Peatükk Hans-Eberhard Brossoki mälestusteraamatust "Süda vaekausil. Suurtükiväelase teekond Kura lahest Visla laheni".
Tallinn 1999.


1. oktoobril anti teada, et 176. jalaväerügemendi dessandiks Hiiumaale moodustatakse III divisjoni vabatahtlikest mägisuurtükiväe patarei. Andsin ennast sinna üles koos oma sõbra Hildendorffiga, kusjuures mina nõudsin Muhu dessandi veristele kogemustele toetudes, et suurtükid viidaks üle alles pärast väikese sillapea moodustamist. Seda meile ka lubati.

Samal päeval sain ma kätte musta haavatumärgi Tallinna eest.

8. oktoobril tõime neli mägisuurtükki Koiklast ära ning moodustasime oma vabatahtlike patarei. Õhtul saime kuulda, et vastupidi meile antud lubadusele peab patarei ikkagi koos maabujate esimese lainega maale minema. Sellega oli meie tingimus vabatahtlikuks hakkamise puhul tühistatud. Oma meeste huvides, kes olid ennast üles andnud heas usus sellesse lubadusse, ei tahtnud ma sellega leppida. Veensin ka Hildendorffi ja võtsin temaga koos oma rapordi tagasi, kusjuures me mõlemad rõhutasime, et oleksime ise loomulikult koos esimese lainega maabunud, aga keeldume seda tegemast koos suurtükkide ja nende meeskondadega. Selle peale saabus 9. oktoobril, kui me parajasti esimest patareiõppust teostasime, käsk patarei laialisaatmiseks.

Ratsutasin pärastlõunal Reosse ja pidasin maha põhjaliku jutuajamise major Koppiga, kellele selgitasin veel kord meie tegevusemotiive. Meie käitumine ei toonud meie jaoks kaasa mingeid tagajärgi, mis on tõendiks selle kohta, et vastutustundlik mõtlemine ja tegutsemine polnud Wehrmachtis keelatud. Olin tookord noorim leitnant rügemendis. Esialgu anti tegutsemiskäsk 8. patareile täies koosseisus, ent siis juba mägisuurtükkidest täielikult loobudes.

XXXXII armeekorpus, millele meie diviis sinnamaani oli Hiiumaa operatsiooni jaoks allutatud, tõmmati muuks otstarbeks välja ning alates 9. oktoobrist määrati meie diviisiülem tema enda eesnime järgi ristitud Hiiumaa hõivamise operatsiooni "Siegfried" juhatajaks.

10. oktoobril liikusime divisjoni koosseisus risti läbi terve saare üle Reo, Haeska, Pamma, Liiva ja Metsküla Pammana poolsaarele, mis asub otse Hiiumaa lõunakalda vastas, ning asusime mere läheduses tulepositsioonile. Suurtükipositsioonid olid kitsukesele alale kokku surutud, kuna ainult siit suutsid kerged patareid anda tuld Hiiumaa lõunakaldale, mis tuli hõivata.

Pärast rahulikult möödunud päeva algas 12. oktoobri varahommikul maabumine Hiiumaal, mis sedapuhku ei toimunud venelase ootuste kohaselt väina kitsaimas kohas.

176. jalaväerügement ja 161. luuredivisjon suundusid Hiiumaa lõunakaldale üks idast ja teine läänest ning kohtasid üksnes vähest vastupanu. Juba lõuna paiku oli lõunapoolne kallas meie kätes. Hindu patarei vallutamise eest sai 176. rügemendi 6. kompanii ülem van.-ltn. Pestke Rüütliristi.

Ltn. Melchin läks meie vaatluspunktiga koos 176. rügemendiga maale, temaga ühes oli ka divisjoniülem major Kopp. Andsime lõunakaldale mitu tulelööki, lõpus ka suitsugranaatidega, küllap selleks, et tekitada muljet dessandist.

