Sõjaaja mälestused

Endel Saar
14. veebr. 2004 1. osa Lapsepõlves nähtu ei unune iial Ajaleht Hiiumaa
17. veebr. 2004 2. osa Tänaste eakate noorpõlvejuhtumeid 2 Ajaleht Hiiumaa
19. veebr. 2004 3. osa Sõjaaja mälestused Ajaleht Hiiumaa
21. veebr. 2004 4. osa Veel on teadjaid Ajaleht Hiiumaa
26. veebr. 2004 5. osa Järjejutt: Kärdlat tulistati veel Ajaleht Hiiumaa
28. veebr. 2004 6. osa Veel üht-teist mälestusteradadelt Ajaleht Hiiumaa


Ajalehes Hiiumaa ilmunud artikleid on pisut lühendatud.

Kärdla mees Kaljo Järva on 73-aastane. 1941. aasta oktoobris, kui sakslased Hiiumaale tungisid, venelasi järjest taganema sundisid ja lõpuks saare vallutasid, oli Kaljo 11-aastane Tubala küla poiss. Just selles eas, kes oskas ümberringi toimuvat sõjategevust tähele panna, teadis, missugused olid Vene kahurid ja millised Saksa lennukid, rääkimata mundris meestest.

Nõmba lahing

Oli 16. oktoober 1941. Saksa väed olid neljandat päeva Hiiumaal. Nad tegid 12. oktoobri hommikul Saaremaalt dessandi Papsi (Tärkma) ja Külaküla randa, haarates kahelt poolt punaväelaste hoolika kaitse alla võetud Sõru sadamat ja Tohvri rannakaitsepatareid. Sakslaste üks tiib liikus lahingutega edasi Käina-Kärdla ja teine Kõpu-Ristna suunas.

Niisiis 16. oktoobri hommikuhämaras jõudis Saksa väeosa eelsalk Nõmbasse. Käina poolt tulles on seal esimene pere Kopliotsa. Selle talu perenaine Anna Ristmägi (7.III 1893 – 9.IX 1973) rääkis kunagi, kuidas ta sel hommikul ehmus, kui täies sõjaväemundris sakslased nende köögiuksest sisse astusid. Sakslastel oli tõlgina kaasas üks eestlane, kes tutvustas end Emmaste mehena. Muide, see mees oli Theodor Pruuli teatel Johannes Väli. Sakslased läksid edasi järgmistesse peredesse Matsele, Uuetoale, Hansule, tundes kõikjal huvi, kus siin venelased on. Peedu ja Pärdi perede poole liikudes võttis sakslasi vastu ootamatu kuulipildujavalang. Sellega algas Nõmba lahing, kus sakslased sunniti esialgu koos oma moonavooridega Tedrikopli poole tagasi tõmbuma.

Enne keskpäeva tulid sakslastele appi nende pommituslennukid. Nõmbas varem algkooli juhatajana töötanud Julia Saar meenutas omal ajal, et juba mitu päeva enne sakslaste tulekut tiirlesid küla kohal haakristidega luurelennukid. Nüüd oli pommitajatel hõlbus tabada punaväelaste positsioone. Kuid lennukitelt süüdati leekkuulidega põlema ka taluhooneid ja loomalautu. Nõmba koolimaja süüdati samuti ja see hävis täielikult.

Ägedam lahing kestis päeval ligikaudu kella neljani. 4-5 vahel tuli Nõmbasse uus rühm sakslasi hoopis teiselt poolt, võiks öelda, et venelaste jaoks selja tagant. See salk saabus Palade poolt (Suuremõisast Kärdla peale tuleva väeosa koosseisust) läbi Loja ja Meeltsemetsa otse koolimaja õue, kus ühe männi otsas oli punaväelaste vaatluspunkt ja teisel kuulipilduja üles seatud. Sealt juhitigi lahingut Käina poolt tulevate sakslaste vastu. Lojalt tulnud sakslastel õnnestus hõlpsasti likvideerida nii vaatluspunkt kui kuulipildujapesa. Sellega oli Nõmba lahing praktiliselt lõppenud.

Need punaväelased, kes olid küla lõpus koolimaja piirkonnas, põgenesid veoautodel koos laskemoonaga Kärdla poole. Küla keskele Peedu, Pärdi, Nurme, Viita, Miku, Kuute ja Liti perede piirkonda jäi suurem rühm punaväelasi saksa väesalkade vahele, kes enam peale ei tunginud. Pimeduse saabudes põgenesid punaarmeelased Nõmba ja Kapasto nõmme kaudu Mäevli metsaperedesse. Järgmisel hommikul juhatas Mihkel Männamaa taganevad punaväelased mööda metsaradu läbi Kaibaldi ja Kanapeeksi metsade Ristile, kust nad edasi pääsesid Tahkunasse.

Sõjamehi tuli kahelt poolt

Milline nägi 16. oktoobri sõjapäev välja naaberkülas Tubalal – sellest nüüd Kaljo Järva mälestuste põhjal. Et Nõmbas lahing käis, seda oli ka Tubalale kuulda. Veel enam aga näha sealpool metsa kohal tiirutavaid Saksa pommilennukeid ja kuulda pommitusmüra. Nõmbas põlevate majade suitsusambad jäid metsa varju ja neid polnud Tubalale näha. Külla aga hakkas keskpäeva paiku tõusma Kärdla poolt tume suitsusammas. Varsti oli külas teada, et Kärdlas kalevivabrik põleb. See tekitas Tubala elanikes masendustunde, sest kodukandis elas inimesi, kes olid sealt tööd ja leiba saanud.

