1.1. Eelpositsioon
Nagu nimi ütleb, oli tegemist Soome lahte riivistava esimese kaitseliiniga. Vaatamata sellele, et positsiooni on ka nimetatud Tahkuna-Hanko liiniks, ei asunud nimetatud linnas patareisid. Need paiknesid Hanko neeme tipust edelas, mõne miili kaugusel Russarö saarel. Algul kavatseti seal üles seada 12'' ja 10'' kahurid, ent Vene relvatehaste tootmisvõime oli juba enne Esimest maailmasõda ammendatud. Nii tellitigi USA firmalt "Bethlehem Steel" kuus 9,2'' kahurit ja moodustati neist kolm kaherelvalist patareid. Saare põhjaossa ehitati tagalakaitseks neljasuurtükiline 75 mm patarei, samas oli kaks õhukaitsepatareid (ühes kaks 75 mm, teises kaks 57 mm kahurit).

Positsiooni lõunatiiva moodustasid kolm rannapatareid Eestis.
Tahkuna 12'' patarei (nr. 39) asus nüüdseks hävinud külast kirdes. Ette olid nähtud varjenditega alused betoonist, kaks diiselelektrijaama, vaatlustorn, komandopunkt, eraldi kuus varjendit, barakid jne. Iga suurtükialus kujutas enesest raudkivivundamendiga silinderjat betoonrajatist läbimõõduga 15 m (kõrgus maapinnast kuni 1,3 m), millelt kerkis 0,6 m kõrgune tüvikoonuseline osa (diameeter alt 7,5 m, ülalt 6,5 m). Sellele oli ringikujuliselt kinnitatud 32 kahurifikseerimispolti, viimaste läbimõõt oli 6 cm. Patarei taga kulges kitsarööpmeline raudteeliin Lehtma sadamasse. Suurtükid seisid kahe paarina, aluste vahe keskpunktist keskpunktini 64 m, paaride vahe 111 m. Idapoolse paari tulesektor suundus põhja, läänepoolse oma kirdesse. Läheduses paiknes kolmest 57 mm kahurist koosnev õhutõrjepatarei (nr. 39a).

Lehtma 6'' patarei (nr. 38) oli Tahkuna ja Lehtma vahel merre küündivast väikesest maaninast ligi 250 m kaugusel, patareist nr. 39 umbes 3,5 km ida pool. Samast möödus raudtee. Puidust suurtükialused seisid paarikaupa ühel sirgel. Paaride vahet oli 139 m ja kummagi paari vahe 65 m. Kaitseks oli liivavall palkseinandiga.

Põõsaspea e. Spithami 6'' patarei (nr. 37) asus neemetipust 300 m lõuna pool läänerannas. Sealgi oli kasutusel samasugune (2+2) paarispaigutus, kaugused vastavalt 76 ja 53 m. Edelapoolse kahuri kõrval paiknes komandopunkt. Ehitusmaterjaliks oli betoon, nii alustel kui ka teistel rajatistel. Patarei juurest varjendist veeretati helgiheitja piki rööpaid positsioonile ranna äärde. Jõujaam ning eluruumid olid kaugemal tagapool. Positsioonini ehitati Rooslepalt munakivitee.

Tahkuna ja Russarö vahel laius miiniväli, mis küündis tulesektorist teiseni. Kui sakslased sügisel 1917 Hiiumaale jõudsid, õhkisid põgenevad suurtükimehed osaliselt patareid nr. 38 ja 39. Patarei nr. 37 jäeti maha veebruaris 1918 eriliste kahjustusteta.

