Kärdla - Lehtma - Tahkuna teise maailmasõja päevil, läbi koolipoisi silmade

Meeliks Julge

Oli kord ... nii algasid lapsepõlves paljud muinasjutud. Samade sõnadega alustan ka mina, kuigi see pole muinasjutt.

Oli kord laupäev 21. oktoober 1939. Kõige tavalisem sügispäev, langenud lehtede ja poriste tänavatega. Pilvede vahelt naeratas vahetevahel isegi päike. Ometi oli midagi erilist, mis siiani pole ununenud. Nimelt pidid sel päeval Kärdlasse jõudma Punaarmee üksused, kes juba 18. oktoobril ületasid Eesti riigipiiri, et jõuda neile lubatud baasidesse Paldiskis, Saaremaal ja Hiiumaal. Kärdlas olid juba nende majutamiseks Posti tänava seltsimaja, vana apteek, Metsa tänava seek jne. eelnevalt tühjaks tehtud.

Olin sel ajal viienda klassi õpilane. Meie klass asus saali kõrval, kooli direktori korteri peal. Aknad olid Uue tänava poole. Tunnis iga natukese aja järgi keegi sosistas: "Tulevad!", ja kõigi pilgud olid kohe tänavale suunatud, kuid seal läks hoopis mõni talumees oma hobusega. Nii olime kogu aja ootusärevuses. Kui koolitunnid lõppesid hoiatas õpetaja, et tänavaile ei tohi vaatama jääda, vaid tuleb kohe koju minna.

Turuplatsil (praegu Keskväljak) patrullisid politsei ja kaitseliidu mehed. Venelastest polnud aga midagi kuulda. Ega koduski rahu polnud, suur tahtmine oli neid oma silmaga näha. Käisin mitu korda pinginaabri juures ja koos temaga turuplatsi lähistel luurel, kuid seal polnud midagi muutunud. Alles õhtupimeduses oli mitmelt poolt võõrapäraseid rivilaule kuulda.

Pühapäeval oli minu isa postimaja telefonikeskjaamas valves. Lõuna paiku läksin talle süüa viima. Kui olin Sadama tänaval üle vabriku silla läinud, nägin vana apteegi ees esimest korda vene soldateid. Nende hallikaspruunid sinelid sulasid loodusega nii kokku, et alguses ei näinudki kõiki. Pärast selgus, et neid oli puude-põõsaste vahel veel päris palju, samuti tundsin võõrapärast mahorkasuitsu lõhna.

Juba mõne päeva pärast levis Kärdlas jutt, et sõjaväelaste majutuskohtade juurde on tekkinud „pudrumäed“. Asi oli selles, et sõdurid ei jõudnud neile ohtralt keedetud toitu ära süüa ja kokad valasid välikatelde ülejäägid lihtsalt aia nurka hunnikusse. Seda hakkasid ümbruskonna inimesed kohe vähevankritega oma loomadele vedama. Mõnikord olid naised selle jagamisel isegi tülitsenud.

Kuna Kärdlas linnasauna polnud, tekkis venelastel mõne aja pärast mure, kus sõdurid pesta saaksid. See asi lahendati päris lihtsalt. Selleks hakati kasutama Kärdla inimeste koduseid saunu. Ilma küsimata tuli sõjaväe kahehobuse vanker puukoormaga väravasse ja ülemus teatas, et neil on täna sauna vaja. Jäeti mõned sõdurid, kes saagisid ja lõhkusid puid, vedasid vett ja kütsid sauna. Peale lõunat tulid saunaliste kolonnid. Järgijäänud puud jäeti saunaperemehele. Naabri saunas käisid nad üsna tihti. Ka meie suitsusauna kasutasid nad ühe päeva, kuid rohkem enam ei tahtnud, sest korstnata sauna kütmine tegi silmad kibedaks. Kui me peale venelaste saunaskäimist ise laupäeval sauna läksime, ei jooksnud pesuvesi enam seina ääres asuvast rennist ära. Kui lava alt asja uurisime, selgus et renn oli sinnavisatud seebitükkidega ummistunud. Peale seebi väljakookimist oli emal hea meel, et nüüd saab sellega mitu korda pesu pesta. Seda seepi kasutati ainult üks kord, sest peale kuivamist jäi pesule nii vastik kalarasva lõhn juurde, et ülejäänud seep visati ära.