Tubalal küll ei pommitatud, päeval ühtegi maja ei põlenud ja polnud ka kuulipildujate tuld näha-kuulda, ent sealgi oli omamoodi rahutu. Eelmisel päeval visati Saksa lennukilt küla kohal alla eestikeelse tekstiga lendlehti. Seal kutsuti üles nendes peredes, kus sakslaste tuleku vastu ei tunta pahameelt ja ei osutata neile vastupanu, üles panema kas valge rätiku või mingi muu valge eseme.

Kuusiku väravas pani majaperemees Peet Kuusik teiba otsa üles valge püülikoti. Sellisesse asendisse, mis tuule käes meenutas lippu. Sel ajal asus Tubalal punaväelaste ratsarühm, mis tegi ümbruskonnas patrullkäike. Nii ka 16. oktoobri hommikul. Nähes Kuusiku väravas valget plagu, oli patrullil kohe selge, et siin oodatakse fašistide tulekut. Pikemalt mõtlemata lasti kohapeal maha pererahvas Peet ja Anna Kuusik. Nagu külarahvas tookord rääkinud, saanud Peet kohe surma, Anna raskelt haavata ja ta surnud järgmisel hommikul.

Sõjasündmused, mis sel päeval Tubala piirkonnas arenesid, tegid kohalikud poisid, sellised 9-12-aastased, väga uudishimulikuks. Nad hiilisid koduõuedes ringi (vanemad kaugemale ei lubanud minna) ja uudistasid kõike, mis ümberringi toimus. Nii ka Kaljo Järva. Et kõike näha, ronis ta koduõues kasvumaja kõrval oleva posti otsa. Sealt nägi paremini.

Kaljo jaoks läks asi põnevaks õhtupoolikul. Nõmba poolt tuli kolm Vene sõjaväe autot, kaks kass-ai-ai (nagu neid väikeseid Gorki autotehase masinaid rahvasuus kutsuti) ja üks ZIZ-5. GAZ-ide veokastid olid puupüsti Vene sõjaväelasi täis ja ZIZ-i peal, nagu hiljem külas teada saadi, koorem õhutõrjekahuri mürske. Saksa lennuk avastas Tubala kohal Kärdla poole põgenevad Vene sõjaväelased ja avas autode pihta tule. Üks auto sõduritega oli parajasti Hinumatse kohal. Masin jäi seisma ja sõdurid jooksid lauda räästa alla varjule, millele lennuk avas leekkuulidega tule. Õlgkatusega laut, samuti elumaja süttisid lahinal põlema ja läksidki tuleroaks – need olid ainukesed sõjas hävinud majad Tubalal. Praegugi on selle maja vundament näha Nõmbast Kärdla poole sõites paremat kätt tee ääres, kus kevadeti ikka sirelid õitsevad.

Teine auto sõduritega jõudis Kreise väravasse (Katri külalistemaja) ja jäi sinna seisma. Sõdurid pagesid tulistamise eest metsa, ka autoga juhtus midagi. Juht tõstis kapoti üles ja hakkas seal kohmitsema. Just samal ajal tuli Palade poolt ja jõudis Tubala mäele üks sakslaste eelsalk, mis hakkas metsa põgenevatele venelastele järele laskma. Nagu Kaljo eakaaslased Valdek Mägi ja Arno Tasane oma õuest nägid, ehmus autokapoti alla kummardunud sõdur tulistamisest ja pistis samuti jooksu, ent teisele poole, otse sakslaste sekka, ja ta lasti kohe maha. Leekkuulidega pandi põlema teele jäänud GAZ-autod, mis põlesid poole ööni ja kust kuuldus sutsakaid, mida tegid põlevad püssipadrunite kastid.

Enne veel, kui autod põlema hakkasid, tuli Järva õue punaväelaste sidemees. Mehel olnud kavas minna metsa põgenenud sõduritega sidet looma ja küsinud selleks Järva õues nõu: kuhupoole sõdurid jooksid. Talle öeldud, et seal mäenuka taga külateel on sakslased. Sidemees lausunud, et tema oskab ka saksa keelt ja küll ta hakkama saab. Nagu naabripoisid nägid, võeti sidemees kohe kinni ja ohvitser andnud käsu ta staapi toimetada. Kaks saksa sõdurit hakanudki temaga Palade poole minema, kuid lasknud vangi kohe metsa vahel maha. Kaljole teadaolevalt said sel päeval Tubalal surma viis punaväelast. Külamehed matsid nad paari päeva pärast Nuudi koplisse maha. Pärast sõda kaevati nende säilmed välja, viidi Reikamale Pühalepa vallamajja õue ja maeti ümber sealsesse ühishauda.

16. oktoobri õhtupoolikul Tubalale jõudnud kahe vaenuväe mehed jäid paigale. Sakslased ööbisid Jürna-Peedu, Nuudi ja Kreise õuedes. Vene ratsapatrulli mehed olid öö läbi peidus Hinu suure kivi (praegune looduskaitseobjekt) taga asuvas männitukas. Teineteist öösel ei segatud. Järgmisel hommikul põgenes ratsasalk läbi metsade Kärdla suunas ja teed mööda läks suur Käina poolt tulnud Saksa sõjaväe voor koos Palade eelsalgaga. Ratsapatrulli mehed tulid linna piiril Märjamaa juures välja ja sattusid seal kokku sakslastega, kelle valduses oli juba punaväelaste jaoks linna kaitseks rajatud kaevik. Seal üks ratsaväelane langes, teised jõudsid metsa varjuda ja põgenesid edasi Tareste-Tahkuna suunas.