1.2. Muhu väina positsioon
[…] Hiiumaale rajati Kukka-Nõmba-Võntküla kaevikuteliin.
Muhu väina positsioonil oli kaks merelennubaasi: Haapsalus (õigemini küll Rohukülas) ja Kihelkonnas. Esimesele olid allutatud Tahkuna ja Kõrgessaare lennusadam, teisele lennusadamad Kuressaares, Sõrves ja Virtsus. Esialgu oli tegemist küll vaid projektidega. Sõjasadama staatuse said Kuivastu (peasadam), Orjaku (torpeedopaadid), Mõntu (torpeedopaadid, valvelaevad ja miiniveeskajad) ning Rohuküla (remondibaas). […]

Hirmuste 6'' patarei (nr. 47) Kõpus Hiiumaal ehitati samanimelisest külast 500 m põhja pool ranna äärde, kuhu rajati ka sadamasild. Meritsi saabuvad varud toimetati positsiooni juurde vagonettidel. Kruusast eesvalli taha puitalustele oli paigaldatud neli kahurit, samas oli neli palkvarjendit. Barakid jäid ligi 300 m tahapoole metsa varju. […]



Rasked torus Eesti randadel
Mati Õun
Ajakiri Tehnikamaailm 12/2001

[…] Vastavalt keisrihärra enese poolt 1912. aasta 5. juunil allkirjastatud plaanile ehitatigi I maailmasõja eel ja ajal Eesti ning Soome rannikule sadakond rannapatareid, millest osa jäid küll lõpetamata. Neist umbes poolsada patareid pidi tulema Eestisse ja sellest poolesajast omakorda 7 olid raskepatareid, mis tolleaegse keelepruugi kohaselt olid relvastatud 12- ja 14- tolliste suurtükkidega. Ehitusel olnud kolmest 14-tollisest (356 mm) patareist ei valminud ükski, 12-tolliseid (305 mm) sai valmis neli. […]

305 mm patareid ehitati Aegna saarele ja Naissaare põhjaotsa. Need olid 180 m pikkused betoonehitised, kus kummalgi oli kaks kahesuurtükilist soomustorni. Selliste soomustornide pöörleva osa kaal oli 570 tonni, esiseina paksus 305 mm ja soomuslae paksus 203 mm. 15,85 m pikkused suurtükirauad kaalusid ligi 51 tonni. […]

Mürsu kaal oli olenevalt tüübist 446-471 kg ja pikkus 119 - 153 cm. Lennukaugust oli neil I maailmasõja aegadel kuni 28,8 km.

Muidugi ei koosnenud patareid ainult suurtükitornidest, nende kahekorruselised betoonkehad mahutasid meeskonnaruume 220 mehele, laskemoonakeldreid 400 mürsule ja laengule, elektrijaama kõigi tarvilike mehhanismide käigushoidmiseks ning valgustusvoolu saamiseks ning hulga muidki ruume.

"Suured tükid" sõjas
Naissaare 305 mm patarei sai valmis 21. septembril 1916 - just I maailmasõja haripunktis. Aegna samakaliibriline patarei sai lahingukorda aasta hiljem.

Vahepeal olid aga valmis saanud veel kaks 305 mm patareid, mida esialgu ei olnud plaaniski - need oli Sõrve ja Tahkuna patareid. Sõja eel venelased Lääne-Eesti saari oluliselt ei kindlustanud, ainult Vormsile ja Kessulaiule pandi mõned patareid. Vene väejuhatus nimelt arvas, et kasutades oma masendavat ülekaalu merel, võtavad sakslased need saared ära niikuinii, kui vaid tahavad. Kuna aga sõjapraktika näitas, et sakslased kasutasid oma laevastikku vaid Põhjamerel võitluses Briti laevastiku, vastu, tekkiski vene väejuhatusel mõte, et vast õnnestub Eesti saaredki enda käes edasi hoida. Algas saarte palavikuline kindlustamine, mille käigus tekkisidki Sõrve ja Tahkuna raskepatareid. Kuna soomustornidega patareide ehitamine võttis aega 3-4 aastat, Saksa laevastiku kallaletung võis aga toimuda iga hetk, seati saartele üles nn. sõjaaegsed ersatspatareid. Nende suurtükkide rauad olid samalaadsed tornpatareide omadega, suurtükid ise aga paiknesid kõrgetel soomuskatteta alustel, mis toetusid betoonkoonustele ja neid ümbritsevatele rõngakujulistele raudteejuppidele.

