Hiiumaa "kaitsmine" 1917. aastal
Hanno Ojalo
Esimese Maailmasõja lõpufaasis 12.-20. oktoobril
1917. a. toimunud operatsiooni Albion käigus vallutasid
Saksa sõjalaevastik ja ekspeditsioonikorpus Saaremaa,
Muhumaa ja Hiiumaa, tõrjudes Vene laevastiku välja
Liivi lahest ja Muhu väinast ning vangistades suurema
osa nõrka vastupanu osutanud vene garnisonist.
Hiiumaa kaitsel oli lisaks rannakaitsepatareidele Vene 427.
Pudozhi jalaväepolk.
Tohvri patarei tegevus
Dessandi algushetkest Saaremaal Tagalahes omandas ülemvõim
Soela väinas ja Väinameres esmase tähtsuse
nii sakslastele kui ka venelastele. Kui Soela väin oli
sakslaste käes, ei saanud venelased saata oma hävitajaid
rünnakule vaenlase dessandi vastu, nagu seda nägi
ette Vene kaitseplaan. Tegelikult oli väina kaitse venelastel
nõrgalt korraldatud: ainuke 4-kahuriga 120 mm rannakaitsepatarei
asus Hiiumaal Tohvri neemel. Ei ole imestada, et sakslased
võtsid Soela väina nii kergelt oma kontrolli alla.
12. oktoobri hommikul suundusid väina juurde Saksa lahingulaev
“Bayern” (suurim operatsioonis osalev lahingulaev
veeväljasurvega 28 000 tonni ja ühtlasi suurim Eesti
vetes liikunud sõjalaev!) ja ristleja “Emden”.
Kell 5.07 sõitis “Bayern” miinile ja sai
viga, kuid meeskond tuli avariiolukorraga toime ja laev jäi
rivisse. Kell 6.02 avasid mõlemad laevad oma suurtükkidest
tule Tohvri rannakaitsepatarei pihta. Venelased tulistasid
vastu ja neil õnnestus tabada liiga lähedale tulnud
hävitajat “A 28”. Kuid kahurväeduell
oli lühike: 24 suurekaliibrilist ja 70 keskmisekaliibrilist
mürsku sundisid vene suurtükimehed kümne minuti
pärast oma positsioonilt põgenema. Sakslased saatsid
maale väikese dessantsalga, kes patarei õhkisid.
Peale seda lühikest episoodi jäi Hiiumaa Saaremaal
ja Väinameres toimuvast võitlusest esialgu kõrvale.
Vene vägede laostumine
Alates 15. oktoobrist tulistasid saksa sõjalaevad
Hiiumaa lõunarannikut suurtükkidest ja väiksematelt
laevadelt saadeti Sõru-Emmaste ruumis rannikule väiksemaid
meremeestest koosnevaid luuredessante, kes peale luuretegevust
ja toiduainete rekvireerimist kohalikelt elanikelt peagi laevadele
tagasi pöördusid. Seda tegevust jätkasid sakslased
ka järgnevatel päevadel ja dessantosade tegevust
(paarsada meest) juhtis kaptenleitnant von Ahlefeld. Vältimaks
kaotusi saksa laevasuurtükkide tulest tõmbusid
venelased 4 km rannikust sisemaa poole, jättes maha ainult
valvepostid. Venelaste grupeering koosnes lõunapoolse
kaitselõigu juhataja polkovnik Pantelejevi andmetel
4 roodust. Vabatahtlikena liitusid nendega veel 40 piirivalvurit,
16 madrust ja 2 välisuurtüki koos meeskonnaga.
Venelased nõutasid mandrilt omale abiväge, mida
ka lubati (sh esialgu ka 1. Eesti polk), kuid tegelikult ei
saadetud Hiiumaale ühtki lisaüksust.
16.oktoobri tulevahetuses sakslastega sai surma üks vene
lipnik ja haavata veel paarkümmend meest. Pärast
seda ei suutnud venelased enam vastu pidada ja taganesid,
vaatamata oma ohvitseride pingutustele.
Pantelejev: "Mingisugused abinõud ei aidanud.
Kui minu asukoht poleks olnud esijoonel Nemo küla postkontoris,
siis sõdurid oleksid täide viinud oma ähvarduse
ja mind tapnud selle eest, et olin neid käsutanud tuleliinile.
Minu selgitused, et tulistamine on sõjas harilik nähtus,
ei aidanud."
Sel päeval algas ka vene vägede moraali kiire langus,
kuna abivägesid ei saabunud, kuuldused sakslaste maaletulekust
venelaste positsioonide selja taga (tegelikult mõned
piilurid ja moonamuretsejad) aga närveerisid sõdureid.
Samasugune mõju oli ka raadiotelegraafi ja merelennusalga
lahkumisel Hiiumaalt mandrile ning Saksa laevastiku võimutsemisel
Väinameres. Seetõttu käskis Hiiumaa kaitse
üldjuht polkovnik Vesselago samal päeval purustada
Kõpu poolsaarel oleva rannapatarei nr. 47 ja tuua sealt
ära kõik väeosad.