Nõmba kahuri lugu

1941. a. 16. oktoobri õhtu eel Tubalale jõudnud kolmest Vene sõjaväe veoautost oli ühe, ZIZ-5 koormaks õhutõrjekahuri mürsud. Nagu Kaljo teab teistelt kuuldud juttude põhjal, oli Nõmbas paiknenud Vene väeosal üks 6-tolline (150 mm) õhutõrjekahur. Kuidas seda lahingupäeval kasutati, sellest ei ole midagi teada.

Õhtul, kui venelased Nõmbast taganesid, võeti ka kahur linttraktori järele ja mindi läbi metsade Mäevli-Tubala-Kaibaldi suunal. Venelased olid sinna rajanud sihi, kust taheti kahuriga läbi saada. Siht oli aga ehtvenelaslikult tehtud – vööni ulatuvate kändudega. Traktor sealt kahuriga läbi ei saanud. Tookord kehtinud põletatud maa taktika kohaselt pandi traktor põlema, kaasasolevad mürsud lasti puruks, kahurilukk võeti maha ja visati metsa.

Saksa ajal tõid sakslased selle kahuri metsast välja ja viisid minema. Kahuri edasisest saatusest pole midagi teada. Pärast sõda oli pikki aastaid Tubala vahtkonna metsavahiks Tubala mees Rudolf Juhe. Metsavahina hoidis Ruudi kõik sihid hoolikalt korras. Niiviisi käis ta igal aastal kõik oma vahtkonna sihid läbi. Ühel päeval sihte kontrollides komistas Ruudi mingi raudeseme otsa, leides nõnda üles metsa visatud kahuriluku. Sellisest leiust tol ajal palju ei räägitud. Nii polegi teada, kuhu Ruudi leitud kahurilukk jäi.

Paar juhtumit Kärdlas

Teatavasti oli Nõukogude armeel välja ehitatud kõige võimsam rannakaitsepatarei Tahkunas. Nii oli ka Tahkuna võetud eriti hoolsa kaitse alla. Kogu Tahkuna ümbruskond oli mineeritud. 1941. a. suve lõpul oli Tahkuna metsadesse marjule minek keelatud, kuna see oli eluohtlik. Nüüd juba ammune manalamees Karl Kiviselg rääkis kord, et Kärdlast viis Lehtmasse üks mineerimata metsarada, mida mööda liikus patrull ja mida teadis ka Tareste metsavaht Peeter Leiger. Ta oli oma aja kohta haritud mees ja oskas nii saksa kui vene keelt. Kui sakslased olid 18. oktoobril Kärdla täielikult oma valdusse saanud ja edasine siht oli Tahkuna vallutamine, osutas Peeter Leiger neile teene. Ta viis sakslased mineerimata rada mööda Lehtmasse, s.t. Tahkuna kaitsel olevatele punaväelastele otse selja taha, kust viimased ei osanud pealetungi sugugi oodata. 1944. a. hilissügisel, kui Hiiumaal taas nõukogude kord kehtestati, oli Peeter Leiger esimene, kes vahistati ja saadeti Siberisse. Sinna ta jäigi.

Teiseks olid sõjasügisel Kärdla ja Tareste rannas liikuvad õhutõrjekahurid – nende lahingülesanne oli alla lasta vastase lennukid, mis tikuvad Kärdla ja Tahkuna õhuruumi. Kaljo Järva rääkis, kuidas inimesed naernud nende õhutõrjekahurite üle. Kui sakslaste dessant oli juba Hiiumaale jõudnud, käisid Saksa lennukid tihti selles valvatavas piirkonnas luurel. Tavaliselt olnud asi nii, et lennuk tuli ja tegi oma tiiru ära ning lahkus. Iga kord hakkasid venelaste kahurid siis laskma, kui lennuk oli juba lahkumas. Polnud siis ime, et ühelegi lennukile kordagi pihta ei saadud. See, et kahuripaugud kostusid alles siis, kui lennuk neile saba näitas, teinudki rahvale nalja.

Kaljol on meeles ühe Saksa pommilennuki tulek üle Tubala küla. See lennanud niivõrd madalalt, et teinud külarahvale hirmu: nüüd kukub kaela. Lennuki sihiks olid Kärdla rannas olevad kuulipildujapesad ja reidil seisev aurulaev Hiiula, mis oli punaväelaste teenistuses neile varustuse vedamisel. Madallennul tulnud lennuk lasi esimese pommi ühele rannas olevale kuulipildujapesale, mis sai täistabamuse. Seda pommiauku oskab teadja veel praegugi näidata – see jääb Rannapaargu ja vetelpäästeühingu sadama vahele. Teisest kuulipildujapesast tulistati lennukit, millele vastati õhust omapoolse valanguga. Siis tegi pommilennuk mere kohal pika tiiru ja tuli uuesti Selgrahu poolt madallennul Hiiula peale, andes laevale pommiga täistabamuse. Õhku kerkis tohutu veesammas, mis paistis päris kaugele. Peale Kaljo teavad veel mitu inimest rääkida, et sel hetkel kui pomm laeva tabas, oli meeskond maal ja jäi ellu. Laeva pardal viibis vaid lätlasest kokk, kes hukkus.