Sõrve patarei laskekaugus oli 28,7 km, mis jääb just kilomeetrijagu puudu vastasolevast Kuramaa rannast. Tahkuna patarei laskekaugus oli 26,9 km - vahe tuli sellest, et Sõrve kahurite tõstenurk oli 40° ja Tahkuna omadel vaid 30°.

Teatavasti võeti Saare- ja Hiiumaa I maailmasõja käigus 1917. aasta sügisel sakslaste poolt siiski ära. Dessandi kolmandal ja neljandal päeval, 14. ja 15. oktoobril, pidas Sõrve patarei tulevahetust Saksa sõjalaevadega, kuid venelaste Saaremaalt põgenemise käigus jäeti patarei maha ja langes sakslaste kätte. 20. oktoobri paiku said sakslased tervelt kätte ka Tahkuna raskepatarei.

Kui 1918. aasta veebruari lõpul Saksa väed Tallinnale lähenesid, lasksid siit lahkuvad venelased Aegna ja Naissaare patareid õhku. Sama aasta lõpul tuli aga sakslastelgi siitmailt lahkuda. Seejuures lõhuti põhjalikult Sõrve patarei.

Eesti Vabariiki kaitsmas
Seega päris Eesti sõjavägi töökorras vaid Tahkuna patarei, millega polnud midagi peale hakata, kuna Hiiumaad keegi ei rünnanud. Tallinnale oli aga Balti laevastiku kallaletungi oht reaalne. Pealinna ümbruse purustatud patareisid üle vaadates selgus, et kõige reaalsem on Aegna 305 mm patarei taastamine. Kuigi ka sellel oli suuri vigastusi: parempoolne soomustorn oli plahvatusega oma tugirõngast välja paisatud, vasakpoolse soomustorni 20 cm paksune katus pealt lennanud, jõujaam purunenud, elektrijuhtmestik põlenud, betoonis praod. Kuid Eestis leidus raskepatareide spetsialiste ja insener Edgar Heinrichseni ning aseohvitser Jaak Feldmanni juhtimisel seati parempoolne soomustorn lahingukorda juba Vabadussõja kestel; 1920. aasta kevadel sai laskekorda ka vasak torn.

Samal aastal monteeriti Tahkunas maha suurtükkide rauad, neist kolm veeti 1924. aastal Naissaarele. Eesti Merekindluste juhtkonnal oli plaanis taastada üks soomustorn Naissaare 305 mm patareis; kaks rauda läinukski sealsete vigastatute asemele, kolmas jäänuks reservi.

Ühes kohaletoodud rauas oli kinnikiilunud mürsk - ilmselt üritasid kas venelased või sakslased rauda lõhata. Naissaare suurtükiohvitserid otsustasid mürsu rauast välja lasta. Selleks kaevati raud saare idarannal maasse 20 kraadise nurga all. Pärast poollaengu lõhkamist lendaski mürsk välja. Olgu siinkohal öeldud, et nii suure kaliibriga suurtükke ei laetud padrunitega. Pooletonnised mürsud tõsteti laskemoonakeldrist üles elektrielevaatoriga ja lükati rauda mehhaanilise laadimisseadme abil. Mürsule järgnesid kaks pikliku siidkotti püssirohuga, mida nimetati poollaenguiks. Poollaengu pikkus oli 133m ja kaal 66-78 kg, seega kulus mürsu väljalennutamiseks 132-156 kg püssirohtu. […]



Sõjaväeraudteed
Jüri Loog
Raamatust "125 aastat raudteid Eestis", Tallinn 1997

1912. aastal alustati Imperaator Peeter Suure nimelise Merekindluse ehitust. Vene tsaari Nikolai II heakskiit 16. nov. 1911. Kitsarööpmelise kindlusraudtee keskus asus Nõmme-Väike jaamas. Peeter Suure nimelise Merekindluse raudteed asusid veel Soome lahe põhjarannikul, Aegnal, Naissaarel, Hiiumaal ja mujal. […]
1918 - Saksa Väliraudtee (HF) üksus lõpetas Lehtma - Tahkuna rannakaitse raudtee ehituse, samuti jätkas intensiivselt Saaremaa raudteede ehitustöid ja lõpetas Tamsalu-Paide raudtee ehituse.



