Väljavõtteid Nikolai Reegi
raamatust "Saaremaa kaitsmine ja vallutamine a. 1917"
(Tallinn, 1937)
Hiiumaa kindlustustööd (lk. 52)
Hiiumaale kavatseti ehitada piki põhja- ja läänerannikut
kohtadesse, mis on soodsamad dessandi maalesaatmiseks, laskepiluga
varjendite (kaponiiride) ja rühma- või poolkompani
kaevikute süsteem. Vastavalt looduslikele tingimusile kogu
nimetatud rannik oli jaotatud kolme ossa:
- Lehtmast Paopää külani,
- Paopääst Mardihansuni ja
- Mardihansust Emmasteni.
Lõik Lehtmast Paopää külani jagunes
veel omakorda kahte ossa: Lehtma sadamast Mudasteni ja Mudastest
Paopää külani.
Lehtma sadamast Mudaste külani on rand liivane
ja ainult mõnikümmend sülda lai; vahenditult
randjoone taga on okaspuumetsaga kaetud kõrge liivaluide.
Arvestades maastikku otsustati lõigu selles osas ehitada
randjoonele ainult rida vaatluspunkte ja vähemaid kaevikuid
välivahtkondade ja kuulipildujate jaoks, kuna kaitsepositsioon
pidi moodustatama randjoone taga olevale liivaluitele, mis
pakkus küllaldast kaitset nii püssi kui suurtükitule
eest.
Kitsad, praotaolised kaevikud otsustati kaevata luite harjale;
kohtades, kus luite sisemine kallak oli järsk, piirduti
luite ühe külje mahakaevamisega ja selle vooderdamisega.
Lõigu sellesse ossa oli kavatsus ehitada 4 kaevikut
esimeses ja 5 teises järjekorras.
Lõigu osas Mudaste külast Paope külani
ulatuvad merre kaks maanina - Kotseri ja Kõrgessaare;
rand on siin liivane ja üle külvatud raudkividega;
meri on madal ja rikas leetseljakuist. Väikese süvisega
laevadele on soodsaks lähenemiskohaks Paopää
küla rajoon. Kuna põhjavesi selles rajoonis on
lähedal, siis oli võimaklik ehitada siia ainult
pinnapealseid kaevikuid. Kaevikute eesvallid ehitati kividest
ja kaeti liivaga; kaevikute sisemine kallak vooderdati osaliselt
kividega, osalt puuga. Igasse kaevikusse ehitati kuulipilduja-alus
kahele kuulipildujale. Lõigu selles osas oli ette nähtud
ehitada 6 kaevikut esimeses ja 11 teises järjekorras.
Lõik Paopää külast Mardihansuni (Kõpu
säär).
Kogu rand on kitsas ja liivane, selle taga algab tihe mets,
mis katab kogu poolsaart; metsas leidusid ainult üksikud
ja isegi jalaväele raskesti läbipääsetavad
teed.
Kogu poolsaarel olid käimas tööd nende teede
sihtide puhastamiseks, mis viivad poolsaare peamagistraalilt
(Paopää, Kõpu, Ristna tuletorn) poolsaare
rannale. Poolsaare kivine pinnas raskendas tuntavalt kaevikute
ehitamist, mistõttu kõik kaevikud rannal tehti
pinnapealsed.
Poolsaare keskosas idast läände asetseb seljandik,
mis kahes kohas laieneb, moodustades kõrgemaid küngaste
gruppe. Esimene selline küngaste grupp asetseb Kõpu,
Surepi, Mägipää ja teine poolsaare kaelas Koppa
ja Puski külade rajoonis.
Esimese küngaste grupi rajoonis oli märgitud positsioon,
mis läbi lõikas poolsaare lääneosast
itta viivad teed. Teise küngate grupi rajoonis oli ette
nähtud poolsaare varupositsioon, mis pidi läbi lõikama
polsaare kaela Luidja lahest Õinigu laheni.
Eespoolnimetatud küngaste gruppide kõrgematele
tippudele olid organiseeritud vaatluspunktid (Kõpu
tuletornis, Hannusemäel ja Mardihansu külast umbes
3 km põhjapool oleva ap.-õigeusu kiriku juures).
Poolsaarel olid ette nähtud kaevikud:
- piki rannikut - 16 kaevikut, neist 5 pidi ehitatama teises
järjekorras;
- poolsaare lõuna osas 11 kaevikut, mis olid määratud
ühe pataljoni jaoks; kaevikud asusid rannikusrt Kõpu
tuletorni juurde viivate teede ja jalgradade rajoonis;
- poolsaare kaelas Villamaa, Puska; Koppa külade rajoonis10
kaevikut, mis pidid sulgema vaenlasele edasipääsu
poolsaarelt saare sisemusse; osa kaevikuid asetses liivaküngaste
harjal; sellele positsioonile otsustati asetada ka osa kaevikurelvadest.
