Endel Türi Luguse külast meenutab sõja-aastaid Käina ümbruses

Küsitles Ain Tähiste juunis 2003.

1939
Kui venelased sisse tulid, siis mina nägin esimesi venelasi Vaemla mõisa juures. Üks veoauto pidas kinni, kastis olid sõdurid.

Baaside jaoks hakati ehitusmaterjali ostma. Jõe veski juurest ühe maaomaniku karjamaal oli ilus valge liiv. Seda osteti ja viidi mitmele poole, ilmselt ka Tahkunasse. Liiva oli palju ja maksis veel eesti kroon. Kui siis külapoisid omavahel küsisid, mida ise teeb, siis perepoeg vastas. „Isa istub laua taga ja võtab raha vastu.“

Sai ka tööd, lihtsamat labidatööd ja abitööd.

Lussuliival, kus praegu supluskoht on, tehti 1941. aasta suvel rahvapidu. Lennuväeosa korraldas, neil olid tumedad mundrid. Orkester mängis. Käina kirikumõisas näidati õhtuti rahvale kino.

Pärast venelaste lahkumist käisid külamehed Lehtmas ja Tahkunas patareisid rüüstamas. Minu isa käis ka korda kaks-kolm. Tõi vankri peal ära kera rauda, umbes 100 kilo või rohkem. Vanasti oli raud kallis, talumees vaatas, et vedeleb niisama, tõi ära. Maa seest tõmmati tinakaableid, sealt saadi vasktraati. Alalisvooludünamo toodi ka, umbes meetrise läbimõõduga. See töötas vesiveskis, andis õhtuti valgustusvoolu, kella kaheksast poole kaheteistkümneni. Vool oli nõrk, mingeid elektriseadmeid ühendada ei saanud. Ka maja sisesed liinid veeti tinakaabliga. Tallinnast toodi lüliti ja lambipesa, selle eest tuli maksta 1 kilo võid.

1941
Sakslased tulid Hiiumaale Saaremaalt. Väikeste alustega tehti dessant Jausa randa. Hommikul algas asi sellega, et Kassaris olev venelaste patarei tulistas üksiklaskudega. Umbes lõuna aja ilmus Luguse küla teele Jausa poolt esimene sakslaste väeosa, jalgratturid. Neid oli üsna palju ja nad keerasid Luguse - Jausa teeristist vasemale. Suur osa neist jäi meie õue peatuma, umbes 50-100 meest. Osa jäi ka naabriperesse. Meie õues hakkasid mehed kohe kaevul pesema ja tõstsid madala salvkaevu lõpuks päris kuivaks. Meie majal oli juurdeehitus alles valmis saanud, ise elasime veel vanas osas. Teisele poolele jäi ööbima umbes paarkümmend meest, õhtul heitsid mees-mehe kõrvale põrandale magama. Üks allohvitser käis meie elamise poole peal, näitas oma perekonnapilte. Jutt käis saksa keeles, mul õde oli saksa keelt õppinud ja onu oskas seda päris hästi.

Õhtul umbes kella kaheksa ajal hakkas äkki suurtükkituli Luguse küla ja ümbruse peale. Pimedas oli hästi jälgitav tulistamine Tahkuna patareist - kõigepealt käis põhja pool taevas valgussähvatus, siis oli pikk vaikus ja lõpuks viiiuuu - trahhhh! käis Lugusel plahvatus. Tulistati pikalt, lõpuks läks tuli üsna tihedaks. Plahvatused käisid ümber Luguse küla, karjamaadel. Umbes kella kümne ajal, kui oli juba päris pime ja tuli läks tihedamaks, ärkas mu õde ja arvas, te tuleb ikka minna ära keldrisse. Hakkasime keldrisse minema, kui käis üks eriti tugev mürtsatus. Meie ei saanud aru midagi, läksime keldrisse. Panime küünla põlema, saime natuke aega olla, kui hakati sisse tooma haavatud sakslasi. Umbes kuus-seitse oli neid. Hakati neid siduma seal. Ühel oli suur killuhaav tuhara peal, umbes 10 sm pikk, nagu oleks kirvega löödud, verine ja lihanarmad rippusid. Vaatasin seda ja mul läks süda pahaks.

