| Teenistust Kärdla polgus ja Tahkunas meenutab Aleksander Käär
Kärdla meenutused pani kirja Mart Mõniste 18. mail 2004
Tahkunas tegid märkmeid Ain Tähiste ja Mart Mõniste 25. mail 2004
Aleksander Käär tuli Hiiumaale 1946. aasta märtsis. 50 ajateenijat tuli Haapsalust jalgsi üle jää Heltermaale, nende hulgas ainult kolm eestlast. Eestlased teenisid sel ajal enamasti Eesti korpuses. Oli kõva lumetuisk. Ohvitser helistas Kärdlasse polgukomandörile, palus luba halva ilma tõttu Hiiumaale tulek edasi lükata. Komandör luba ei andnud. Venemaalt ajateenistusse kutsutud poisid olid nälginud ja nõrgad, ei oleks suutnud üle kolmekümne kilomeetrist jalgsirännakut sügavas lumes ja tuisus läbi teha. Hiiumaalt saadeti siiski hobused vastu, kõige nõrgemad toodi ära.
1951.-52. läks Hiiumaalt grupp demobiliseeritud sõdureid ohvitseri saatel jalgsi üle merejää Haapsalusse. Alles Rohukülas avastati, et üks mees on puudu. Kui üles leiti, oli juba surnuks külmunud. Selle juhtumi pärast degradeeriti polgukomandör polkovnikust alampolkovnikuks ja saadeti teenima põhja.
Aleksander Käär teenis 1947-1950 Tahkunas.
Lõimastu sõjaväelinnakus oli 1946-1960 umbes 300 meest. Esimesed 50 meest elasid 1946. aasta suvel telkides ja tegelesid põhiliselt ehitustöödega. 1940.-1941. ehitatud hooned olid kõik jäänud pooleli ja enne sõda kasutusel ei olnudki. Sööklal oli katus peal, aga sisetööd tehti kõik pärast sõda. Leivamaja Tahkunas ei olnud, leid toodi Kärdlast. Rivistused toimusid tee peal, väeosa sisene lõik oli asfalteeritud. Elektrit Lõimastus ei olnud, kasutati petrooleumilampe.
Väeosa staap oli suures kahekorruselises kasarmus. Esimene komandör oli alampolkovnik Grigorjev, tema naine oli saarlane. Linnaku territoorium oli lage ja liivane. Soldatitel olid saabaste ette löödud spetsiaalsed kaitserauad, muidu kulusid saapas liivas paari kuuga läbi. Männid istutati Lõimastusse 1960.-ndate aastate lõpul.
Ohvitseride elamud olid teisel pool teed. Seal oli kaks suurt 16 korteriga maja ja kaheksa väiksemat 2-4 korteriga maja. Territooriumi ümber aeda ei olnud, ka väravas ei olnud valvet. Linnakut läbiv tee oli liikluseks avatud kõigile.
Algul oli 76 mm jalaväesuurtükid, mida vedas neli hobust. Suurtükke oli 8. Hiljem (1947) tulid 100 mm ja 120 mm suurtükid, mille vedamiseks olid pisikesed ameerika roomiktraktorid. Traktorite kiirus oli 16 km tunnis. Hobuseid jäi alles ainult paar tükki majandustöödel kasutamiseks. 1955-57 polguülem Dmitrjevi ajal tehti hoogsalt ehitustöid. Kõik ajutised tehnika varjualused lammutati ja asemele tehti juba kapitaalsemad ehitised, betoonvundamentide ja kimmkatustega.
Laskeharjutustel käidi Paope lasketiirus. Seal olid tehtud laudadest tankimaketid, mille pihta lasti. Lasti väga palju, sest sõjast oli järele jäänud laskemoona, mille säilivusaeg hakkas ümber saama. See kästi siis õppustel ära kasutada. Anti häire ja viidi suurtükid Paopele paugutama.
A. Käär teenis algul toidulaos, hiljem (1947-1950) oli suurtükkide remondimeister. Kukeraba patarei seisis pärast sõda puutumatult, nii nagu oli jäänud. Sõjaväelased võtsid väiksemaid detaile, mida vaja oli. Suuremat demonteerimist ja vanametalliks vedamist A. Käär ei mäleta. 1955. aastal, kui ühest suurtükitornist diiselagregaate välja võeti, oli pool suve seal ametis üks insenerväeosa. Pumpasid maa-aluseid ruume tühjaks. Välja toodi riidevarustust - voodipesu ja vormiriiete pakke, kõik oli pehkinud. Lihakonservide karbid olid küll õliga kaetud ja roostest puutumata, aga sisu söögiks ei kõlvanud.
Kõik Tahkunas olevad kivimajad ja dotid ehitati 1940-41. Pärast sõda ühtegi dotti juurde ei tehtud. Kaevikuid kaevati pidevalt õppuste käigus.
Kärdla polk formeeriti 1947. aastal Hiiumaal olnud väeosadest. Esimene polgukomandör oli polkovnik Belov. Oli väga karm ja õiglane mees, teda kartsid ja austasid nii ajateenijad kui ohvitserid. Pärast sõda oli sõjaväeosade distsipliin Hiiumaal väga kehv, väga palju varastati ja rööviti taludest, nii loomi kui riidekraami. Maainimesed elasid pidevas hirmus. Polkovnik Belov lõi poole aastaga korra majja. Viimane vargus sõjaväelaste poolt oli 1948. aastal. Kolm ajateenijat koos kapten Kalininiga tulid Tahkunast Kärdlasse, tapsid laudas sea ja viisid minema. Aleksander Käär käis selliste juhtumite uurimisel tõlgiks. Seekord jäid vargad vahele, kuna Tahkunas mahajäetud sauna peidetud sea nuuskisid välja koerad.