Vastu õhtut vahetas meid välja armeesuurtükivägi ning meid viidi Pammana poolsaare idarannikule, Soela juurde sadamasse, kus meid plaanitseti alates kella 24-st peale laadida. Pärast pikka ootamist lükati pealelaadimine edasi hommikul kella seitsmele. Leidsin patareile natuke lõuna pool väga hea majutuspaiga ühes suuremast tühjast talust Meiustes. Et meie öörahu mitte ohtu seada, jätsin meie eemaldumisest sihilikult divisjoni teatamata, kuid ilmusin 13. oktoobri hommikul punktipealt kell seitse laadimis-paika. Leppisin meelsasti divisjonistaabi etteheitega, kes meid oleks kindlasti juba kaks tundi varem kohale käsutanud. Öö jooksul oli tekkinud kerge lumikate, mis peagi kadus, see oli esimene märk lähenevast talvest.

Pioneerid olid pealelaadimiseks valmis ehitanud massiivsed purded, mille äärde nüüd tulid üksteise kännul mereväe praamid. Meie sõidukid veeresid praamidele vööris olevate luukide kaudu. Järgnenud teekond kuni Sõruni Hiiumaa lõunakaldal möödus ilma vaenlasepoolse mõjutuseta. Meil tuli ainult õhtuni oodata sadamakoha läheduses, kuna üks meie praamidest oli jooksnud natuke maad enne kaldani jõudmist põhja kinni ning võttis palju aega, enne kui see lahti tõmmati ja tühjaks laaditi.

151. rügement, mis oli pärast maabumist võtnud endale läänepoolse rindelõigu ja mille juures viibis nüüd ka meie vaatluspunkt, oli sel päeval liikunud edasi piki kaldateed loodesse ja jõudnud välja Laartsani. Sain käsu patareiga vaatluspunktile Lassis järele jõuda. Asusime pilkases pimeduses teele. Mul oli mitmel korral raskusi õige tee leidmisega. Ühel teravnurksel teelahkmel, mida kaardile polnud märgitud, aitas ainult rännakukompass mul õiget valikut teha.

Edasiliikumisel Leedus 1941. aastal oli meie käsutuses ainult parandatud 1:100 000 kaart Esimesest maailmasõjast, Lätis ja Eestis aga 1:100 000 mastaabini välja suurendatud Läti-Eesti 1: 200 000 kaart, kuigi saksa geodeesiaüksused olid 1917/18 koostanud Läänemere saarte kohta saksa kaardi mõõdus 1:25 000, millest ma hankisin endale pärast sõda koopiad Stockholmi sõja-arhiivist.

Kui me keskööl Lassi jõudsime, algasid meie vaatluspunkti otsingud. Võisin ühe maja teise järel läbi vaadata, kuna uksed lukku ei käinud. Selle juures ehmatasin nii mõnegi tubli külaelaniku unest üles ja mõned naisterahvad hakkasid heleda häälega kisama. Viimaks sattusin van.-ltn. Boiti otsa, kes mu naabermajja 7. patarei vaatluspunkti juurde juhatas. Seejärel asusime öömajale ning võtsime järgmisel hommikul küla lähedal tulepositsiooni sisse. Terve selle ja ka järgmise päeva ootasime diviisist tulnud käsu kohaselt kogu suurtükiväe ja 162. jalaväerügemendi ületoomist.

Alles 16. oktoobril jätkus edasitung. Et 151. rügement paigutati nüüd keskmisse rindelõiku, liikusime II pataljoni jälgedes kerges lumepihus risti üle kogu saare kirdesse, Tatermaa ja Männamaa kaudu kuni Käina kirikukülani ning sealt mööda peateed põhja poole pealinn Kärdla suunas.