Lõik saare läänerannikul Mardihansu
külast Emmasteni. Rannik on raudkividega üle
külvatud. Poole kilomeetri kaugusel rannikust algab soistunud
mets. Kohati mets kaugeneb rannast enam kui pool kilomeetrit,
moodustades rannal suuremaid lahtiseid alasid, nagu Õinigu,
Halte ja Vanamõisa rajoonis. Põhjavee läheduse
tõttu olid kõik kaevikud siin pinnapealsed.
Igas kaevikus olid ette nähtud kuulipildujapesad. Üldse
nimetatud lõigus oli ette nähtud 23 kaevikut,
milledest 9 pidi ehitatama teises järjekorras. Traattõkked
olid ehitamisel.
Hiiumaa varupositsioonid.
Tugevamaks ja kestvamaks vastupanuks Hiiumaal nähti
ette varupositsioon Kukka, Nõmba, Venküla üldjoonel,
millel pidi olema sillapea tähendus. Nimetatud joone
luurel selgus, et sillapea tähendusega varupositsioon
on soovitav moodustada kahel joonel:
- Kärdla, Lõpe, Partsi; Kuri, teises järgus
Kukka, Padala ja
- Sillaotsa, Pühalepa, Vallipää joonel.
Nimetatud kaks sillapead pidid kujutama enesest kaht eraldi
lõiku.
Kukka, Nõmba, Venküla joont ei peetud soovitavaks
kindlustada, sest peale suurte tööde positsiooni kondlustamise
alal tekkis veel kahtlus, kas väeosad suudavad seda joont
tugevalt kaitsta. Tuli arvestada taanduvate väeosade tungist
koonduda teedele, kusjuures oleks kujunenud raskeks nende suunamine
metsades asetsevatesse kaponiiridesse; pealegi võitlus
metsas on jõukohane ainult hästi distsiplineeritud
ja kõrge moraaliga vägedele. Loeti tõenäoliseks,
et positsiooni läbimurde puhul variseks kokku kogu kaitsesüsteem,
mis asetaks positsiooni garnisoni kriitilisse olukorda, kuna
neid ähvardaks äralõikamise oht Pühalepast.
Arvati ka, et metsa kaitsmine kaponiiridega eeldab palju jõude
(mitte vähem kui rügement), kusjures veel aga poleks
kindlustatud kaitse edukus. Samuti oletati, et kaponiiride süsteemi
abil metsa kaitsmise asemel kindlustatud sõlme loomine
Nõmba rajoonis ei ole otstarbekohane, sest nimetatud
sõlm on kergesti äralõigatav naaberosadest,
mille tagajärjel selle garnison oleks sunnitud kas alistuma
või viivitamatult positsiooni maha jätma. See omakorda
oleks raskesse seisukorda pannud naabrite tiivad, mis oleks
võinud põhjustada kogu positsiooni mahajätmise.
12. oktoobriks Hiiumaa kindlustatud varupositsiooni asukoht
polnud veel lõplikult otsustatud.
Rannapatareid (lk. 55)
Rannapatareid olid inseneriliselt ette valmistatud
järgmiselt.
a) Sõrve sääre patareid nr. 40, 41 ja 43. Kõik
patareid olid varustatud tulejuhtimisvahendite ja kaugusmõõtjatega.
Suurtükid seisid lahtiselt, laskemoona keldrid ja varjendid
olid kaitstud ainult vähemate lennukipommide eest. Olid
käimas tööd patarei nr. 43 ümbritsemiseks
betoonist brustveriga.
b) Saaremaa looderanniku paterid nr. 45 ja 46. Suurtükkide
ülesseadmisega ühenduses olevad tööd polnud
veel lõpetatud, kuid suurtükid võisid juba
tulistada. Patarei nr. 46 brustver oli veel lõpetamata.
Tulejuhtimisabinõud olid asetatud ajutistele puust alustele,
puudusid kaugusemõõtjad.
c) Hiiumaa patareid nr. 34, 38, 39 ja 47 olid kõik
ajutistel puu-alustel. Patarei nr. 39 oli küll varustatud
kaugusmõõtjaga, kuid see ei vastanud patarei tule
ulatusele. Kõik suurtükid seisid lahtiselt. Varjendid
olid arvestatud vähemate lennukipommide ja kildude vastu.
d) Vormsi saare patareid olid samas seisukorras kui Hiiumaa
patareid.
e) Muhu ja Virtsu patareid nr. 32, 33 ja 36 olid kõik
puu-alustel, peale patarei nr. 32, mille 2 suurtükki olid
seatud betoonalusele. Patareid olid varustatud tulejuhtimis-seadeldistega
ja kaugusemõõtjatega; keldrid ja varjendid kaitsesid
ainult kildude ja väikesekaliibriliste lennukipommide eest.
Muhu ja Virtsu patareid olid ainukesed, mis tegid läbi
lühendatud praktilise õppuse.
Tagasi
|