Hiiula kuulus Sergo laevakompaniile. Saksa ajal prooviti laeva üles tõsta. Kõigepealt pumbati laev veest tühjaks ja alus tõusis veepinnale. Kuid laeva ümber oli kogunenud nii suur liivavall, et ta liikuma ei pääsenud. Siis pandi laevale kahelt poolt pontoonid alla ja prooviti uuesti liikuma saada. Ent seegi katse ei õnnestunud. Pärast seda mootorid konserveeriti ja laev lasti tagasi põhja, et see edaspidi kunagi sadamasse tuua.

Poolest saadik vees seisvat Hiiulat mäletab kogu Kärdla vanem põlvkond. 1957. a. talvel, kui käis suur vanaraua kogumise kampaania, üritas tollane komsomoli rajoonikomitee esimene sekretär Harri Õismets Hiiulat vanarauaks viia. Nimetamisväärset sealt kätte ei saadud ja vana laev jäi ikka lainete loksutada. Hiiu Kaluri mehed proovisid ühel aastal Hiiulatüles tõsta, et selle all olevaid pontoone kätte saada. Nagu Meeliks Julge mäletab, jäi vee all käinud tuukritel puudu kompressorivoolikust, mis andnuks atmosfääri jagu survet pontoonide täispumpamiseks. Selle abil tõusnuks laevakere üles ja vabastanuks pontoonid. Hiiula jäi paigale. Soolane merevesi tegi aga raua kallal oma töö ja liikuv jää surus laeva peale, kuni Hiiula korpus vajus kokku ja kadus vaataja silmapiirilt vee alla.

Kuna purjetajale või paadiga sõitjale võib vee all olev laevavrakk ohtlik olla, märgistab vetelpääste igal kevadel Hiiula hukkumispaiga. Ka see on üks sõjast jäänud märk meie kodusaare piires.

Tahkuna kahurid Vormsit ei tabanud

Punaarmeel olid kõige võimsamad rannakaitsepatareid välja ehitatud Tahkuna poolsaarel. Just seal, mida nüüd juba aastakümneid teatakse Hiiumaal kui Kukeraba patareid. Viimases asus punaarmeelaste 316. tornpatarei oma 180 mm kahuritega. Mida seal kõike veel oli, sellest edaspidi. Heltermaal asus samal suvel rajatud maapealne rannapatarei, kus oli kaks 130 mm suurtükki, ning Hiiessaares 12. rannapatarei 152 mm kahuritega.

… Oli 1941. aasta 7. septembri varahommik. Selleks ajaks olid Saksa väed vallutanud kogu Mandri-Eesti. Sakslastel seisis ees kõige kõvem pähkel – Lääne-Eesti saarte vallutamine. Selleks kulus tegelikult poolteist kuud, kuni 22. oktoobrini. Nõukogude polkovnikust kirjanik ajalookandidaat Juri Vinogradov kirjutab oma raamatus "Mürskudest küntud saarte kroonika" (Tallinn 1984), et 7. septembri varajasel hommikutunnil alustasid sakslased oma dessandi maandamist Vormsile. Seal asunud punaväelaste väike väeosa lõi küll tagasi esimese dessandi, kes püüdis saarele läheneda kolmest suunast. Tahkunas asunud rannapatareide staabis otsustati Vormsisse appi saata koondrühm ja tulekorrigeerija. Peeti otstarbekaks saata korrigeerija Hiiessaares asuvast patareist. Saanud vastava korralduse, andis 12. rannapatarei komandör kapten Kartšun oma abile leitnant Aleksandr Tšistjakovile käsu: "Lähete Vormsi korrigeerijaks, Aleksandr Jakovlevitš. Võtke kaasa radist."

Seda käsku sai aga täita alles õhtu eel, sest väina kohal tiirutasid kogu aeg kaks Saksa lennukit. Vormsi taheti sõita Heltermaa sadamast. Seal seisnud kaatri komandör ütles leitnandile, osutades lennukitele: "Võivad meid põhja lasta, kaladele toiduks."

Nii jõudis Tšistjakov Vormsisse 7. septembri õhtu eel, kui oli veel päevavalge. Ööpimeduse varjus tuli Hiiessaare patareist Vormsi saarele abi ka relvade ja laskemoona näol. Nagu Juri Vinogradov kirjutab, kestsid Vormsi pärast vihased lahingud kolm ööpäeva, mil ida, põhja ja loode suunast Vormsi maabunud sakslaste ülekaalukad jõud saare vallutasid.

Nüüd aga Kaljo Järva mälestuste põhjal sellest, kuidas ühel lahingupäeval püüti 316. patarei abiga peatada Vormsi tungivat Saksa dessanti. Mitmed vanad sõjamehed on rääkinud punaväelaste sidepidamisest esimestel sõja-aastatel, sellest kuidas kaevikute vahele traate veeti. Nii käis ka Hiiumaal asunud Tohvri, Ristna, Palli, Tahkuna, Hiiessaare ja Heltermaa rannapatareide omavaheline sidepidamine Kärdlas Posti tänaval asunud telefonikommutaatori ja üle saare olevate õhuliinide kaudu. Nõnda peeti ühendust ka Vormsiga. Postkontoris olid tavaliselt valves telefonist, kes ühendas ja lahutas kõnesid, ning päeval ka tehnik, kelle hooleks oli valvata, et kogu telefonivärk häireteta funktsioneeriks.