Polkovnik Belov oli suurt kasvu mees, kui vaja, andis soldatile keretäie peksa. Kui soldat oli süüteo pärast polgukomandöri kabinetti kutsutud ja asja uurimise ajal Belov oma laua tagant püsti tõusis, siis uurija ja tõlk jooksid kabinetist välja. Tagasi julgesid minna alles siis, kui madin kabinetis vaibunud oli. Belov eelistas ise karistada, mitte anda sõdureid tribunali alla. Kui ohvitserid juhtusid töö ajal Kärdla restoranis olema ja maja ette sõitis polgukomandöri auto, siis ohvitserid hüppasid tagant aknast välja. Belov oli nii lugupeetud mees, et kui ta lahkus polgust, siis nutsid paljud ajateenijad ja ohvitserid. Polgukomandörid elasid Pikk tn. 54.
Kärdla polgus teenis 1950.-ndail aastail kuni tuhat meest. Ohvitserid elasid eraldi majades või olid linnas korteris, ajateenijad elasid kahes suures kasarmus (praegune maavalitsuse hoone ja tulekahjus hävinud Hiiu Kaluri kontorihoone).
Baaside lepingu järgi ehitati 1940-1941 Kärdlasse praeguse Leigri väljaku piirkonda kaks kasarmut, söökla, klubi (530 kohta), saun, leivamaja, juurviljahoidla, jääkelder ja loomaarsti maja. Lisaks kolm elamut ohvitseridele. Enne sõda ehitati kapitaalseid hooneid, enamuses on nad tänaseni säilinud. Ainult võimla taga olnud juurviljahoidla, mis hiljem oli masuudimahuti, lammutati reostuse likvideerimiseks 2003. aastal. Vetpunktist Männiku tee ääres on alles vundament, jääkelder võimla taga metsas seisab varemetes ja ka üks ohvitseride elamu Sõnajala tänaval on varemetes. Pärast sõda oli ehituse kvaliteet tunduvalt viletsam ja paljudest tolleaegsetest ehitistest pole enam jälgegi.
Kasarmus (maavalitsuse hoone) oli esimesel korrusel tankipataljon, teisel korrusel seniitpatarei, transpordirood, orkester. Teises tiivas oli medpunkt ja roodu staap. Kasarmu kõrval, praeguse Mameta autopoe kohal oli saun-pesuruum. Kasutati arteesia vett. Tol ajal oli vee surve veel nii suur, et vesi jõudis ka teisele korrusele.
Teises kasarmuhoones oli polgu staap. Kasarmu ees (praegu Sõnajala hotell) kasvav kaseallee on istutatud 1940. aastal. Teised puud on istutatud 1954. aastal aastatel, siis tegeles polgukomandör tõsiselt heakorraga. Sõdurid saadeti õppuse ajal labidatega metsa, kästi igaühel väike puu tuua, oligi allee valmis.
Söökla hoones on praegu võimla. Eesti Telefoni majas oli klubi- ja kinosaal ning raamatukogu. Männiku tee ääres olid veel leivamaja ja pesumaja. Männiku tee lõpus praeguse gaasikontori kohale ehitati pärast sõda gaasikaitsevahendite ladu.
Saunas käidi pärast sõda väikeses polgu territooriumil asunud saunas (Sõnajala tänava ääres praeguse jalgpalliplatsi kõrval). Saun oli väike ja seda köeti iga päev, et kogu isikkooseis pestud saaks. Kui valmis Kärdla linnasaun, siis oli kolmapäev sõjaväelaste saunapäevaks. Alustati hommikul kell kuus ja lõpetati keskööl. Puhas pesu veeti sauna, üks mees tegeles selle jagamisega.
Kärdla tankipolgul oli kaks sissepääsu. Peavärav oli Sõnajala tänaval (pääslahoone asus praeguse Sõnajala söökla ees teeristil), raskem tehnika ja tankid kasutasid väravat Kõrgessaare maanteel autobaasi pääsla kohal. Tankid asusid kohe sissepääsu kõrval vasakut kätt kõik koos ühe pika varjualuse all. Tanke oli umbes 20-30. Tankid ja suurtükid käisid laskeharjutustel Paope lasketiirus. Kergerelvade lasketiir oli polgu metsas. Väike ohvitseride lasketiir (püstolilaskmiseks) oli Kõrgessaare maantee ääres (kahe bensiinijaama vahel).
Kärdla polgu laskemoonaladu oli Paluküla kirikus ja kiriku juurde ehitatud kahes laohoones (laod on praeguseni säilinud)
Kärdla polgu ametlik nimetus oli "pulemjotno-artilleriiski polk". Selle koosseisus olid:
tankipataljon,
suurtükirood (4 suurtükki),
laskurrood,
transpordirood (70-80 meest)
seniitpatarei 8-10 suurtükki (37 mm)
insenerirood (30-40 meest)
Praeguse Männiku tee ääres kiviraiumistöökojast edasi vasakut kätt olid hobusetall, sigala ja veterinaararsti maja (vet. laatsaret). Hobuseid kasutati majandustöödel, tallis oli 46 kohta.
1957.-58. aastal oli intsident Kärdla restoranis. Ohvitserid läksid tülli ja ühele ohvitserile löödi taskunoaga 8 haava, mille tagajärjel ta suri. Pussitaja mõisteti kaheksaks aastaks vangi.
Tagasi
|
