Endel Saar
10. märts 2004 Ajaleht Hiiumaa

Lepiku külas on säilinud kahurialus

Koostöös Hiiumaa Muuseumiga oleme detsembrikuust alates kajastanud ajaleheveergudel sõjaaegseid leide meie saarel – alustades vanadest kahuritorudest ja lõpetades patareide asupaikadega. Üldteada olid Tohvri, Tahkuna, Palli, Hiiessaare ja Heltermaa rannakaitsepatareid. Neid oli aga palju enam, mis viitab sellele, et punaväed püüdsid Teise maailmasõja eel ja algul teha meie saarest suure militaarse kindluse. Üha enam avastatakse militaarseid objekte, millele me ei ole igapäevaelus erilist tähelepanu osutanud. Ah, see vana dott või kahurialus nüüd mõni asi!

Kui Lepiku külas Theodor Pruulil külas käisin, küsis ta: kas muuseumimehed seda ka teavad, et siin meie küla rannas on alles üks sõjaaegne kahuri betoonalus. Ja rääkis selle kahuriga seotud lood.

Pruuli pere viidi kodust minema 1941. aasta 3. juulil, et neid Siberisse küüditada. Theodor teab, et Lepikul polnud siis veel mingit kahurit. Kui ta 12. oktoobril koos Saksa dessandiga koju tagasi jõudis, oli vahepeal nende küla randa üks kahur püsti pandud. See oli veel alles ja noortel meestel tekkinud tahtmine sellega pauku teha. Kahuri jaoks oli rajatud betoonalus, mis asus merest umbes 200 meetri kaugusel rannakarjamaal leppade vahel, ja mere poolt oli mets maha võetud. Kahur oli alusel ringi pööratav. Siis teadis külarahvas rääkida, et see kahur olevat Lepikule toodud Palli rannapatareist. Aja jooksul tiriti sealt laiali kahurimürsud ja hülsid. Kahuritoru kohta kõneldakse, et see viidi kas vanarauaks või üks külamees seadnud toru endale saunakorstnaks.

Kahurikilp aga seisis seal aastaid. "Bolševiku" kolhoosi kunagine mehaanik Anton Pielberg käinud seda vaatamas ja leidnud, et see on üsna hea teras, millest võiks adraterasid teha. 1965. aasta suvel andis mehaanik Avo Niidile ja Tiit Välile korralduse minna traktoritega Lepikule ja lohistada sealt kilp töökoja õue. Eks elus ole ikka nõnda, et kui kusagil midagi tehakse, koguneb juurde ka uudishimulikke. Teinekord just lapsed. Nii oli tookordki. Üks 6-aastane tüdruk Reet ronis teel kilbi sisse, et sõitu saada. Kuid juhtus kohutav õnnetus: kilbi äär lõikas tüdrukul mõlemad jalad ära, pigistades ühtlasi veresooned kinni. See päästis lapse elu. Praegu elab ja töötab Reet Tallinnas, kandes lapsepõlvest peale proteese. Tegemist on tugeva isiksusega, kes lõpetanud keskkooli ja elus kõigega toime tulnud. Niipalju ühest inimsaatusest seoses kahuriga.

Theodor Pruuli sõnul on betoonist kahurialus senini sealsel rannakarjamaal alles ja selle sees on umbes 30 mm raudpoldid, millega kahur oli alusele kinnitatud.

*

Varem avaldatu kohta lisaks, et eelmises lehenumbris Urmas Seliranna kirjutuse täpsustuseks ütleb Elmar Jääger, et 76 mm jalaväekahuri laskekaugus ei ole nii suur, et sellega võinuks Sigalast Kärdlasse tulistada, iseasi Tarestest. Pealegi on Elmar pärast sakslaste tulekut 1941. aasta sügisel Tarestes eelmainitud kahurit näinud ja oma käega katsunud.


Tagasi