Hommikul selgus, et üks sakslastest oli saanud surma. Otse une pealt. Mürsukild oli rinnust läbi läinud ja ka läbi põranda, põrandal oli selle koha peal väike vereplekk. Sakslasi see tulistamine ei seganud, nemad tulid alles siis välja kui maja pihta oli saanud. See sakslane maeti siiasamasse Orjaku teeristi, kus praegu männik on. 1942. aastal kaevati põrm välja ja viidi Hiiumaalt ära, kuhu täpselt, seda ei tea. Selle koha peal on praegu pisike auk.

Hiljem selgus, et seda tulistamist juhiti Käina kiriku tornist ja sellepärast saksa lennukid kiriku põlema lasidki.

Meie maja tabanud kahurikuul lendas läbi katuse, põrkas vastu sarikat ja lõhkes. Kivikatus lendas majalt kahele poole maha, mürsukillud tulid läbi lae tuppa. Kui mürsk poleks sarikat tabanud. oleks ta lennanud teisele poole aeda. Aias oli lipuvarras, selle oli õhusurve maha murdnud. Katus tehti talveks jälle korda. Katusekivid tehti Utu külas.

See oli ainus kord, kui Tahkuna patareist Luguse kanti tulistati. Mürsulehtreid oli küla ümbruses väga palju. Mürsulehtri läbimõõt oli umbes meeter, sügavus vastavalt pinnasele - pehmes liivapinnases sügavam, savisel maal madalam. Mürsukildude järgi arvasid külamehed, et see võis olla isegi 9-tolline mereväekahur.

Enne tulistamist käisime meie, poisikesed, naabertalus peatuvaid sakslasi vaatamas. Neli-viis meest istusid maja seina ääres ja hakkasid sööma. Võtsid termosed välja, tinapaberis olid vorstid. Termosest valati mingit musta jooki. Meie mõtlesime, mis see küll võib olla. Tuli välja, et oli must kohv.

Külaelanike meeleolu oli sakslaste tulekul üldiselt hea, sest vahetult enne seda oli olnud küüditamine. Sakslased võeti ikka hea meelega vastu, kuigi siin külas keegi lilledega tervitama ei läinud.

Enne saksa dessanti lendasid sageli siin saksa lennukid. Läksime siis ikka naabertalu keldrisse varjule, seal oli suur maapealne kelder. Oli kartulivõtmise aeg, inimesed olid põllul ja üks saksa lennuk avas kuulipilduja tule. Kas oli mõni purjus soomlane või .... Pihta keegi ei saanud, aga naistel oli hirmu palju. Hiljem andsid sakslased naabrimehele suure lihakonservi [hüvituseks tulistamise eest?]. See vaatas karbis liha ja ütles, et see on ju meie oma pekk. Enne sõda läks väga palju eesti liha ekspordiks välismaale.

Käina kandis oli kaks vene lennuvälja. Üks Putkaste mõisa ja Kogri küla vahel lagedal põllul. Seal oli lennuväli ka pärast sõda. Teine lennuväli oli Kaupsis - kui Käinast minna Kõrgessaare poole, siis see lage väli oli ka lennuväli. Siinsetel lennuväljadel olid põhiliselt väiksed kahepinnalised (õppe?)lennukid Y-2. Lennuväljad olid pinnasekattega. Nägin ise ühe väikese lennuki allakukkumist - ülal käis plaks, pööras nina allapoole ja kui maapinnale jõudis, käis mütakas.

1944
Sakslaste äraminek oli vastupidises suunas. Venelased tegid dessandi Heltermaale ja sakslased lahkusid Saaremaale. Lahinguid ei olnud, sakslased evakueeriti Orjaku sadama kaudu. Siit läks ka kaks laeva sõjapõgenikega Saksamaale. Meie naabertalus oli mingi sakslaste ladu. Mind käsutati hobusega kraami vedama, vist Orjakusse. Tagasiteel tulid vastu kaks erariide meest ja tahtsid, et viiksin nad hobusega Sõrule, pakkusid ülikonnariiet selle eest. Mina ütlesin, et niimoodi ilma loata ma küll viia ei saa. Läksime koju, isa viis nad ise Sõrule, sai ülikonnariide vastu. Sellest tehti pärast minule riided. Aga mehed ei saanudki Sõrult minema, tulid tagasi, elasid veel nädalapäevad Hiiumaal. Pärast sõda olid kuulsad rätsepad Tallinnas, nime enam ei mäleta.

Sõjapõgenikke oli siinkandis väga palju, teed oli rahvast täis nagu laadapäeval. Enamasti mindi ikka Sõrule. Rannas oli mahajäetud sõiduautosid.