Eesti kitsarööpmelised raudteed 1896-1996
Mahis Helme
Autori kirjastusel 1996

Eelpositsioon ja selle raudteed (lk. 50)
1914. aastal ehitati Lehtma vastvalminud sadamast Tahkuna patareini umbes 6 km pikkune ja 750 mm laiune raudtee, mis möödus 2,5 km kaugusel Lehtma sadamas asuvast patareist. Tahkunasse ehitati ka vedurikuur kahele vedurile. Auruvedurid saadi firmalt Orenstein & Koppel Saksamaalt. Need olid 90 hobujõulised 0-3-0 tüüpi tankvedurid, mis valmisid Babelsbergis 1914. aasta kevadel. Vagunitest võeti kasutusele 8-tonnise kandejõuga neljateljelised platvormid, mis olid ehitatud 1913. aastal Peterburis aktsiaseltsis Artur Koppel. See firma oli tütarfirmaks O. & Koppelile ja tegeles raudteetehnika vahendamisega ja selle ehitamisega. […]

Muhu väina positsioon ja selle raudteed (lk. 50)
[…] Kitsarööpmelised raudteed ehitati Mõntu sadamast Sõrve säärde, Hirmuste sadamast patareideni, Kuivastu sadamast Või küla lähistele, Vormsi põhjasadamast patareideni ja sealt majakani. Alustati ka 3 km kitsarööpmelise raudtee ehitamist Roomassaarest Kuressaarde kindlustuste tarvis vajamineva ehitusmaterjali kohaleveo kergendamiseks. See raudtee jäi valmimata. […]

Hiiumaale ehitati Hirmuste sadamakesest kitsarööpmeline hoburaudtee patareisse nr. 47, mis asus 500 m kaugusel rannast. […]



Sõda, sõda ...
Emilian Lepisto (1900-1977)
Hiiumaa, 26. juuli 1994

1914 [...]
Vastalanud sõda esialgu palju tunda ei andnud. Olid küll mobilisatsioonid, kus maa tehti meestest lagedaks, eriti noorematest, kes viidi kaitsma suurt Venemaad ja keisrit, nagu öeldi. Paljud sokutasid ennast "kroonutöödele", kust anti ajapikendust. Hakati ehitama Rohuküla sadamat ühes töökodade ja sinna juurde kuuluvate hoonetega.

Need hiidlased, kellel olid rannasõidupurjekad, asusid sadama ehituseks kive vedama, see vabastas sõttaminekust ning pealegi sai teenida ja mitte halvasti. Laev, mis oli registreerunud kivide veoks, mõõdeti ära kantmeetrites, siis oli teada, mitu kanti laev laadib. Kivide vastuvõtjal ei olnud rohkem muret, kui vaadata, et laev oleks sissesõidul täislastis. Nagu kivivedajad ise rääkisid, jäeti suurem osa kive laevast välja andmata, aga enamasti neid ei olnudki laevaruumitäis. Ainult keskel oli tekiluugi alla üleslaotud kivihunnik ja laev oli vesilastis. Sadamasse jõudes pumbati laev tühjaks, kivid loobiti mööda lastiruumi laiali, kusjuures mõni kivi ka sadama sillakasti pidi visatama, nii silmapetteks. [...]

Oli ju vene riik rikas, mis tal see mõni laevatäis merevett kinni maksta, ja ega vene ametniku, sadamaehitaja taskudki sellest mereveest kuivaks ei jäänud. [...]

Teisel sõja-aastal tabas meie saart raske laastamine. Nimelt võttis vene sõjavägi suurema osa kariloomadest ja tööhobustest ära. Väga paljud talud tehti tööloomadest päris lagedaks, ei hoolitud sellest, et põld harimata või hein tegemata jääb. [...]