1940. aasta kevadel kees sõjaväebaasides vilgas ehitustegevus. Abitöödel kasutati ka kohalikku tööjõudu. Käisime poistega tihti Kärdla sadamas. Sinna tõid purjekad pidevalt ehituskive ja muud materjali Kärdla polgu kasarmute ehitamiseks. Huvitav oli vaadata, kuidas silikaat- ja telliskivid kahekaupa käest-kätte purjeka ruumist välja visati ja nii sillale või autokasti jõudsid.

Sadamas lao kõrval oli suur bensiinitsistern. Nägin ükskord, kuidas vene sõdur oma auto paaki sealt ämbriga bensiini tõi. Viimasest ämbritäiest mahtus paaki ainult liitrijagu, ülejääk visati laias kaares seljataha. Tühi ämber heideti kolinal autokasti, löödi vändaga mootor käima ja sõideti oma teed. Mõtlesin seepeale, et küll on ikka rikas riik.

Üks Kärdla polgu majade ehitusinsener (eestlane) elas meie kõrvalmajas. Suvel koolivaheajal olid tema poeg ja tütar siin. Kuna poeg oli minuvanune, tütar paar aastat vanem, siis käisime tihti koos kasarmute ehitamist vaatamas. Mandrilt tulnud müürsepad askeldasid nagu sipelgad. Osal neist olid kitsed (puust raamid) seljas. Nendele laoti silikaat- või telliskivid ja selle koorma kandsid nad mööda kaldtreppi tellingutele. Teised tegid labidatega laudadest aluse peal segu. Kolmandad kandsid kastidega selle üles ja seinad kerkisid. Kuna elektrit seal polnud, ei kasutatud ka mingeid mehhanisme.

1940. aasta suve hakul anti rahvale teada, et raadios antakse edasi tähtis teade ja paluti kõigil seda kuulata. Kellel omal raadiot pole, mingu kuulama kõige lähema aparaadi juurde. Läksin minagi Vabaduse tänavale seda uudist kuulama. Ümberkaudseid inimesi oli toas kümmekond ja arutati omavahel, et küllap see raha ikka ümber läheb, sest seda kardeti kõige rohkem. Viimaks hakkas raadio rääkima ja sealt öeldi muuhulgas, et valitsus läheb laiali ja tulevad uued valimised. Kõigil läksid näod naerule, sest on ennegi valitud, mis selles siis nii tähtsat peaks olema

Tulid juunisündmused. Kõigil majadel pidid punalipud olema, aga kust neid võtta? Kohalik kauplus viis kaks rulli valget pesuriiet Kärdla Kalevivabrikusse, kus see kohe punase värvi katlasse pandi. Naised olid kogu öö seda triikinud ja järgmisel päeval oli lipuriie müügil. Sealt mõõdeti igale majale vastav tükk. Anti ka sirbi - vasara joonis ja nende jaoks kollast riiet. Lipu värv oli nii ilmastikukindel, et kui hiljem Saksa lippu vaja oli, harutati sirp ja vasar maha ja õmmeldi haakrist keskele. Kui venelased tagasi tulid, kasutati seda jälle Vene lipuna ja punane värv oli ikka sama ilus.

Sõjaväelasi toodi üha juurde. Kuna polgu majade ehitus veel käis, siis olid nad kõik linna vabad elamispinnad oma kasutusse võtnud, kusjuures ohvitserid oma perekondadega majutati eranditult Kärdla inimeste majadesse. Mõnele vanemale inimesele oli see isegi kasuks, sest venelased muretsesid ka küttepuid ja aitasid, kus vaja.

1941. aasta suvel sõitis minu vend Tallinnast koju puhkusele. Pühapäeval, 22. juunil oli meil saunas õlle tegemine käsil, sest isal polnud tööpäeval aega. Peale lõunat käis ema naabri juures ja seal räägiti, et sõda on alanud. Keerasime siis oma hiljuti ostetud raadio lahti ja sealt korrati iga natukese aja järgi teadaannet sõja puhkemisest Saksamaaga ja kohustati kõiki puhkuselviibijaid kohe oma töökohta tagasi tulema. Pidasime jaanipäeva ilusti ära ja siis hakkas vend uurima, kuidas tagasi sõita saab. Liinibuss ja muud autod olid sõjaväe kasutuses ja nendega sõita ei saanud. Isa kauples siis ühe Kärdla hobusemehe, kes oli nõus ta Heltermaa sadamasse viima. Enne minekut hakkas hobune kusele. Hobuseomanik ütles: „See ei ole hea märk“, nagu oleks teadnud, et minu vennal see viimseks koduskäimiseks jäi. Juba järgmisel kuul viis mobilisatsioon ta Venemaale, kust tagasi tulles kaks päeva enne Sõrve sääre lahingute lõppu tema eluküünal kustutati.