Vormsi lahingute ühel pärastlõunal oli Kärdla keskjaamas tehnikuna valves Johannes Sinijärv. Vormsis asunud kahuritule korrigeerija nõudis alalist ühendust Tahkunas oleva 316. patareiga. See talle võimaldati. Selleks ajaks oli Saksa dessant Vormsi põhjarannikul maabunud. Tulejuhtija andis patareile kätte koordinaadid, kuhu kaugelaskekahuriga põrutada. Esimesed mürsud kukkusid enne Vormsit merre. Siis andis tulejuht käsu sihikut korrigeerida. Tulistati uuesti, kuid mürsud lendasid nüüd üle Vormsi. Taas korrigeeriti sihikut ja mürsud plartsatasid vette enne sihtmärki. Nõnda juhtus mitu korda järjest.

Johannes Sinijärvel (11.II 1899 – 5.VIII 1966), kes oli noores põlves tsaariarmees teeninud ja oskas vene keelt, olnud seda telefoniliinide kaudu käivat kassi-hiire mängu päris põnev jälgida. Kaljo Järva mäletab, et Vormsi tulistamist Tahkuna kahuritest oli kaugele kuulda. Mürskude vingumine ja sellele järgnevad tugevad plahvatused kostusid ka Tubalale. Tol pärastlõunal, mil Johannes Sinijärv kahuritule juhtimist kõrvalt kuulas, kestnud tulistamine üle tunni. Siis öelnud tulekorrigeerija kahurimeeskonna komandörile: "Jätke parem järele. Mis te ilmaaegu püssirohtu põletate, sakslastele te ikka pihta ei saa."


Eelmises lehenumbris kirjutasime, kuidas rannakaitse 316. tornpatareist püüti tulistada Vormsi saarele maabunud sakslaste dessantgruppi. Vaatamata sihiku korduvale korrigeerimisele, pihta ei saadud. Ei tea tolleaegset olukorda ja punaväe tegevust, kuid taoline ebaõnnestumine võib viidata sellele, et kahurid polnud sisse lastud. Küll aga teame, et meie lehelugeja on väga tähelepanelik. Meeliks Julge Kärdlast ütleb, et Vormsit tulistati Hiiessaare patareist, mis Vormsile palju lähemal kui Tahkuna. Kaljo Järva teab Johannes Sinijärve jutu põhjal, et tol pärastlõunal, mil tema valvet pidas, oli telefoniliinide otseühendus Tahkuna-Vormsi. Võttes abiks Juri Vinogradovi raamatu, milles räägitakse Tahkuna poolsaarelt 316. tornpatareist Vormsi tulistamisest, on seal öeldud, et "lõpuks hakkas kõnelema ka 12. rannapatarei", s.t. Hiiessaare oma. Seega on õigus mõlemal mehel, sest ligi kolmepäevase lahingu ajal tulistati Vormsit nii Tahkunast kui Hiiessaarest.

Kukerabas asunud patareid ei tulistatud ainult Vormsit, vaid ka Hiiumaad, kui sakslased olid saarele jõudnud ja edasi ründasid. Mürsud lendasid mitmesse kanti. Üks neist olevat tabanud Käina pool oma mehigi. Meeliks Julge rääkis loo, kuidas käis Sadama tänava tulistamine.

Posti tänava ristist mere suunas minnes jäid vasakut kätt inimeste kartulimaatükid (kus nüüd uued majad) ja paremale madalad elumajad nagu praegugi. Ühel päeval hakatud Tahkunast sinna tulistama. Mürsud langesid järjepanu kartulimaadele, kus need lõhkesid. Killud lennanud teisele poole maju aedadesse. Õnneks saanud ainult üks elamu viga. Pärast oli üks sealne mees hiidlasele omaselt kõnelnud: mul tänavu sügisel üsna hää. Venelased kündsid oma mürsuga kartulimaa üles ja mürsukilluga ka peenramaa õues.

Kukerabas oli võimas kindlus

Mida Kukeraba patarei endast tegelikult kujutas, saadi täpsemalt teada viiekümnendate aastate teisel poolel - kui kohale mindi, maa-alused ruumid veest tühjaks pumbati ja sinna sisse saadi. Esimesena käisid seal tolleaegse kalakombinaadi mehed "varandust" hankimas, mis toonud kaasa pahandusi Vene sõjaväega.

Mõni aeg hiljem võttis samasuguse käigu ette Kärdla elektrijaama töömeeste brigaad. Aga millal just, seda ei osanud tollal elektrijaamas masinatsehhi juhatajana töötanud Frits Liibert öelda. Tema oli koos elektrijaama direktori Robert Aniga selle operatsiooni üks korraldajaid. Aega ei mäletanud ka Kaljo Järva, kes töötas sel ajal jaamas valveelektrikuna ja oli ka öösiti Kukeraba patarei juures elektrikuna valves. Meeliks Julge, kes kogu operatsiooni kaasa tegi, ei hakanud oma mälu pingutama, et mis aastal see juhtus, vaid otsis välja enda poolt kirja pandud ja pappkaante vahele köidetud kogu elektrijaama ajaloo seal kasutusel olnud agregaatide viisi alates 1949. aasta veebruarist. Seal on kirjas agregaat nr. 12 all neljasilindriline diiselmootor "Dvigatel Revoljutsia" 250 HJ, mis on valmistatud enne Teist maalimasõda Gorkis. ENE andmetel oli Gorkis tohutu suur laevatehas "Krasnoje Sormovo", mille ühes tsehhis toodeti diiselmootoreid.