Mõisates jäeti alles kõik töö- ja sõiduhobused, samuti lüpsi- ja noorkari. Ära võeti ainult tööhärjad. Selle aktsiooniga lõppes Hiiumaa mõisates tööhärgade pidamine, edaspidi neid enam juurde ei soetatud.

Kolmandal aastal andis sõda end tugevasti tunda, kaubad olid ärides lõpul, uusi enam juurde ei saadud. Hinnad tõusid kõikjal. Põlluharimine oli väga paljudel taludel hooletusse jäänud, sest puudus vajalik tööjõud. Sõjaväeametid meelitasid inimesi põllutööst kõrvale, sest teeniti rohkem. [...]

[12. okt. 1917]
Vene väge oli Hiiumaal ohtrasti, kuid nende patareid löödi juba esimesel päeval surnuks. Algas paanikas taganemine "na roodinu", nagu nad ise ütlesid. [...]

Jäeti maha suurtükid, hobused rakendati eest lahti ja lasti ümbruse karjamaadele. Püssid, padrunid ja muu varustus loobiti metsa, samuti jäeti maha moonavankrid, ja "padavai" sadamasse, et saaks esimesele laevale. Heltermaa sadama ümbrus oli nelja-viie kilomeetri raadiuses kui üks suur sõjalaager või laadaplats. Seal olid segamini moonavankrid, riided, saapad, pesu ja kõik muu, mis sel ajal veel sõjaväes oli, aga eraelus ammu kadunud.

Maas vedelesid hobuserakmed, telgid, ei puudunud ka kuulipildujad, püssid, laskemoon ja kolmetollised suurtükid. Kõige selle keskel saalisid kohalikud elanikud, kokku tulnud kümnete kilomeetrite kauguselt. Otsisid ja võtsid kõike, mida arvasid tarvis olevat, ja tarvis oli kõike, pealegi kui muidu sai. Võeti ka seda, mida otseselt vaja ei olnud. Nagu hiljem kuulsin, oli keegi talumees vedanud koju kolmetollise suurtüki, mille sakslaste tulekul maasse kaevas ja kus see võib-olla praegugi roostetab. Viidi ka kuulipildujaid, rääkimata püssidest: neid oli igal karjapoisil, kes nendega oskamatul ümberkäimisel mitmeid õnnetusi tekitasid. [...]

Karjamaadel hulkusid vabakslastud hobusekarjad. Neid kasutati põllutöödel. Tõid hommikul metsast paari hobuseid, kündsid õhtuni ja lasid hobused jälle metsa. Ei olnud vaja toita ega hoolitseda. [...]

Ülemere ei saanud me aga ühtki teadet, mis seal sünnib. Nägime ainult Rohuküla poolt tuld ja kuulsime plahvatusi, mis kestsid mõne nädala ja olid eriti hästi nähtavad öösiti. Nagu hiljem kuulsime, lõhkusid venelased oma kallilt ehitatud suurepärast Rohuküla sadamat, töökodasid ja muid hooneid, mida kokku oli olnud saja ringis. Terveks jäi ainult poolik ehitis, millest pidi tulema ohvitseride kasiino, mida neil päevil kasutab venelaste mereside, ja teine sõrestik, kuhu pidanuks tulema elektrijaam, mille üht osa kasutatakse tänapäeval reisijatehoonena. [...]



Aastail 1916-1917 Hiiumaal
Dmitri Batrakov
Hiiumaa esimese revolutsioonikomitee liikme mälestusi
Nõukogude Hiiumaa, 22. veebr. 1968

[...] Sakslaste sissetung
1917. a. sügisel tungisid sakslased Eesti saartele. Algul maabusid nad Saaremaal, mõni päev hiljem, 13. oktoobril, ka Hiiumaal.

Öösel lähenesid nad laevadel Tohvri patareile ja hävitasid selle, saamata ise kannatada. Tohvri patareide tulistamise ajal katkes äkki side Saaremaaga, kus asus diviisi staap ja toimusid lahingud sakslaste dessandiga. Mööda Hiiumaad läks meil telefoni õhuliin. Soela väinas oli veealune kaabel. [...]