17. oktoobril andsid Saksa sõjalaevad võimsa
tulelöögi rannikule Vanamõisast Emmasteni,
venelased tulistasid vastu püssidest ja kuulipildujatest!
Seejärel maabus jälle ca 100-meheline saksa dessantsalk,
kes liikus ahelikus sisemaa poole. Venelased taganesid nõrka
vastupanu osutades (mis seisnes selles, et kuulipildurirühm
lasi sakslaste suunas välja paar linditäit). Sakslasi
jäi tagasi tõrjuma ainult ca 35 vabatahtlikku.
Märkimisväärne on see, et võitluses
langesid rivist välja põhiliselt just ohvitserid,
472. Pudozhi polgu 5. roodu komandör Liblikas, kes
nime järgi otsustades pidi olema Eestimaa mehi, sai surma.
Kui keskpäeval saabus teade sakslaste maaletulekust Kassari
saare juures (kas valeteade või luurajad), oli see
märguanne üldiseks taganemiseks. Vene üksused
taganesid ümberpiiramise kartuses läbisegi üle
Pühalepa Heltermaa sadamasse, ainult üks väike
katteväeosa jäi positsioonidele Käina juurde.
Sel päeval saabus telegramm admiral Sveshnikovilt kaitsta
eriti Tahkuna poolsaare kaht rannapatareid, sest need suurtükid
pidid kaitsma Riia lahe merejõudude taandumist Muhu
väinast Soome lahte.
Kell 15 jäeti käsu kohaselt maha side- ja vaatluspostid
saare rannikul.
Kell 16 lahkusid 4 lennukit Kõrgessaare lennuväebaasist
ja asusid teele Haapsalu suunas. Lennubaas põletati
maha. Neljast lennukist 2 lasti mere kohal alla vene oma sõjalaevade
poolt. Üks lendur korjati soomuslaeva Gradanin
(endine Tsesarevitš) pardale, teine jõudis maanduda
Virtsus, kus ta vigastatud lennuki ise põlema süütas.
Kolmas lennuk kukkus mootoririkke tõttu Haapsalu ja
Virtsu vahel merre ja purunes, lendur pääses eluga.
18. oktoobriks olid Hiiumaa lõunaosas tegutsevad vene
väeosad kaotanud täielikult igasuguse võitlusvõime
ja kogunenud Heltermaa sadamasse, nõudes enda saatmist
mandrile. Osa üksusi hõivas vägivaldselt
aurikuid ja paate. Ohvitseridel ja sõdurite komiteedel
oli kõvasti tegemist ära hoidmaks omakohtuid ja
riisumisi. Kuuldus sellest levis ka mujale ja oma positsioonid
jätsid omavoliliselt maha ka veel Kõpu ja Tahkuna
poolsaarel olevad vene üksused, kes kogunesid Kärdlasse,
kus loodeti leida laevu mandrile põgenemiseks. Õhtuks
oli Kärdlas juba tuhatkond vene sõdurit.
Keskpäeval maabus Emmaste kandis esimene suurem saksa
väeosa – 2. jalgratturite pataljon.
Kõige selle tõttu teatas Vesselago laevastiku
juhatajale juba hommikul, et väed Hiiumaal on kaotanud
võitlusvõime, saare kaitsmine on võimatu
ja palus saata laevu, et oma väeosad saarelt evakueerida.
Riia lahe merejõudude juhataja admiral Bahhirev andis
selleks loa, saatis Heltermaale Elba ja Kärdlasse transportlaev
Obi, kuid käskis ühtlasi kaitsta Tahkuna rannapatareisid
nr 38 ja 39 viimse võimaluseni. Suurtükimeeskondi
võis evakueerida ainult äärmisel juhul, õhkides
eelnevalt patareid.
Pantelejev: ”Sõdurkond hakkas käärima,
oli kuulda ähvardusi ohvitseride aadressil ja algas toidulao
rüüstamine. Et mitte vangi langeda, lahkusin 17.
oktoobril (Tegelikult 18. oktoobril) kella 17 paiku saarelt
väikeses paadis ühes kahe ohvitseri ja kahe sõduriga”.
Seega põgenes üks saare kaitse juhte juba siis,
kui sakslased alles Emmaste kandis olid!
Lõppmäng
18/19. oktoobri öösel oli saare garnison kogunenud
evakueerumiseks Heltermaale ja Kärdlasse, välja
arvatud ratsaluurajad Pühalepa-Käina ruumis ja Tahkuna
patareide meeskonnad koos mõnekümne vabatahtlikuga
teistest väeosadest.
19. oktoobri koidikul asus Saksa 17. jalaväerügement
Saaremaalt Murika külast Pammana poolsaarel teele Hiiumaa
poole üle Soela väina. Sõdurid veeti üle
kahe transpordilaeva ja hävitajatega. Halva ilma ja lainetuse
tõttu venis nii meeste laevadeleminek kui ka ülesõit.