Kukerabas pandi see mootor paika vähemalt 10 meetri sügavusel asuva raudbetoonruumi alumisele korrusele ja ühendati 176 kW elektrigeneraatori käivitamiseks. Kõrval oleva kahuri all oli samasugune jõujaam. 1955. aasta suvel tõi Hiiumaa Kalakombinaat mõlemad diiselmootorid ja veel muud vara sealt välja. Kui Kärdlas asunud Vene sõjaväepolgus saadi teada kalakombinaadi meeste "varustamisretkest", konfiskeeriti neilt mõlemad diislid. Need seisid hulk aega Kärdla polgu õues. Seal nuputati, kuidas nende abil saekaater tööle saada. Polgu-meestele läks appi elektrijaama tollane direktor Johannes Nurmsalu, kes pakkus neile diiselagregaatide vastu elektrijaama vana lokomobiili P-3, mis saekaatri jaoks sobivam. Ka teine diisel saadi sõjaväelt vahetuskaubana kätte. Kahest diislist kokku tehti üks korralik masin Kärdla varustamiseks elektriga, mille tarvis toodi Võrust veel 250 kW generaator. See hakkas tööle Meeliks Julge andmetel 1956. aasta juulis.

Abi otsiti maa alt

Nelja-viie aasta pärast oli näha, et sellele suurele mootorile on osasid vaja. Siis otsustasidki elektrijaama mehed teha retke Kukerabas asunud teise rannakaitsepatareisse. Meeliks Julgel on täpselt kirjas, et see toimus 9.-20. jaanuarini 1961. Meeliksi mäletamist mööda oli see pehme talv ja külm ei seganud patareialuste ruumide veest tühjaks pumpamist. Ka Vene sõjaväepolk, kes võinuks vahele segada, oli selleks ajaks Kärdlast likvideeritud.

Alles olid aga Nõukogude julgeolekuorganid. Kaljo Järva mäletab, kui elektrijaama mehed olid veoautode ja generaatori abil Kukerabas ajutise elektrijaama rajanud ja maa-alused betoonruumid veest tühjaks pumbanud, tuli välja, et seal on lõhkeainet. Nimelt kahurimürske, miinikollast, käsigranaate jm. - 20 aastat vees õhukindlalt seisnud. Karta võis, et need on ohtlikud. Kohe oligi kohal julgeolekuosakonna ülem Johannes Jalakas , kes tahtis kogu selle töö käigupealt seisma panna, kuna on inimestele ohtlik. Seismapanek tähendanuks aga uuesti vee sissevalgumist, mis ei võimaldanuks enam jätkata. Nõnda hakkas elektrijaama tollane direktor Robert Ani kaitsma oma meeste tööd. Jalaka kaudu kutsuti Tallinnast sapöörid, kes algul õhkisid kõige ohtlikuma osa lõhkeainest, ja elektrimeeste töö lõppedes kogu ohtliku kraami. Igal juhul toimunud seal tugevad plahvatused, eriti viimane. Kõigest sellest on Meeliks Julge ise pikemalt kirjutanud meie ajalehes 1998. aasta märtsis.

Kaljo Järva mäletamist mööda maksnud see lugu ja julgeolekuülemale vastuhakkamine Robert Anile töökoha ja mees saanud veel karistada. Oli ta ju julgeoleku silmis kui saksaaegne ohvitser eriti "must lammas".

Elektrijaam sai tookord patarei alt mitmesuguseid diiselmootorite osasid, mida kasutati olemasoleva mootori renoveerimiseks - nõnda tasus see maa all olevates betoonruumides käimine end ära. Nagu Kaljo Järva teadis kuuldu põhjal rääkida, tehtud Moskvas kõigi nende diiselmootorite osas mingi arvestus sõjakulude katteks.

Kaljo meenutas, et pärast alumisel korrusel olevate diiselmootoritega töötavate elektrijõujaamade, püssirohukeldri ja kahurite laadimisseadmete olid teisel korrusel meeskonnaruumid kahekordsete naridega, gaasianalüsaatorid, köök, mingi raamatukogutaoline ruum, politruki kabinet ja selle kõrval isegi kingsepa töötuba (kõigil veel sildid ustel). Seinades olid kraanid, millest tuli täiesti puhast põhjavett, mida ka Kaljo joonud.

Ruumid olid kaetud umbes kolmemeetrise raudbetoonkatusega. Kummalgi patareil oli katusel kahe toruga 180 mm kahur. Nende liikumist juhiti elektrimootoriga, mis oli antud ajal tehnika viimane sõna. See kõik ehitati sinna poolteise aastaga.

Kaljo on kuulnud, et ühe sellise kahuripunkri ehitamine olevat tolleaegses vääringus maksma läinud 40 miljonit rubla. Kokku 80 miljonit, pluss vaatluspunkt Lõimastus väikese mäekünka otsas. Viimases oli 50 kW võimsusega diiseljaam, mida oli kergem kätte saada ja toodi pärast sõda Vaemlasse.

Enne kui sakslased jõudsid Tahkuna lõplikult vallutada, lasti mõlemad kahurid puruks. Üks, nähtavasti väiksema laenguga, kukkus purustatult oma auku tagasi. Tugevama laengu saanud kahuri ühe toru lõi otsapidi maa sisse, mille muuseumimehed nüüd, 22. detsembril 2003 välja tõmbasid. Praegu lebab toru sealsamas maas. Edaspidi tahab muuseum Urmas Seliranna sõnul selle alusele panna, et turistid võiksid seda kui sõjaajaloo objekti uudistamas käia.


Eelmises lehenumbris rääkisime Meeliks Julge mälestuste põhjal, kuidas Tahkunast Kukeraba patareist tulistati Sadama tänavat ja mürsud langesid üksteise järel inimeste kartulimaatükkidele. Pärast nende ridade lugemist helistas siinkirjutajale keset Kärdlat Rookopli tänavas elav pensionär Elmar Jääger ja kõneles, et mäletab lapsepõlvest, kuidas Kärdla teeristi langesid Tahkunast lastud suurekaliibrilise kahuri mürsud.