Kui 13. oktoobri hommikul lähenesime Emmaste mõisale, tulid meile vastu patareist põgenenud soldatid. Palju oli haavatuid. Patarei oli sakslaste suurtükitulest purustatud. Tulistamine vaibus ja valitses vaikus. [...]

Öösel jõudsime tagasi Kärdlasse polgu staapi. Meile sõitsid veoautodel vastu soldatid. Kuid nad olid juba hilinenud. 13. oktoobri õhtul ja järgnenud ööl maandasid sakslased dessandi, vallutasid Emmmaste kindlustusjoone ja hakkasid mööda teid liikuma saare sisemusse.

Saksa ristleja pääses karilt ja nende sõjalaevad tungisid kallale Kõpu poolsaarel asuvale patareile. Ilmnes, et meie kaugelaske meresuurtükid said tulistada ainult poolringis ühele poole, selja tagant aga end kaitsta ei saanud. Seega võisid sakslased muretult tagalast tulistada, saamata vastuseks ühtegi mürsku. Purustanud Kõpu patarei, toimisid sakslased täpselt samuti Tahkunas asuvaga. Nii varises kogu Hiiumaa rannakaitse kokku, kusjuures sakslased ei saanud üldse kannatada.

Paneb hämmastama, millised lollid või reeturid patareid ehitasid. Väga võimalik, et kontrevolutsioonilised admiralid ja kindralid püüdsid nii avada sakslastele tee Petrogradi peale, et lämmatada sealne revolutsioon.

Desorganiseeritud maaväed olid halvasti relvastatud. Enamik ohvitsere eemaldati juhtimisest. Üksikud soldatite grupid võitlesid oma seltsimeeste juhtimise all. Siiski kestsid lahingud saarel nädalapäevad. See aga ei olnud organiseeritud vastupanu. [...]

Elanikud hakkasid purustama ja laiali tassima sõjaväe ladusid. Neid ei kaitstudki. Parem, kui varustus ei jää sakslastele. Vankritel veeti taludesse laiali suhkrut, jahu, konserve. Ka soldatid võtsid, mida said. Leiti ohvitseridele mõeldud veinitagavarad. Kalevivabrikust veeti laiali kalevirulle ja vaibapuntraid.

Soldatid ootasid, et mandrilt saadetakse transport evakueerimiseks. Telefoni teel teatati, et laevad on välja sõitnud, kuid kohale nad ei jõudnud. Nähtavasti polnud mandril parem kord kui meil. Saarelt ei evakueeritud kedagi ega midagi. Kõik soldatid, kes ei hukkunud, langesid vangi. [...]



Saaremaa kaitsmine ja vallutamine a. 1917
N. Reek
Tallinn, 1937

3. Hiiumaa kindlustustööd (lk. 52)
Hiiumaale kavatseti ehitada piki põhja- ja läänerannikut kohtadesse, mis on soodsamad dessandi maalesaatmiseks, laskepiluga varjendite (kaponiiride) ja rühma- või poolkompani kaevikute süsteem. Vastavalt looduslikele tingimusile kogu nimetatud rannik oli jaotatud kolme ossa:
" Lehtmast Paope külani,
" Paopääst Mardihansuni ja
" Mardihansust Emmasteni.

Lõik Lehtmast Paopää külani jagunes veel omakorda kahte ossa: Lehtma sadamast Mudasteni ja Mudastest Paopää külani.

Lehtma sadamast Mudaste külani on rand liivane ja ainult mõnikümmend sülda lai; vahenditult randjoone taga on okaspuumetsaga kaetud kõrge liivaluide. Arvestades maastikku otsustati lõigu selles osas ehitada randjoonele ainult rida vaatluspunkte ja vähemaid kaevikuid välivahtkondade ja kuulipildujate jaoks, kuna kaitsepositsioon pidi moodustatama randjoone taga olevale liivaluitele, mis pakkus küllaldast kaitset nii püssi kui suurtükitule eest.

