|
Hiiumaal vedeles
maanteekraavis sajandivanune kahurialus
Allar Viivik
2. veebruar 2004 SL Õhtuleht
"Müstiline leid," räägib Urmas
Selirand ligi 200kilost, 100 aastat tagasi valatud kahurialusetükki
vaadates. Terve alus kaalus koos ratastega ligi 350
kilo, sellel olid küljes ka vändad ning hammasrattad
ja seda veeti hobusega.
Hiiumaal leidsid Vahtrepa lähedal maanteeserva
võsast puhastanud teetöölised kraavist
saja-aastase rauast kahurialuse. Ajaloolased vedasid
üle 200 kilo kaaluva lafeti Kärdlasse Hiiumaa
muuseumi hoovile.
"Purustatud kahurialus oli kraavis olnud vähemalt
63 aastat. Aga ükski võim ega kampaania
seda ei avastanud," imestab muuseumi direktor
Urmas Selirand.
Teetöölised pidasid ootamatult leitud metallikolakat
esimese hooga miinipildujaks. "Ehmatasid, et mis
sõjariist seal kraavis vedeleb," ütleb
Selirand. Mehed kutsusid muuseumi direktori kohale.
Viimane taipas kohe, et tegemist on 1902. või
1903. aastal ehitatud 76 millimeetrise jalaväekahuri
alusega. Rauast alusel on mõned detailid ka
vasest.
Tõenäoliselt vedeles poolpurustatud tsaariaegne
relv kraavis 1941. aastast saati. "Punaarmeel oli
Hiiumaalt taganemisega kiire. Aga vaenlasele ei tohtinud
mitte midagi kätte jätta," seletab Selirand,
miks kahurialus pooleldi puruks lasti ning siis kraavi
lükati.
Urmas Selirand laadis leiu koos abilistega oma Opelisse
ning viis Kärdlasse, maakonnamuuseumi õuele:
"Andis teist venitada ja vedada. Autosse tõstmine
oli kergem, kuid mahalaadimine viletsam."
Selirand lubab, et kahuri-alus puhastatakse korralikult ära.
Leiti veel üks sõjajälg
Endel Saar
4. veebruar 2004 Ajaleht
Hiiumaa
OÜ Hiiu Teed töömehed alustasid paar
nädalat tagasi võsaraiumist Suuremõisa-Vahtrepa
tee äärest. Mehed olid vaevalt paarisaja meetri
ulatuses võsa hävitanud, kui äkki üks
meestest komistas mingi metallasja otsa. Sammalt ja
prahti eemaldades jõuti kahuritorutaolisele
roostetanud
esemele. Leiust anti teada Hiiumaa Muuseumile.
Muuseumist kohale tulnud mehed määrasid kõigepealt
kindlaks leiu täpse asukoha, mis Urmas Seliranna sõnul on suurest maanteest 250 meetrit Vahtrepa
poole ja selle tee pervest 2 meetri kaugusel kraavis.
Asja lähemal uurimisel selgus, et see on oletatavasti
eelmise sajandi algul ehitatud 76-millimeetrise Vene
kahuri toru alguse lukukatte osa. Muuseumi mehed kaevasid
selle välja, tirisid autole ja tõid Kärdlasse
Pika Maja hoovi, et seda lähemalt uurida. Üks
on kindel: see kahur oli taganeva väeosa poolt
maha jäetud, sest kahurilukk on puruks lastud.
Urmas Selirand arvab, et see on jäänud sinna
taganeva punaväe poolt 1941. aasta oktoobris, kui
sakslased Hiiumaale tulid ja Vene väed Tahkuna
poole põgenesid. Taimi Otsason, kelle
isakodust vaid mõnesaja meetri kauguselt seekordne
leid saadi ja kes ise oli 1941. aasta sügisel 13-aastane
koolitüdruk, ei ole kunagi kuulnud, et tookord
oleks mingi lahingutegevus Vahterpa tee otsas olnud.
Taimi isa Evald Esko, kes oli ärksa vaimuga
mees ning oskas tähele panna ja teadis kodukandi
sündmusi, ei ole kunagi rääkinud, et
Vahtrepa tee otsas oleks viimase sõja ajal mingi
kahur olnud. Ja kui selle lukk puruks lasti, oleks pauk
kuulda olnud - sellest pole aga keegi rääkinud.