Vallist põhjas asusime teest vasakul kerge lumega käetud heinamaal positsioonile ning veetsime seal telkides külma ning ebaõdusa öö. 17. oktoobril liikusime edasi Kärdla poole. Tubala küla juures keerasime läände suurele metsaalale ning asusime keset metsa tulepositsioonile Koidmast idas. Varustuskomando hankis Koidmast sea, see tapeti ja topiti meie välikööki.

Pärastlõunal saadeti mind divisjonist tulnud käsu kohaselt eel-vaatlejana ette Kanapeeksi vahtkonna juurde, seda "karistuseks" selle eest, et ma polnud dessandieelsel ööl divisjonile patarei lahkumisest teatanud, millest major Koppile ilmselt alles nüüd ette kanti. Asjaolu, et sain veeta järgnenud, jällegi väga külma öö mitte metsa all, vaid väikeses heinu täis küünis, laskis mul seda "karistust" kergelt võtta. Järgmisel hommikul pöördusin tulepositsioonile tagasi.

19. oktoobril oli meie positsioonide piirkond raske 280-mm [180-mm!] rannapatarei tule all, mille ohvriks langesid 8. patareis kolm hobust ja üks eelik. Meie imetlesime oma positsioonidele kukkunud soomusmürsu vägevat otsatükki. Meie vaatluspunktis sai haavata jefreitor Kirchner.

Järgmisel hommikupoolikul kostis mu kõrvu umbes kolmekümne meetri kauguselt meesterühma keskelt kerge plekine kolksatus ning ma nägin mehi laiali pudenemas. K0he pärast seda käis plahvatus. 2. rühma ülem allohvitser Fischer oli ühe leitud vene munaja käsigranaadi kogemata lahti päästnud ja kiiresti käest visanud. Otsekui ime läbi sai ta ainult ühe killu läbi jalast kergelt haavata. Nüüd ei jäänud mulle tulepositsioonile enam ühtki rühmaülemat, kuna vahtmeister Tromm oli rivist välja langenud juba Muhu dessandi ajal.

Meie jalavägi vallutas 18. ja 19. oktoobril Kärdla-Reigi teest põhja pool asuva venelaste peamise kaitsepositsiooni, mis sulges pääsu Tahkuna poolsaarele. Seejuures saavutas otsustava läbimurde staabiveebel Lisdat.

20. oktoobril vahetasime lõuna paiku positsioone otse samal maanteel Ristist läänes. Kui siis pärastlõunal läks mööda kolonn vene sõjavange, viskas üks venelane otse mu jalge ees maanteekraavi mingi pambu. Sellest tuli välja uhiuus lambanahkne poolkasukas. Seega oli mul nüüd tervelt kolm kasukat. Kui meid veidi aega hiljem külastas rügemendiülem ooberstleitnant Frankewitz, kinkisin talle ühe neist kahest kasukast, mis ma olin kaasa võtnud vene laost Sõrve poolsaarel. Ta kasutas seda kogu ülejäänud sõja kestel magamisel küljealusena.

Pärast seda, kui vaenlane oli ööl vastu 21. oktoobrit oma rannapatareid õhku lasknud, varises nimetatud päeval kokku ka vaenlase vastupanu Tahkuna poolsaarel. Sellega oli võitlus Läänemere saarte pärast lõppenud. Veriste kaotuste kõrval oli vastane kaotanud ka 15 388 meest vangilangenutena, 212 suurtükki, 70 miinipildujat, 309 kuulipildujat, 18 soomusmasinat ja 602 autot. Meie diviisi kaotused küündisid ilma diviisile allutatud toetusüksuseta 2 850 surnu ja haavatuni. 7. patarei oli kaotanud kaheksa meest surnute ja kaheksa haavatutena ning jäänud ilma kaheksast hobusest. Leningradi meremuuseumis on mõõdutundetu liialdusena juttu 40 000 mehe suurustest kaotustest saksa poolel.

Meie divisjon asus korterisse Hiiumaa looderannikul asuva Reigi kirikuküla juures. Mina sõitsin kortermeistrina ette patareile majutuspaiku otsima. Endale leidsin toa nägusa tütrega talumehe juures.