Kitsad, praotaolised kaevikud otsustati kaevata luite harjale; kohtades, kus luite sisemine kallak oli järsk, piirduti luite ühe külje mahakaevamisega ja selle vooderdamisega. Lõigu sellesse ossa oli kavatsus ehitada 4 kaevikut esimeses ja 5 teises järjekorras.

Lõigu osas Mudaste külast Paope külani ulatuvad merre kaks maanina - Kotseri ja Kõrgessaare; rand on siin liivane ja üle külvatud raudkividega; meri on madal ja rikas leetseljakuist. Väikese süvisega laevadele on soodsaks lähenemiskohaks Paopää küla rajoon. Kuna põhjavesi selles rajoonis on lähedal, siis oli võimalik ehitada siia ainult pinnapealseid kaevikuid. Kaevikute eesvallid ehitati kividest ja kaeti liivaga; kaevikute sisemine kallak vooderdati osaliselt kividega, osalt puuga. Igasse kaevikusse ehitati kuulipildujaalus kahele kuulipildujale. Lõigu selles osas oli ette nähtud ehitada 6 kaevikut esimeses ja 11 teises järjekorras.

Lõik Paopää külast Mardihansuni (Kõpu säär).
Kogu rand on kitsas ja liivane, selle taga algab tihe mets, mis katab kogu poolsaart; metsas leidusid ainult üksikud ja isegi jalaväele raskesti läbipääsetavad teed.

Kogu poolsaarel olid käimas tööd nende teede sihtide puhastamiseks, mis viivad poolsaare peamagistraalilt (Paopää, Kõpu, Ristna tuletorn) poolsaare rannale. Poolsaare kivine pinnas raskendas tuntavalt kaevikute ehitamist, mistõttu kõik kaevikud rannal tehti pinnapealsed.

Poolsaare keskosas idast läände asetseb seljandik, mis kahes kohas laieneb, moodustades kõrgemaid küngaste gruppe. Esimene selline küngaste grupp asetseb Kõpu, Surepi, Mägipää ja teine poolsaare kaelas Koppa ja Puski külade rajoonis.

Esimese küngaste grupi rajoonis oli märgitud positsioon, mis läbi lõikas poolsaare lääneosast itta viivad teed. Teise küngaste grupi rajoonis oli ette nähtud poolsaare varupositsioon, mis pidi läbi lõikama poolsaare kaela Luidja lahest Õinigu laheni.
Eespoolnimetatud küngaste gruppide kõrgematele tippudele olid organiseeritud vaatluspunktid (Kõpu tuletornis, Hannusemäel ja Mardihansu külast umbes 3 km põhjapool oleva ap.õigeusu kiriku juures).

Poolsaarel olid ette nähtud kaevikud:
- piki rannikut - 16 kaevikut, neist 5 pidi ehitatama teises järjekorras;
- poolsaare lõuna osas 11 kaevikut, mis olid määratud ühe pataljoni jaoks; kaevikud asusid rannikust Kõpu tuletorni juurde viivate teede ja jalgradade rajoonis;
- poolsaare kaelas Villamaa, Puska; Koppa külade rajoonis10 kaevikut, mis pidid sulgema vaenlasele edasipääsu poolsaarelt saare sisemusse; osa kaevikuid asetses liivaküngaste harjal; sellele positsioonile otsustati asetada ka osa kaevikurelvadest.

Lõik saare läänerannikul Mardihansu külast Emmasteni. Rannik on raudkividega üle külvatud. Poole kilomeetri kaugusel rannikust algab soostunud mets. Kohati mets kaugeneb rannast enam kui pool kilomeetrit, moodustades rannal suuremaid lahtiseid alasid, nagu Õinigu, Halte ja Vanamõisa rajoonis. Põhjavee läheduse tõttu olid kõik kaevikud siin pinnapealsed. Igas kaevikus olid ette nähtud kuulipildujapesad. Üldse nimetatud lõigus oli ette nähtud 23 kaevikut, milledest 9 pidi ehitatama teises järjekorras. Traattõkked olid ehitamisel.

