa võitlejaid kaluripaatidel ja parvedel Osmussaarele. Melkonov annab pääsenute arvuks 132. See arv on aga ebatõenäoline. 22. oktoobril Hankost saadetud kaatrid, mis pidid Hiiumaa viimaseid punaarmeelasi Osmussaarele viima, ei jõudnud sinna kohale. Arvestades Hiiumaa kaugust ja ilmastikuolusid hilissügisel, võis Hiiumaalt Osmussaarele jõudjaid, ime läbi ellu jäänud punaarmeelasi olla vaid mõni üksik.

Vene allikad teatavad siiani, et esimene sakslaste katse hõivata dessandiga Osmussaar, tehti 6. septembril 1941 – seega veel enne Saaremaa ja Hiiumaa operatsioonide algust. Saksa allikad aga mingisugust dessanti ei kinnita. Samuti selgub saksa ja eesti allikatest, et Osmussaart dessandiga vallutada isegi ei üritatud.

Huvitav, et tollane N Liidu mereväe ülem Kuznetsov ei räägi oma raamatus Lääne-Eesti saarte ja Hanko lahingute peatükis Osmussaarest mitte poolt sõnagi! Tollase mereväe seas üheks korralikumaks inimeseks peetud admiral võib-olla ei tahtnud propagandistlikku jama oma südametunnistusele võtta ja eelistas asjast lihtsalt vaikides mööda minna. Tributs aga kirjeldab 6. septembri sündmusi ülima täpsusega, kuni järg jõuab vaenlasele tekitatud kaotuste kirjeldamiseni. Siis on admirali suu korraga vett täis: “Tulemus oli vaenlase jaoks nutune: osa kaatreid hävitati, osa said vigastusi ning uhuti kividele, et päästa nende meeskondi”. (“Nepokorjonnõi garnizon” – Voprosõ istorii, 1970, nr 5).

Mati Õun on avaldanud arvamust, et ilmselt sai tegu olla ERNA pataljoni paadiretkega mööda Eesti rannikut. “Hirmul on suured silmad ja seda võidi ju pidada dessandiks,” arvas Õun. Ka tema raamatus toodud faktid kinnitavad seda oletust: “...3. septembril jõudis Paldiskisse ka eestlastest väeosa – Erna II pataljoni 1. kompanii (...) leitnant Ungvere juhatusel, samuti üks sama pataljoni kuulipildujajagu. Mõne päeva pärast asusid leitnant Ungvere mehed siin paatidesse ja üritasid ilmselt piki randa Noarootsi sõita, et osaleda Vormsi dessandis. Osmussaare juures aga jäädi venelaste suurtükitule alla, pöörduti tagasi ja mindi nüüd maanteed mööda Haapsalusse ja sealt Rohukülla.” Kummaline on seegi fakt, et juulis 1941 vahetati välja saare garnisoni komandör ja politruk. Ning uuesti tehti seda jälle 10. septembril, pärast seda, kui saare garnison allutati Hanko baasi juhtimisele. Miks oli vaja pärast “edukat” dessandi tagasitõrjumist kohe garnisoni juhtkond välja vahetada?

Absurdne süüdistus tapmiseks

Üksikutest Osmussaarel sel ajal toimunud sündmustest paistavad tõepoolest välja hirmu suured silmad ja ebaloomulik hüsteeria ning teadmatus. Selle näiteks võiks olla ka “Mereleksikonis” kirjeldatud eestlaste tapmine saarel. Osmussaare rannapatareidele ja saare garnisonile varustust vedanud Eesti auriku Alf eesti meeskond võeti septembris maha ja jäeti saare garnisonile appi. 22. septembril Alf hukkus Osmussaare reidil ning Saksa suurtükitulest hävitati teinegi Eesti aurik Vohi, mille meeskond samuti saarele jäi.

Garnisoni evakueerimise eel mõistis saare eriosakond mahalaskmisele seitse Eesti meremeest. Neid süüdistati sakslastele saare evakueerimise kuupäeva edasiandmises elektrikeevitusaparaadi sädemetest tekitatud morsesignaali abil! Paar päeva hiljem, 27. novembril tapeti laskudega selja tagant rühm eesti meremehi, keda sunniti kaevikuid kaevama. 25. novembril pugesid saarel peitu kolm eesti meremeest ja varjasid end kuni garnisoni lõpliku evakueerimiseni 3. detsembril. Peidupaigast välja tulles hukkus neist Alfi esimene mehaanik Jaaksoo miinil.

6. detsembril 1941 randusid Osmussaarel saksa sõdurid. “...sealt lahkus punavägi võitlusteta. Igasuguseks vastuvõtuks valmis saksa sõdurid ja omakaitselased randusid saarele püssipauguta. Nad leidsid eest vaid tühjade punkrite labürindi.

Hangö vastas oleva Soome lahe sulgemise värava lõunapoolsel poolel ei üritatudki vastupanu.” (“Eesti rahva kannatuste aasta” – Tallinn, 1943). Pärast seda, kui garnisoni põhijõud evakueeriti 2. detsembril Hankosse, jäid saarele veel üksikud punaarmeelased, kes lasid õhku saare patareid ning lahkusid järgmisel päeval, 3. detsembril Hankost järele saadetud kaatriga.

Osmussaare garnisoni lugu lõppes aga enamiku jaoks külmas ja märjas hauas Soome lahe sügavustes. Hanko evakueerimisel läks miinidele sattudes põhja võimas turbo-elektrilaev Jossif Stalin. Selle pardal oli enamik Osmussaare garnisonist.


Tagasi