Viilupi külas elav eakas memm Leida Juhe,
kes oli 1941. aastal sõja ajal 17-aastane neiu,
ei ole samuti midagi kuulnud kahurist või paugutamisest
üldse Suuremõisa piirkonnas. Leida lisas,
et kui kohapeal elanud Evald Esko pole sellest iialgi
kõnelnud, siis tema usub, et aastal 1941 polnud
seal mingit kahurit.
Riigikaitseosakonna töötaja Arnold Kivisikk ütles, et kui see on oletatavasti sajandi alguse
Vene kahuri mudel, siis võib ka nii olla, et
kõnesolev kahur jäeti sinna maha 1917. aasta
sügisel, kui Saksa väed Hiiumaale tungisid
ja venelased taganesid. Seda tõestada pole aga
millegagi.
Seepärast palume kõiki, kel on vähegi
aimu kunagisest kahuri olemasolust Vahtrepa piirkonnas,
ükskõik millal, sellest teada anda Urmas
Selirannale muuseumi (463 2093) või allakirjutanule
toimetusse (463 1125)
Vahtrepa kahurilugu selgunud
Endel Saar
7. veebruar 2004 Ajaleht
Hiiumaa
Eelmises lehenumbris kirjutasime teetööliste
poolt leitud ja Hiiumaa Muuseumi hoovi toodud Vene 76-millimeetrise
kahuri osast, mis tekitas mitmeid küsitavusi.
Samal õhtul helistas Salinõmmest Johannes
Maar, alustades oma juttu nii: "See kahur, millest
tänases lehes jutt, ei ole Suuremõisa kahur,
vaid see oli Aruküla kahur." Edasi
teadis mees rääkida, et 1941. aasta oktoobris,
kui sakslased hakkasid Saaremaalt Hiiumaale dessanti
tegema, oli üks Vene kahur üles seatud Arukülas
Kinnase talu karjamaal kadakate vahel. See kaugelaskekahur
oli välja sihitud Sõru sadama peale, kuid
tule juhtimine oli puudulik ja kahurimürsud lendasid
siia-sinna metsa laiali. Nagu Jausa küla mees Jakob
Lige kunagi oma pojale rääkis, oli mürske
lennanud Jausa meeste heinamaadele, tekitades seal suuri
auke.
Kohalikud mehed teadnud sõjapäevil öelda,
et Sarve kahur tulistab. Maarile teadaolevalt lasknud
Aruküla kahur üksikuid mürske ja peitunud
kohe uuesti kadakate varju. Saksa lennukid, mida oli
siis Hiiumaa kohal rohkesti, tulnud pärast kahurisähvatust
kohe Aruküla kohale tiirlema. Kahur jäi aga
leidmata. Nii kestnud see nädalapäevad, kui
lõpuks üks lennuk avastanud kahuri ja pommitanud
selle puruks.
Aastail 1956-1957 tekkis pioneeride algatusel suur vanaraua
kogumise kampaania. Siis tehti tarbijate kooperatiivi
kauplustele ülesandeks vanarauda kokku osta. Aruküla
mees Theodor Roosileht, 10-lapselise pere isa, kutsunud
naabrimehed appi, ajanud kahurist järelejäänud
tüki (muu olevat varem laiali tassitud) vankri
peale ja läinud sellega Suuremõisa kauplusse,
mida sel ajal tunti Allase poena.
Theodori käest kahurijuppi vastu ei võetud,
sest sel oli hülss sees, ohtlik, ning mehel kästi
poe juurest kaduda. Theodor oli üle kahe aasta
teeninud Eesti sõjalaevadel "Vambola"
ja "Lennuk" minöörina. Ta võttis
pärast sõda mitmeid sealtkandi randadesse
tulnud meremiine lahti ja tegi kahjutuks. Nõnda
viis ta kahuritoru Vahtrepa tee otsa ja eemaldas sealt
hülsi. Kuid õhtu oli käes ja pood kinni.
Siis lükati kahuritoru teekraavi ja Theodor selle
vastu rohkem huvi ei tundnud, ka teised mitte ... kuni
teemehed nüüd selle leidsid. Nii oligi naistel
õigus (eelmises lehenumbris ilmunud jutu põhjal),
et Suuremõisas mingit kahurit ega laskmist ei
olnud.
Pole sii selget veel midad!
Urmas Selirand
9. veebruar 2004 Ajaleht Hiiumaa
Aitäh igal juhul Endel
Saarele uuriva ajakirjaniku töö eest, aga annaks
uuesti kondi pureda nii talle kui teistele asjalistele.