Hiiumaa varupositsioonid.
Tugevamaks ja kestvamaks vastupanuks Hiiumaal nähti ette varupositsioon Kukka, Nõmba, Venküla üldjoonel, millel pidi olema sillapea tähendus. Nimetatud joone luurel selgus, et sillapea tähendusega varupositsioon on soovitav moodustada kahel joonel:
- Kärdla, Lõpe, Partsi; Kuri, teises järgus Kukka, Padala ja
- Sillaotsa, Pühalepa, Vallipää joonel.
Nimetatud kaks sillapead pidid kujutama enesest kaht eraldi lõiku.

Kukka, Nõmba, Venküla joont ei peetud soovitavaks kindlustada, sest peale suurte tööde positsiooni kindlustamise alal tekkis veel kahtlus, kas väeosad suudavad seda joont tugevalt kaitsta. Tuli arvestada taanduvate väeosade tungist koonduda teedele, kusjuures oleks kujunenud raskeks nende suunamine metsades asetsevatesse kaponiiridesse; pealegi võitlus metsas on jõukohane ainult hästi distsiplineeritud ja kõrge moraaliga vägedele. Loeti tõenäoliseks, et positsiooni läbimurde puhul variseks kokku kogu kaitsesüsteem, mis asetaks positsiooni garnisoni kriitilisse olukorda, kuna neid ähvardaks äralõikamise oht Pühalepast. Arvati ka, et metsa kaitsmine kaponiiridega eeldab palju jõude (mitte vähem kui rügement), kusjuures veel aga poleks kindlustatud kaitse edukus. Samuti oletati, et kaponiiride süsteemi abil metsa kaitsmise asemel kindlustatud sõlme loomine Nõmba rajoonis ei ole otstarbekohane, sest nimetatud sõlm on kergesti äralõigatav naaberosadest, mille tagajärjel selle garnison oleks sunnitud kas alistuma või viivitamatult positsiooni maha jätma. See omakorda oleks raskesse seisukorda pannud naabrite tiivad, mis oleks võinud põhjustada kogu positsiooni mahajätmise.
12. oktoobriks Hiiumaa kindlustatud varupositsiooni asukoht polnud veel lõplikult otsustatud.

4. Rannapatareid
Rannapatareid olid inseneriliselt ette valmistatud järgmiselt.
a) Sõrve sääre patareid nr. 40, 41 ja 43. Kõik patareid olid varustatud tulejuhtimisvahendite ja kaugusmõõtjatega. Suurtükid seisid lahtiselt, laskemoona keldrid ja varjendid olid kaitstud ainult vähemate lennukipommide eest. Olid käimas tööd patarei nr. 43 ümbritsemiseks betoonist brustveriga.
b) Saaremaa looderanniku patareid nr. 45 ja 46. Suurtükkide ülesseadmisega ühenduses olevad tööd polnud veel lõpetatud, kuid suurtükid võisid juba tulistada. Patarei nr. 46 brustver oli veel lõpetamata. Tulejuhtimisabinõud olid asetatud ajutistele puust alustele, puudusid kaugusemõõtjad.
c) Hiiumaa patareid nr. 34, 38, 39 ja 47 olid kõik ajutistel puualustel. Patarei nr. 39 oli küll varustatud kaugusmõõtjaga, kuid see ei vastanud patarei tule ulatusele. Kõik suurtükid seisid lahtiselt. Varjendid olid arvestatud vähemate lennukipommide ja kildude vastu.
d) Vormsi saare patareid olid samas seisukorras kui Hiiumaa patareid.
e) Muhu ja Virtsu patareid nr. 32, 33 ja 36 olid kõik puualustel, peale patarei nr. 32, mille 2 suurtükki olid seatud betoonalusele. Patareid olid varustatud tulejuhtimisseadeldistega ja kaugusemõõtjatega; keldrid ja varjendid kaitsesid ainult kildude ja väikesekaliibriliste lennukipommide eest.
Muhu ja Virtsu patareid olid ainukesed, mis tegid läbi lühendatud praktilise õppuse.


Tagasi