Siin aga järgnes üks korraldus teisele. Raadiod ja jalgrattad tuli ara viia. Kahju oli küll, kuid eelnev küüditamine oli inimesed araks teinud ja keegi ei julgenud neid viimata jätta. Pealegi olid need ju kõik registreeritud. Uued korraldused kohustasid kõik pussnoad, kirkad, kangid ja labidad ara andma. Aknaklaasidele tuli risti paberiribad kleepida ja õhtuks tuli vastavast paberist pimendus kardinad valmistada. Soovitati iga maja õue ka pommivarjend kaevata.

Kui Kärdla Kalevivabriku auruvilega õhuhäire anti, ei tohtinud keegi ilma „propuskita“ tänaval liikuda. Õhuhäireid anti üsna sageli õhtuti ja need kestsid tavaliselt kogu öö. Ka minu isa, kes õhtuti postimajas saabuvat posti vastu võttis, sai vastava "propuski". Lennukeid nägime aga haruharva ja needki tegid ainult luurelende. Venelased tulistasid neid oma õhutõrjekahureist, aga pihta ei saanud kunagi. Kord suvel olin Tiigi ja Paju tänava nurgal põlise kastani kõrval ja vaatasin, kuidas vaenlaste lennuki pihta lastud mürsud küll selle ees, taga ja kõrval lõhkesid, jättes endast taevasse ilusa valge suitsurõnga. Äkki tuli vuhinal üks asi läbi puu okste, nii et lehepuru taga, minu kõrvale tänava sillutise sisse. Pärast kiskus miilits selle välja, selgus, et oli ühe mürsu ots.

Ühiskondlikus korras kaevati mere äärde kaevikuid ja taoti kartulipõllud ja muud lagedamad kohad 2 meetri pikkuseid kasekaikaid täis, et vaenlane ei saaks lennukiga maanduda. Peale sõda saime Linnumäe tänava äärest oma väikselt kartulipõllult vähevankri koormatäie kaikaid.

Aeg möödus. Side mandriga oli katkenud. Kogu Eesti oli sakslaste valduses. Seda näitas siia põgenenud ülemuste arv. Ka Saksa lennukilt allavisatud lendlehtedele trükitud Eestimaa kaardilt oli näha, kui väike osa oli veel venelaste kätte jäänud. Vene sõdureid kutsuti end vangi andma ja selle jaoks oli lendlehele vastav talong trükitud, mida sel juhul soovitati ette näidata.

Pühapäeva, 12. oktoobri hommikul äratasid meid juba õige varakult madalalt lendavad Saksa lennukid, mis aeg-ajalt kuulipildujast tulistasid. Isa arvas, et küllap sakslased on Hiiumaale maandunud. Peale lõunat jõudsidki jutud Kärdlasse, et sõda käib Emmaste kandis ja soovitati igale majale, kus pole sõjaväelasi, valge lina pesunöörile riputada, siis sakslased ei pommita. Seda pole vaja olnud kellelegi teist korda öelda.

Paar päeva hiljem levis perest-peresse sõnum, et täitevkomiteest saab raadiod tagasi. Läksime kohe vaatama. Õnneks oli meie väike "RET Maret" veel alles. Järgmisel päeval oli keegi kiriku uksetahvli purustanud, sest seal hoiti äravõetud jalgrattaid. Läbi selle augu sain ka meie ratta koju tuua.

16. oktoobri hommikul istusime köögis, kui käis plahvatus ja aknast paistis, kuidas tume suitsusammas kerkis Kärdla Kalevivabriku kohale. Hoone oli bensiiniga põlema pandud. Peale selle süüdati veel vana apteek ja surnuaia väravas olnud kalmistuvahi majake. On mõistatuseks jäänud, kellele see tilluke hoone jalgu jäi? Vabrik põles kogu päeva ja öö. Kustutada ei lubatud. Mõnel töölisel õnnestus siiski põlevast hoonest ülikonnariide rull välja tuua ja koju viia. Ka Tahkunasse põgenenud venelaste käes olnud hooned "vaadati" kohalike elanike poolt üle ja viidi kaasa kõik, millel vähegi väärtust oli.