Järgmisel päeval sõitsin koos kähe allohvitseriga meie uue veoautoga, millega olime asendanud Kuressaare suurtükiveol rikkiläinu, Tahkuna poolsaarele vene rannapatareisid vaatama. Auto ukrainlasest juht oli meiega vabatahtlikult ühinenud ning jäi kuni uusaastani patarei juurde. Teel kohtasime hauptmann Pankowit, kes oli parajasti läinud tülli kellegi kohaliku elanikuga.

Poolsaare kirderannikul sattusime venelaste kindlustusele. Liivaluitesse oli peidetud tohutu betoonpunker, nähtavasti oli see patarei tulejuhtimiskeskus. Asusime rauduksest sisse ning läksime mööda pikka betoonkäiku edasi. Telefonijaamast kostis lakkamatult valju helinat. Et me polnud rumalal kombel taskulampi kaasa võtnud, süütasin tee valgustamiseks ühe tuletiku teise järel. Kui ma parajasti kolmandat või neljandat põlema tõmbasin, seisin äkitselt püstloodis allapoole mineva šahti serval, kuhu oleksin järgmise sammuga kukkunud. Suurtükke polnud ma näha saanudki. Grupp meie allohvitsere külastas hiljem sama patareid ja pani seejuures kogemata rajatise põlema.

Järgmistel päevadel saime esialgu rahu. 24. oktoobril toimus sõidukite ülevaatus. Samal päeval saabus teistele patareidele lahkumiskäsk. 151. rügement pidi koos meie III divisjoniga jääma saartele garnisoniks, samal ajal kui diviisi ülejäänud väeosad pidid võtma enda peale Lääne-Eesti rannakaitse. Hiiumaale oli määratud III pataljon koos 7. patareiga. Kujutlesime juba, et jääme talvel Läänemere külmudes kõigist ülemustest äralõigatult üksi suurele saarele. Meie patarei määrati julgestama kaldalõiku Kõpu poolsaare läänekülje ja Tahkuna poolsaare põhjakalda vahel, mille keskel asus meie majutuspaik Reigi. Seejuures pani vahipostid välja Omakaitse, järelvalvet nende üle pidin Itn. Melchini korraldusel teostama mina. Nõnda siis ratsutasin järgnevail päevil korduvalt piki meie kaldalõiku ja kontrollisin vahiposte, enamasti eakamaid kalureid. Kolm päeva pärast lahingute lõppu leiti patarei rivistusplatsi kõrvalt küünist üks vene sõdur, kes oli seal nii kaua peidus olnud hirmust, et me ta maha laseme.

25. oktoobril, kui divisjon oli varahommikul Saaremaa suunas lahkunud, ilmusid meie kantseleisse kaks vene madrust, kes väitsid, et nad olid tulnud pargasega üle Hangöst, Nõukogude tugipunktist Soome edelarannikul. Oma aluse olid nad randa jätnud. Me hüppasime koos ülemvahtmeister Plewaga otsekohe jalgratta selga ja pressisime tugevas vastutuules Reigi lähedal olevale maaninale. Seal õõtsus umbes 20 meetri kaugusel kaldast väikese neeme varjus tõepoolest pargas. Tahtsime sellega loomulikult tutvuda ning püüdsime kõigepealt seda teha jalgu lahti võttes. Kuid vesi oli liialt külm ja sügav. Kui asusime parajasti parve tarvis puunotte kokku korjama, ilmus köhale üks vana kalamees Omakaitsest, kellel olid jalas üsna pikad käänistega saapad. Märkide abil tegi ta meile selgeks, et viib meid seljas üle. Nii rippusime nagu klammerduvad ahvid ta seljas, sellal kui tal tuli saapaid veel kätega ülespoole sikutada, et need vett täis ei valguks. See pidi küll haruldane vaatepilt olema. Paadis võtsin endale sõjalipu ja vaatasin paadisisemuse üle. Mingeid dokumente ma ei leidnud. Lasime ennast tagasi kända ja käskisin paadis leiduva diislikütuse võtta meie veoauto tarvis. Seejärel teatasime leiust mereväele, kes paadi minema vedada laskis. Mõlemad madrused koos eelmisel päeval vangistatud venelastega saatsime edasi lähimasse sõjavangide kogunemispunkti.

