Kirja pani Mart Mõniste
15. juunil 2004

Sõrule tulid sõjaväelased 1912. aastal. Soldateid võis olla paarsada. Saart Arvidi maja taga oli suur laudvoodriga kasarm, suurus umbes 8x20 m, kolme korstnaga, tsementpõrandaga. Laudvoodri võtsid maaomanikud maha kohe pärast venelaste lahkumist 1917, sellest jagus kolmele elumajale voodriks. Korstnad seisid püsti kuni 1966. aastani, kuni maaparanduse käigus hunnikusse lükati.

Algul oli ilmselt plaanis midagi ehitada Lepiku külla. Sinna veeti suured vallid liiva ja kruusa. Tohvri patarei ehitus algas 1914. Oli kõrge raadiomast ja selle juures maja. Maja toodi Emmaste noorteseltsi poolt Emmastesse, oli rahvamajaks. Lammutati uue rahvamaja ehitamisel.

Venelased põgenesid 1917, jättes patareid ja ehitised tervelt maha. Kahurid lasti puruks sakslaste poolt. Kõik lahtikäivad osad veeti laiali kohalike elanike poolt. Suurtükitorud ja muud raskemad osad viidi vanarauaks 1932.-1933. aastail.

1941. aasta mais saabus umbes 2000 ehituspataljoni meest. Algas uue Tohvri patarei ehitus ilma mingisuguse tehnikata. Oli kuus hobust ja kolm vankrit. Kive ja liiva veeti sinelihõlma sees (!). Kohalikud ehitustöölised segasid suurtes vannides labidatega segu.

Randa ehitati üle kümne suure tulepesa. Lepikult Emmaste poole oli selliseid neli. Toodi metsast jämedaid palke, laoti seinteks. Kuhjati põllukive ja mulda. Kaks laskeava olid väljastpoolt vooderdatud raudkividega. Lõplikult on pehkinud ja sisse vajunud alles viimase viie aasta jooksul (Lepiku poolne dzott). Dzottide taga oli tihe kaitsekraavide võrgustik.

Sõrult Kõrgessaare poole oli rannas miiniriba. Kui sakslased sisse tulid, siis sunniti vene sõjavange seda üles võtma. Pärast käisid vangid veel 14 mehelise rivina üksteisel käe alt kinni kogu puhastatud ranna üle, et kindlalt ühtegi miini maas ei oleks. Miinid korjati Sõru sadamasse kuuri. 1941. aastal oli varane külm talv. Sakslased tegid sooja saamiseks sadamas suurt lõket, sellest läks kuur põlema. Plahvatus oli vägev. Kui palju sakslasi surma või vigastada sai, pole teada, kannatanud viidi kohe Kuressaare haiglasse.

Kaitsekraave oli kõikjal. 1941. aastal veel puiduga ei vooderdatud. 1944. aastal võeti juba palke ja laudu kraaviseinte vooderdamiseks.

Kui venelased 1944. sisse tulid, pandi mehed jälle kaevikuid kaevama. Lahingud käisid juba Sõrve säärel. Kohalik küsis ohvitserilt, mis mõttega kaevikuid kaevatakse. Ohvitser vastas, et need mehed peavad kogu aeg tegevuses olema, muidu ei kire külas varsti enam ükski kukk. Sõjaväelasi oli nii palju, et ükskõik millisest aknast või millal külamees õue vaatas, vene soldatit ja varest võis alati näha. Esimesed sissetulnud väeosad lahkusid märtsis 1945.

Tohvri linnak sai valmis juba 1940. aasta sügiseks. Kohalike ehitusmehi taheti palgata ka Tahkuna ehitusele, aga nad polnud nõus nii kaugele minema. Linnak jäi venelastes maha suhteliselt tervelt. Külarahvas vedas jälle minema, mida sai. Väga palju oli vedelemas riigilaenu obligatsioone, aga neid ei osanud keegi hinnata. Pärast sõda need maksti välja!

Kuna patarei ehitusele kohalike ei lubatud, oli vähe infot ka patarei olukorrast. Puruks lastud positsioonilt suurtüki jäänuseid ei leitud.

Ehitus pidi jätkuma veel suures mahus, laos oli paarsada tonni tsementi. See jagati samuti peremeheta varana laiali, isegi Käina mehed olid osa saanud. Kergemad elektrikaablid kisti kõik üles, sest 1941. sügisel algas hoogsalt talude elektrifitseerimine. Valgust anti kella 11 õhtul. Tohvril oli terve kuur täis olnud elektripirne, nendega pole kohe osatud midagi peale hakata, poisikesed peksid kõik puruks. Kui hiljem elektrit sisse pandi, siis toodi pirne Tallinnast ja üks pirn maksis kilo sealiha.

Saksa sõjaväelasi oli Emmaste pool kogu sõja ajal väga vähe, mõned üksikud mehed siin-seal. Mingit raskemat relvastust ei olnud.

Kui venelased uuesti tulid, asuti kohe hoogsalt Tohvri hooneid remontima. Rahvale anti käsk laialitassitud varad tagasi tuua. Mõni kahekorruseline raudvoodi oli toodudki. Külamehed palgati ahjusid tegema. Aga ehituspataljoni mehed pole asjast midagi jaganud, olid toored ahjud kohe lõhki kütnud. Siis külamehed ohvitseri palvel kavalusega peitsid praod, et saaks vähemalt üle anda ehituse. Ise arvasid, et kaua need ahjud küll ei kestnud.

Territoorium oli jälle suletud. Mis seal toimus, sellest polnud külarahval aimugi. Kõik veod tehti öösel pimeduse varjus. 1960.-ndate lõpul sattusid Sõrule keset ööd kaks tohutu järelhaagisega Krazi. Ohvitser otsis Ristnat.

Tagasi