Heltermaale tegi venelane 5. sept.
- 17. okt. 1941. a. (just enne sakslaste rünnet)
ajutise
hädapatarei, kuhu toodi kiiruga kaks 130 mm
kahurit (juba valmis patareidest nr.
26 Tahkunas ja nr.
44 Tohvril) - laskekaugusega 25,4 km. Need pidid
aitama lisaks Vormsile Rohuküla sadama akvatooriumi
tule all hoida ja said sellega ka hakkama. 1941. a.
septembris kui Soomest kamandati sakslastele appi Soome
armee osasto (jaoskond) "Virkki", siis selle juhtlaev
"Porkkala" pidi Rohukülast Haapsallu
varju pagema, sest Heltermaa patarei tuli oli nõnda
ohtlik ja täpne.
Teen siit järelduse, et kuna
Aruküla ja nn. Heltermaa patarei vahe on hirmväike,
siis võib mõlemaid nimesid kasutada.
Klapib ka pommitamise lugu, sest Heltermaa patarei
hävitas üks "Stuka" (saksa sööstpommitaja).
Kui Jausast suunda võtta, siis saab jälle
Heltermaa kahuri suuna üle Sarve küll. Peale
selle ei luba 76 mm jalaväekahuri laskekaugus
(4,2 km) kuidagi Sõrru välja lennutada,
130 mm aga küll.
Kinnase karjamaast (see koht on Soonlepa
mõisa taga) rääkis mulle sealne tolleaegne
naabrimees Ülo Soonik, kes kinnitab, et nende
pisikeste kadakatuttide varju küll kahurit peita
ei saanud ja pole seal ka kunagi ühtegi sarnast
olnud. Pealegi on Aruküla sealt liialt kaugel,
et seda Aruküla kahuriks kutsuda võiks.
Heltermaa patarei on aga teada ja peale "Stuka" rünnakut
olevat seal inimeste ja madrusemundrite räbalad
võsas rippunud küll.
Vanarauast niipalju, et äkki
oli see Aruküla kahuri tükk hoopis Heltermaa
patarei jäänus? Kui see aga oli praeguse
kahuri lafeti osa, siis hülssi (mürsuhülssi)
seal olla ei saanud ja kui Theodor
Roosileht sealt
hülsi eemaldas, siis kuidas see sinna jälle
tagasi sai? Nimetatud hülss on tegelikult lafeti
aluses oleva tagasilöögi-mehhanismi silinder,
milles paiknes kolb. Lisan veel, et lafetist pauku
ei saa, seda teeb lafetile kinnitatud kahuritoru. Paugu
sai alles siis kui kahuritoru tagumises osas olev lukk
puruks lasti ja see tekitas augu ka allolevasse lafetirenni.
Paneks pildi juurde, aga praegu on leitud lafetiosa
pildistamiseks ebasobivas kohas ja üle 200-kilost
rauakängart pole väga kerge käsitseda.
Suuremõisa Vahtrepa teeotsas
lafetiosa leidumise järel võsas kolades
jäi siiski mulje, et kevadel tuleb uuesti asja
kohapeal uurida. Lisaks väga arvukatele paekaevandamis-lohkudele
(pärit ehk veel Suuremõisa lossi ehitusaegadest)
sattusime paesse lõhatud kaevikule, mis võiks
olla jalaväejao kaevik. Jalaväe tegevust Hiiumaal
pole keegi käsitlenud, jutt käib vaid kangelaslikest
rannapatareidest, ometi oli oma 5000-mehelisel garnisonil
muid relvigi piisavalt. Ei usu ka hästi, et Heltermaa
sadamat pidid kaitsma vaid kaks 130 mm kaugelaskekahurit,
millel hoopis teine ülesanne ja sadam laskmiseks
liiga nina all.
Inimesed, kes asjast teavet võiks
anda ja kasvõi pisemaid detailegi lisada-täpsustada,
palun helistage Endel Saarele või Hiiumaa Muuseumi.
Huviliste ring saab varsti ka vormistuse, nimelt on
loomisel mittetulundusühing "Hiiumaa Sõjaajalooselts",
mis hakkab tegelema nii uurimise, teabe levitamise
kui sõjamälestiste hooldamisega nii kuis
jõudu jagub.
Tagasi
|