Õhtuks jõudsid Saksa väed Kärdlasse ja sõdurid ööbisid linna majades. Hommikul läksid kõik Tahkuna poole. Lõimastu võimsad kahurid tulistasid oma mürske Hiiumaa sellele osale, mis sakslaste valduses oli. Nii sattus ka Kärdla linn tule alla ja meil tuli keldrisse varjuda. Meie õue õnneks ühtki mürsku ei langenud, küll tuli neid aga nii Pika kui ka Valli tänava poolse aia taha päris mitu tükki ja meie õuemuru oli nende kilddudest mullale kistud. Ka paar aknaklaasi purunes ja plekk-katuses oli mitu auku. Kõige võimsam tulistamine toimus 18.-19. oktoobri öösel. Esmaspäeval 20. oktoobril oli rahulik ja enam ei tulistatud. Läksin Valli tänava lõppu ja karjamaa väravast paistis, et Lehtma sadamas laod põlesid. Võis arvata, et seal olid lahingud lõppenud.

Nagu hiljem selgus, polnud kolme ööpäeva jooksul Kärdlasse langenud mürsud erilist kahju tekitanud. Minu teada hukkus üks vanataat. Paar maja ja kelder said kahjustada. Kui käisin Sadama tänava äärset mürskudest üles küntud kartulipõldu vaatamas, ütles mulle üks seal elav vanahärra: "Sa näed, igal mürsul on juhtija kaasas olnud. Kord vajutas ta selle otsa alla ja see plahvatas majade ees kartulipõllul, teinekord upitas üle majade ja see lõhkes nende taga peenramaal. Ainult ühe maja juures ta eksis ja selle nurk sai pihta."

Peale lahingute lõppu heisati majadele Eesti lipud. Saksa sõdurid käisid kirikus. Kolm teenistust oli järjest ja järgmisel päeval nad lahkusid Hiiumaalt koos sõjavangidega. Kärdlasse jäi vabrikuhoovi majadesse väike üksus ja apteegi peale komandantuur.
Esimestel päevadel anti Hiiu tänava leivatööstusest Kärdla rahvale tasuta sõjaväelaste poolt valmistatud vormileiva kuivikuid, hiljem anti toidukaardid. Saksa ajal oli ka Vene raha käibel, vahekorras üks mark võrdus kümme Vene rubla.

Nüüd jäid venelaste poolt rajatud ehitised ja kindlustused hiidlastele rikkalikuks rüüstamisobjektiks. Sakslased püüdsid seda takistada ja palkasid Lehtmasse isegi pideva valvuri. Sealt toodi Kärdlasse kiiruga ehitatud elektrijaamale generaator, lülituskilbid, kaablid ja liiniehitus materjalid. Nende toomiseks oli sakslastelt luba olemas, sest nad tahtsid ka ise kiiresti elektrit saada. Tänu sellele said ka pooled Kärdla elanikud juba 1941. aasta lõpuks ühe 40 vatise elektrilambi majja, mida siis pika juhtme otsas igasse ruumi tõsteti, kus valgust vaja oli.

Pärast lahinguid käisid talumehed oma hobustega paar nädalat käsukorras Lehtma - Tahkuna metsades langenud Vene sõdureid otsimas ja matmas. Minule jäi Lehtma kant oma ehitistega hulgaks ajaks saladuskatte alla. Kuna seal oli mitmel pool miinivälju ja muid ohtlikke asju, siis vanemad ei lubanud sinna minna.