Kokku eraldati Hiiumaa vallutamiseks 3 700 meest ja üks
suurtükipatarei, mis aga saarele saabus mitu päeva
hiljem. Peale jalaväelaste maabumist lahkusid saarelt
Ahlefeldi üksuse meremehed, kes mitmepäevastes tulevahetustes
venelastega olid kaotanud surnute ja haavatutena mõnikümmend
meest. Dessantrügemendil tõsisemaid kokkupõrkeid
venelastega ei olnud, sest alates 17. oktoobrist tegelesid
need evakueerimisega.
Hommikul jõudis Rohukülast Heltermaale transportlaev
“Elba”, mis laaditi täis sõdureid,
lisaks ka suurtükke ja kuulipildujaid. Kell 13 lahkus
laev sadamast ja suundus Rohukülla.. Kell 16 lahkus vene
laevastik Vormsi juurest ja Rohukülast. Algas Rohuküla
sadama hävitamine. Alates kella 15-st ei olnud Hiiumaa
ja Rohuküla vahel enam ühtki vene sõjalaeva
ja Väinameri oli saksa laevastiku käes.
Kell 16-18 purustati patarei nr 47 Hirmustes. Oli vaikne,
pilves ilm. Udu.
19. oktoobri õhtul jõudsid sakslased Vaemlasse
ja Käinasse. 19/20. öösel jõudsid Saksa
jalgratturite osad Suuremõisasse, Heltermaale ja Hellamaale.
Samal ajal ootas Kärdla grupeering asjatult teist laeva
(Ob), mis, nagu hiljem selgus, põgenes Tallinnasse.
Sõdurid olid väga rahutud ja rüüstamismeeleolus.
Ohus oli Kärdla Kalevivabrik. Suuremad korratused suudeti
ära hoida seetõttu, et mõned üksused
säilitasid distsipliini, samuti ohvitseride ja komiteede
pingutustega.
Juba hommikul saabus teade sakslaste maaletulekust Emmaste
juures. Kui õhtuks ei olnud lubatud laev saabunud,
suundusid venelased peale pogrommi sooritamist Kärdlast
üle Pühalepa Heltermaale lootes seal laevu leida.
Paraku olid sakslaste eelosad jõudnud juba Pühalepa-Heltermaa
teele ja venelaste kolonn sattus seal (10 km Kärdlast)
öösel ja udus piiramisrõngasse. Lühikese
lahingu järel langesid venelased vangi (sakslaste andmetel
450 meest), vaid mõnel üksikul õnnestus
pääseda.
20. oktoobri hommikul kell 10 sisenes sakslaste eelvägi
Kärdlasse ja kohe saadeti patrulle ja jalgratturiüksusi
edasi Tahkuna suunas.
Venelaste käes olid vaid Tahkuna ja Lehtma rannakaitsepatareid.
Seal viibis ka Hiiumaa kaitse juhataja polkovnik Vesselago.
Kuna vastu panna ei suudetud, valmistuti suurtükkide,
laskemoonaladude ja kindlustuste õhkimiseks. Kella
14-ks asusid viimased saare kaitsjad kahele väikesele
puksiirile ja kolmele purjekale ja lahkusid Vormsi suunas.
Peale pikka öist ekslemist õnnestus venelastel
maabuda Vormsi rannikule Norby ja Söderby sadamatesse.
Kohapeal selgus, et ilma igasuguse käsuta oli õhku
lastud saarel olev rannakaitsepatarei nr. 30 ja saarelt põgenetud.
Laevad lahkusid samaaegselt saksa eelosade saabumisega Lehtma
patarei juurde. Suurtükkide juurde jäänud õhkimismeeskond
– 35-50 madrust 2. järgu kapteni Nikolajevi, patarei
nr 39 ülema mereväe nooremleitnant Montlevitshi
ja inseneride Gornovi ja Kisteri juhtimisel purustas edukalt
oma suurtükid ja laskemoonalaod ning lahkus meritsi ühe
väikese puksiiriga Paldiskisse.
Kokku pääses Hiiumaalt umbes 30 ohvitseri ja 1 200-1
500 sõdurit ja madrust.
Vangi langes 750 meest.
Surnute ja haavatutena kaotati kogu operatsiooni jooksul 50-100
meest.
KASUTATUD ALLIKAD
1. A. Bolnõhh. Morskije bitvõ Pervoi Mirovoi.
Tragedija oshibok. Moskva, 2000
2. A. Kossinski. Moonzundskaja operatsija Baltiiskogo flota.
Leningrad, 1928
3. N. Reek. Saaremaa kaitsmine ja vallutamine 1917.a. Tallinn,
1937
4. D.F. Tshishvits. Zahvat baltiiskih ostrovov Germanijei
v 1917. Moskva, 1937
Tagasi
|