Põgenike veeti juba sakslaste siinoleku ajal. Rootsist tulid kiirkaatrid, seisid siin merel. Üleveotaks oli 10 kuldrubla inimese kohta.

Siinkandis oli suur (diviisi?)moonaladu. Sakslaste hulgas oli ka vlassovlasi. Saksa vägede moraal hakkas ka juba langema. Üks purjus sakslane nuttis ja kurtis oma rasket saatust. Oli mingi allohvitser, väike püstol oli kabuuriga vööl. Mina veel vaatasin, et peaks selle püstoli sealt kuidagi kätte saama. Aga sellest ei tulnud muidugi midagi välja. Siis tuli üks vlassovlane, krabas sakslasel turjast kinni ja viis minema.

Lõpuks hakkasid sakslased ladusid rahvale tühjaks jagama. Naabrinaine sai õmblusmasina, oli küll nahaõmblemise masin, aga alles praeguseni. Naabrimees sai kollased poolsaapad. Mina vaatasin, et äkki on saapaid veel. Saapaid enam ei olnud. Sakslane vaatas, tõstis hunnikust ühe kasti välja, lõi kirvega lukud puruks. Seal sees oli väike akordeon. Mina polnud sellist pilli varem näinudki. Andis minu kätte ja näitas, et mine minema. Ma ei lasknud seda kaks korda öelda, punusin minema nagu jalad võtsid. Peitsin pilli heki sisse ja läksin tagasi. Sakslased hakkasid äkki inimesi laiali ajama. Tõstsid haokubusid maja ümber ja viskasid süütepudeli lauda katusele. Püüdsime veel välja tuua, mis võimalik, aga eriti midagi ei saanud. Hiljem hakkasid bensiinivaadid plahvatama. Oli kodus köögis, kui esimene kõmakas käis. Jooksin trepi peale, teise plahvatuse õhusurve viskas mind kõhuli maha trepi pealt. Hakkasime Käina poole pakku minema. Isa läks ees ja sakslased võtsid ta kinni. Sai lõpuks ikka tulema. Läksime Ühtri poole metsa. Minu vend ja selle tuttav hoidsid mobilisatsioonist kõrvale, olid metsavennad. Saime nendega kokku. Tulime õhtul üheteist ajal tagasi, selleks ajaks oli üksteist katusealust maha põlenud. Sakslasi enam ei olnud. Kraam hävitati selleks, et ei jääks venelaste kätte. Kaks saksa sõdurit põletasid laod, pärast sõitsid mootorrattaga minema. Kõike poleks kõlvanud ka rahvale jagada, seal oli näiteks trükimasinaid. Üks õhutõrjesuurtükk jäi maha, samuti kast parabellumeid, kõik külamehed said sealt.

Venelased tulid sisse alles õhtul, nelja-viietunnine vahe oli. Kui üheteist aegu metsast tulime, olid venelased juba majas, ukse kõik lahti. Soome puss oli juba seinalt ära varastatud.

Ümbrusesse majutati vene diviis, meie õues oli meditsiiniväeosa, tehti operatsioone. Ka ühele kohalikule naisele tehti pimesoolelõikus siinsamas. Narkoosi tehti eetriga ja pandi sõjamehe ports, naine oli pärast kaks päeva segane.

Saunas tehti süüa, põhiliselt ameerika konservidest. Elumajas ei olnud ühtegi venelast. Umbes nädalapäevad nad olid, kuni Saaremaal Sõrve säär ära võeti. Venelastelt sai puskari eest ostetud veel üks väike lõõtspill, naabripoisiga siis mängisime.

Puskari eest sain ka viletsa parabellumi. Külamehed olid mahajäetud laskemoona ja granaadid maha matnud, aga poisikesed kaevasid need jälle välja. Niisked ja riknenud olid, aga ikka plärtsutada sai. Käisime metsas puutüvedesse märki laskmas. Kasetüvi on mustakirju, ei saa hästi aru, kuhu läks. Ükskord jälle uurisin ja otsustasin vedru alla lasta selleks ajaks. Käis üks plärts ja kuul läks vasaku käe nimetissõrmest läbi. Ehmatus oli muidugi suur. Ajasin lehmad koju ja läksin Selja haiglasse. Seal oli üks naisarst, see ei teadnud sõjaasjandusest midagi, küsis, et kas nad siis ise ka lõhkevad? Sõrm paranes ilusti ära ja jäi liikuma.


Tagasi