1941. aasta oktoobris oli Elmar Jääger eelmistes lehenumbrites ilmunud sõjaaja-mälestuste meenutajatega üheealine, nimelt 12-aastane, ja oskas kõike toimuvat tähele panna. Oktoobris 1941, kui sakslased olid Hiiumaale jõudnud, lähenesid nad Kärdlale kahelt poolt - Käinast ja Suuremõisast. Elmari mäletamist mööda valitses Kärdlas kolm päeva ärevus, linna tulistati peamiselt öösel nii suurte mürskude kui srapnellidega.

Esimesel päeval tabas üks mürsk Koolmeistri pere lauta, mis asus just sellel kohal, kus praegu Kärdla kaubanduskeskus Konsum . Mürsk lõi kogu lauda segamini, nii et sõnnik lendas laiali. Teine mürsk lõhkes öösel Rookopli tänava ääres leppade all Jäägeri koha vastas. Üks suur kild lendas nende õue, lõigates tänavapoolse abihoone nurga katki. Sama kild lõi aias veel mesipuu pilbasteks. Järgmine mürsk kukkus Jäägeri kapsamaale, mis jääb praeguse Hiiu tn. 4 õuealale. Teisel ööl tuli veel üks pauk samasse kapsapeenrasse, tuhnides selle lõplikult segamini. Seda, et need olid 180 mm kahuri mürsud, kinnitas hilisem mürsupõhjade mõõtmine.

17. oktoobri õhtul jõudsid sakslased Kärdla teeristini ja seadsid end sinna ööbima. Elmari arvates pidi Kärdlas olema Vene luuraja, kes oskas Tahkuna patareile teatada sakslaste asukoha täpsed koordinaadid. Nii hakanud teeristi langema mürsud, mis kord-korralt sakslastele lähemale jõudnud.

Esimene mürsk tabanud Rookopli tänava ääres asunud Aleksander Küla elumaja nurka (praegu asub selles kohas 8-korteriline silikaatelamu majanumbriga 28, Leht Aeda maja oli sellest linna pool). Küla maja saanud prahti ja suitsu täis. Aleksander pannud kasukavesti selga ja läinud õue vaatama, mis nüüd küll lahti on. Järgmise mürsuga saanud mees otsetabamuse, nõnda et temast jäänud järele vaid kasukavesti ribad. Tema abikaasa Annaga, kes oli sel ajal toas, ei juhtunud midagi.

Järgmine mürsk kukkunud üle tänava Vaari õue (praegu Rookopli tn. 17) elumaja ja sauna vahele suuremat kahju tegemata. Kaks järgmist mürsku lennanud Sõlje pere plankaia taha. Järgmine tabas üle teeristi suurt leppa, just seal, kus sakslased end ööseks sisse olid seadnud. Nad taandusid kaugemale. Kas keegi neist ka viga sai, sellest ei räägitud järgmisel päeval midagi. Küll aga teab Elmar, et kõik ei olnud nii julged, nagu Küla peres ja veel mõnes majas, kus tolleks ööks koju jäädi ja mürskude laskmise tunnistajaks oldi. Paljud inimesed, sealhulgas Jäägeri pere, põgenesid sel õhtul Kammi külla, kus kõik majad olid kesklinnast pagenud rahvast täis. Päeval Tahkunast enam ei tulistatud ja inimesed julgesid tulla linna kodudesse oma loomi toimetama (Jäägeri laut asus praegusel tuletõrjemaja parkimisplatsil kohas, kus nüüd on suured prügikonteinerid). Kõige troostitum oli pilt teeristi ümbruses, kus kõik telefonitraadid puruks ja ripakil ning tänavad oksi ja prahti täis.

Järgmisel ööl mindi veel varju Kammi külasse, kuid siis Tahkunast enam kuigipalju ei tulistatud. Järgmisel päeval said sakslased Kärdla enda kätte. See oli 18. oktoober 1941, nagu seisab kirjas 1943. aasta kalenderraamatus, kus on loetletud kõik sakslaste vallutatud olulisemad punktid.

Leidis abi pööningult

Kui me esimest korda Elmar Jäägeriga kohtusime ja ta rääkis oma mälu järgi 1941. aasta sõjasügisest, ütles ta, et tal peab olema Hiiumaa rannakaitsepatareide kohta ka kirjalikke allikaid raamatute näol. Järgmisel kohtumisel näitas ta kolme venekeelset sõjamemuaaride raamatut, mis ta oli pööningult leidnud. Paar fakti neis avaldatust.

Mereväe rahvakomissari Nikolai Kuznetsovi memuaaridest saab teada, et 180 mm patareide ehitamine Tahkunas sai valmis alles 1941. aasta septembris. Seega eespool toodud oletus, et kahurid olid septembris (mil ei suudetud Vormsit tabada) veel sisse laskmata, vastab siis tegelikkusele. Samuti saab Kuznetsovi mälestustest teada, et Tahkunasse, kus vaatluspunkt juba valmis (Lõimastu), taheti üles seda veelgi võimsamad, 16-tollised (405 mm) kahurid. Seda aga ei jõutud teha.