1942. aasta suvel käisin siiski jalgrattaga veidi asja uurimas. Sõitsin Kõrgessaare maanteed mööda kuni vana Lehtma teeni ja seda mööda pisut edasi. Esimene asi, mida nägin, oli teeristis lähedal betoonist valatud kuulipilduja dott. Järgmisel aastal, enne Hjalmar Mäe Hiiumaa külastamist, lasksid sakslased selle õhku. Sealt natuke maad edasi, suures metsas, oli risti Lehtma teega rajatud pikk mõne meetri laiune tõkkeriba. Jämedad puud olid rinnakõrguselt üksteise otsa maha saetud ja okastraadiga üle tõmmatud. Tee oli sellel kohal kahe suure linttraktoriga suletud. Nüüd olid nad põlenud ja teest kõrvale lohistatud. Tarestes oli jälle kuulipilduja dott ja kaevikud, kus vedeles mitmel pool ka püssipadruneid. Võtsin neid paar peotäit taskusse ja sõitsin tagasi. Kodus väänasin kuulid eest ara ja sealt saadud püssirohtu oli huvitav põletada. Suurematel poistel oli jämedamat rohtu. Nad olid seda saanud Sihisuus asunud õhutõrjesuurtüki padrunitest. Eelnevalt tulid mürsud kesta otsast ara väänata. Seal sai ka üks minust mõni aasta vanem Kärdla poiss surma. Ta oli tühjadel mürsu kestadel haamriga tonge lahti löönud ja nii seal paugutanud. Ühel padrunil oli aga osa lõhkeainet põhja jäänud ja selle plahvatus viis tema mütsi koos pealaega ara. Niipalju veel Sihisuu õhutõrjepatareist, et venelased ehitasid selle maskeerimiseks Tareste randa nähtavale kohale vineerist õhutõrjesuurtüki maketi, et sellega saksa lendureid petta, kuid sellest polnud abi.

Lehtma - Tahkuna ehitistega sain tutvuda 1943. aasta suvel. Kevadel oli vaja kuhugi tööle minna, sest sügisel ilma töötamise tõendita kooli ei võetud. Siis organiseerisid sakslased Kärdla elanikest tööliste grupi. Seal olid peamiselt naised ja ka mõned koolipoisid, kes veel sõjaväkke võtmiseks noored olid. Igal hommikul kogunesime Valli ja Pika tänava nurgale, kuhu tuli istepinkidega varustatud sõjaväe veoauto. Sealt sõitis see lõbus seltskond lauluga Lehtmasse koristus ja laadimistöödele. Õhtul kella seitsmeks tõi sama auto meid jälle tagasi. Siis õnnestuski oma silmaga näha, mida endast kujutas see salapärane ja rikas Lehtma.

Mööda käänulist metsavaheteed Lehtmasse sõites ehmatas mõnikord kurvi tagant vastuvaatav kaika otsa pandud inimese pealuu. Ka metsas võis sageli inimkonte näha. Lehtmasse jõudes läks tee läbi kõrgete väravate avarale sadama territooriumile, mis oli okastraadist aiaga piiratud. Värava kõrval asus kohe väike valvuri majake. Teest vasemal, metsa ääres, olid mitmed suured puumajad. Nagu seal vedelevate jäätmete järgi võis oletada, valmistati nendes töökodades kindlustustel vajaminevaid metall- ja puitdetaile. Teest paremale jäid kõrged kolmnurkselt üles laotud lauavirnad. Olid veel suured hunnikud mitmesuguse ristlõikega ümar-, latt- ja vinkelrauda ning torusid. Edasi tuli sadamast Tahkunasse minev raudtee. Selle kõrvale mere poole oli laudadest ehitatud mitu suurt ja kõrget laohoonet. Mööda teed sadama poole oli vasakul mere ääres olnud mitmeid hooneid. Nende vundamentide vahel olid suured kuhjad põlenud naelu, klaasi, portselanisolaatoreid, tülle ja muud. Raudtee kulges pika sadamasilla lõpuni. Lõpuosas oli sild laiem ja seal hargnes raudtee kaheks. Kõrvalteel seisis traktorimootoriga vedur ja mitmed vagonetid.

Piki raudteed Tahkuna poole minnes oli esimene Lehtma lähistel asunud väike sõdurite linnake, kahe kahekordse palkhoone ja mitmete barakkidega. Siis kulges raudtee hulk maad metsavaikuses, kuni jõudis Lõimastu võimsate patareide tsooni. Kahe kahuri vahekohas asus betoonist keskkütte katlamaja. Selle juurest läksid mööda raudteetammi äärt nii esimesse kui teise suurtükitorni korgiga isoleeritud keskküttetorud, mis asusid betoonkanalites. Teispool raudteetammi kulgesid maasse kaevatud kaablid. Puithoones olnud elektrijaam oli põlenud. Lehtma poolne kahur oli oma alusel ja seda polnud plahvatus suutnud liigutada. Tahkuna poolse kahuri oli plahvatus õhku paisanud ja see oli toru ees sinna kõrvale rabasse kukkunud, kogu platvorm tema küljes õhus rippumas. Teenindusruumid olid ääreni vett täis.