Lähimad päevad kulusid ratsasõitudega rannavahtide juurde; korra käisin veel Tahkuna poolsaarel. Seejärel pidi 1. novembril algama regulaarteenistus. Lugesin hommikul rivistusplatsi ääres kantselei kõrvale välja pandud mustalt tahvlilt, et pärastlõunaks olid ühteaegu määratud nii suurtükiõppus kui Itn. Melchini õppus allohvitseridele. Kuna ma ei osanud suurtükiõppust ilma allohvitserideta endale hästi ette kujutada, laususin endamisi: "Kui vaimukas! Suurtükiõppus ilma allohvitserideta!" Seda pidi keegi lähedalseisnud allohvitseridest kuulnud ja edasi rääkinud olema, sest õppuse ajal ilmus Itn. Melchin kohale ja hüppas mulle selle ütluse eest peale.

Aga meie talverahul Hiiumaal oli peagi lõpp. Olin parajasti jõudnud oma pererahva tütrega veidi sõbruneda, kui 2. novembril saabus käsk lahkuda mandrile. Kiire rännakuga jõudsime 3. novembril Kärdla ja Käina kaudu Viirini saare lõunatipus otse Sõru sadama juures. Järgmisel hommikul liikusime pealelaadimiseks kaldale.

Vahetult sadamapaiga juures oli kaksteist saksa sõdurihauda, keskel neli, mis pärinesid saare esimesest hõivamisest 1917. aastal, ja neist kummalgi pool veel kaks korda neli samast päevast 24 aastat hiljem.

Meie eel laaditi peale II pataljon, nii et meil tuli pikalt oodata. Võtsime oma eelkäijatelt üle suure lõkke, mille veeres me ennast ooteajal soojendasime. Järgmisel päeval kuulsime, et pärast meie ärasõitu oli keegi tarkpea visanud tule õhutamiseks lõkkesse tankimiini, mille plahvatus oli tekitanud märkimisväärseid kaotusi.

Peale Soela väina ületamist maabusime pärastlõunal Saaremaal, Sõelas ning liikusime mööda põhjakallast kuni Randvereni. 5. novembril läks teekond edasi Orissaare ja Muhu tammi kaudu Pädasteni Muhu lõunarannikul ja järgmisel päeval Kuivastusse, kust meid viidi praamidega mandrile, Virtsusse. Lihula kaudu minnes jõudsime kella 23 paiku Kirblas järele oma voorile, mis oli Saaremaale maha jäänud, ja kogu ülejäänud divisjonile.

Välja arvatud väike Osmussaar Eesti looderanniku juures, mille 5. detsembril hõivas merevägi, olid kolm Balti riiki nüüd tervenisti Saksamaa võimu all. Võitlus saarte pärast, Wehrmachti kolmas kolme relvaliigi ühisoperatsioon pärast Norra ja Kreeta vallutamist, oli püstitanud meie diviisi ette ülesande, millist sellisel kujul saksa poolel enam kogu sõja jooksul ette ei tulnud.

Mulle oli see operatsioon toonud esimese iseseisva juhtimisülesande ning andnud dessandi, tammiületuse, Lööne pärast löödud lahingu ja Sõrve poolsaare punkritulistamise näol iseäranis meeldesööbivaid lahinguelamusi. Tundsin juba ennegi erilist seotust Eestiga, nüüd olid mu suhted nende kolme saarega omandanud täiesti erilaadse iseloomu.

Tagasi