Kuznetsovi mälestustes on üks huvitav seik kohtumisest Staliniga, mis toimus päris sõja algul. Stalin küsis rahvakomissarilt, kas ei oleks võimalik osa kaugelaskekahureid (405 mm) jätta Moonsundi arhipelaagi üles panemata, et need jääksid tagavaraks, kui peaks Moskva kaitseks vaja minema. Kuznetsov selgitas Baltikumi saarte suurt strateegilist tähtsust Leningradi kaitsmisel, millega ka ülemajuhataja nõutus.

Mihhail Pavlovski mälestusteraamatus "Saartel" räägitakse, kuidas kõrgemates ringkondades murti piike selle üle, mis kellelegi kuuluma pidi. Nimelt tekitas vaidlust, kelle alluvusse peavad kuuluma Moonsundi arhipelaagis asuvad rannakaitsepatareid - kas Balti sõjaväeringkonna või Balti Laevastiku alla, kelle ülesandeks patareide varustamine sõdurite ja laskemoonaga. Kumbki ei tahtnud järele anda. Lõpuks jõuti kokkuleppele, et Saaremaa jääb sõjaväeringkonna ja Hiiumaa laevastiku alluvusse. See näitab, et saarte pärast peetavates lahingutes polnud kõrgemalt poolt ühtset juhtimist.

Mis jäi sõjaväljalt koolipoisile meelde?

Kohe pärast seda, kui sakslased olid Tahkuna vallutanud, aeti nii küladest kui Kärdlast hobusemehi küüti Tahkunasse. Koolipoisilikust huvist läks ka Elmar isa kaasas küüti. Sellest reisist jäi talle meelde kolm asja.

Esiteks. Kui küüdihobustega sõideti tolleaegse Lehtma teed mööda Tarestest sadama poole, oli ühes kohas tee kahe põlenud traktoriga suletud. Tuli hobustega metsa alt läbi minna. Traktorid olid venelaste endi poolt põlema pandud, et sulgeda Saksa sõjaväetehnikale tee. Muide, sama kirjutab ka Nikolai Kuznetsov oma mälestustes.

Teiseks jätsid poisile võika mulje siin-seal lebanud Vene sõjaväelaste laibad, mida polnud veel maetud.

Kolmandaks jäid talle meelde kokku korjatud ja maas vedelenud granaatide ning lõhkeainete hunnikud, mille ohtlikkusest küüdimehed teadlikud olid.

Küüdimeeste ülesandeks oli Tahkunast kokku korjata ja Lehtma sadamasse vedada mitmesugust venelastest maha jäänud sõjaväevarustust.

Vene sõjaväebaaside ehitamise aegu toodi mandrilt Hiiumaale veoautosid, mitmed koos juhtidega. Sellest ajast jäid Hiiumaale, asutasid siin oma perekonnad ja töötasid pärast sõda autobaasis autojuhtidena Johannes Porgand ja Erich Triibstok ning sides ja kooperatiivis Kärdlas hästi tuntud mees Karl Kiviselg, keda kutsuti Auto-Karlaks.


Esimene katse tehti 1953. aastal

Elmar Jääger lõpetas 1948. aasta kevadel Kärdla Keskkooli. Spordipoisina läks ta õppima tolleaegsesse Tallinnas asunud kehakultuuritehnikumi. Saanud Tallinnas kehalise kasvatuse õpetaja kutse, tuli Elmar tagasi kodusaarele. Ühe õppeaasta, 1952/53, oli ta õpetajaks Malvaste 7-klassilises koolis. Järgmisel õppeaastal toodi ta üle Kärdlasse õpetajaks.

Enne kooliaasta algust otsustas Elmar teha ühe jalgrattamatka Tahkuna poolsaarele. Sõitis Tareste teed mööda Lehtmasse ja sealt edasi Tahkuna poole. Tal oli kavas tulla läbi Tahkuna-Malvaste suurele teele ja tagasi koju. Lehtmast Tahkuna suunas sõites äratas Lõimastus Elmari tähelepanu masinamüra. Peagi jõudis ta Kukeraba patareide juurde, kus olid ametis kalakombinaadi mehed. Neil oli parempoolne, Tahkuna pool asunud patareialune veest tühjaks pumbatud, nii et sinna oli võimalik siseneda. Kuigi allaminek polnud just meeldiv, sest seinad olid masuudiga kaetud, mustad ja libedad, sai mehe uudishimu sellest kõigest võitu. Nõnda roniski Elmar betoonpunkrisse töömeeste juurde. Nad rääkisid, et tänu masuudile on kõik hästi säilinud. Isegi telefon seinal.

Kui juba niisugusesse kohta satud, on lausa patuasi sealt tühjade kätega tagasi tulla. Töömehed olid lahti kiskunud kahurialused kuullaagrid. Elmar tegi ühe kuuli puhtaks ja võttis kaasa. Kaalumisel selgus, et kuuli raskus on 5 kg – just paras noorteklassi tõukekuuliks. Ja kui ilus ja sile see veel on! Praktikas see aga tõukamiseks ei kõlvanud, kuna oli liiga sile ja libises tõukamisel üle sõrmede.

Seekordne, 1953. aastal tehtud katse saada kahuripatarei alt diiselmootoreid kätte, ei andnud tulemusi, kuna kalakombinaadi mehed ei suutnud punkri betoonlaest jagu saada. Seda käiku võib nimetada luureretkeks, sest kahe aasta pärast mindi sinna uuesti. Siis toodi sealt välja kaks diiselmootorit, millest oleme juba eespool rääkinud. See oli sama Tahkuna-poolne patarei, kust muuseumimehed nüüd enne jõule kahuritoru välja kiskusid.


Tagasi