Tulejuhtimiskeskus paiknes nendest merepool, üle Lehtma - Tahkuna maantee asuvates liivamägedes. Sinna maa alla pääses läbi kahe käigu. Nende maapealsed avad asusid teine-teisest paari-kolmekümne meetri kaugusel, maa-alused otsad aga peaaegu kõrvuti. Sealt pääses läbi võimsa raudukse maa-alusesse „linna“, kus olid personali elamis- ja tööruumid. Peale selle telefonikeskjaam, elektrijaam, keskkütte ruum, seadmed mürgitatud õhu puhastamiseks, toidulaod jne. Samuti oli ka maa peale ulatuv kuulikindel laskepesa. Esimeselt korruselt pääses raudredelit mööda alla teise korruse tubadesse.

Sellest ehitisest pisut Tahkuna poole asus väiksel kingul optilise kaugusmõõtja teeninduspunker. Kogu ehitiste soojaga varustamiseks oli maantee ääres betoonist keskküttemaja, milles olid vedelkütusega töötavad katlad.

Tahkuna tuletorni lähistel asusid väiksemad kahurid oma maapealsete raudbetoonist mürsuhoidlate ja teenindamisruumidega.

Lõimastu patarei ruumides õnnestus mul olla 1961. aasta jaanuaris. Siis pumpas elektrijaam Lehtma poolse (suurtükitorn nr. 1) kahuri maa-alused ruumid veest tühjaks. Seal asunud agregaadid oli kunagine plahvatus rikkunud. Olime seal üle nädala, et saada tagavaraosi Kärdla Elektrijaamas töötavale samatüübilisele diiselagregaadile, mis oli saadud Tahkuna-poolse suurtükitorni (suurtükitorn nr. 2) alt.

Kahuri maa-alustesse ruumidesse viis pikk betoonist kaldkäik, mille ava asus samas lähedal metsa all. Esimese korruse elamisruumide vahelt viis metalltrepp alla teise korruse ruumidesse. Seal päris välisseina ääres asus ka elektrijaama ruum, kus seisid kõrvuti kaks 176 kW võimsusega agregaati. Nende kohaletoomiseks oli välja kahurialuse kõrvale tehtud betoonist nelinurkne kaev. Selle põhjas (10-12 m sügavuses) oli jõujaama seina jäetud ava, mis peale agregaatide sissevedamist suleti.

Kahur ise oma maapealse soomustorniga pöörles võimsal alusel. Selle all esimesel korrusel asetsesid suure ringi kujuliselt mürsuriiulid, mis olid valmistatud nurkrauast ja nägid välja nagu mesilaskärg. Iga mürsu jaoks oma pesa. Teistel samatüübilistel riiulitel hoiti suuri plekkpurke, milles olid olnud püssirohulaengud.

Peale patarei kuivaks pumpamist kutsuti kohale sõjaväe sapöörid, kes seal leiduva lõhkeaine välja, läheduses asuvasse dotti kandsid ja seal lõhkasid. Peale plahvatust nägi see ehitis üsna armetu välja. Mürsud kanti kahuri aluse peale kõrvuti ja pärast meie töö lõppemist tehti üks võimas pauk.

Kogu see suur ja võimas kompleks alates Lehtmas asuvast sadamast, teedest, raudteest ja lõpetades patareide ning nende juures olevate ehitistega pani mind mõtlema, kuidas oli võimalik see kõik vähem kui kahe aastaga küllaltki kvaliteetselt valmis ehitada? Tulid nad ju siia ja alustasid praktiliselt tühjalt kohalt. Ei näinud ma seal peale linttransportööride, segumasinate ja mõne suure käsiajamiga vintsi mingeid muid mehhanisme. Kuidas ja milliste vahenditega see inimmass seal töötas? Sellele küsimusele ei oska ma vastata.

Suurtükitornist saadud agregaatide kasutamisest Kärdla elektrijaamas loe siit


Tagasi