Esimese Suure Maailmasõja kajastusi Hiiumaal

Puski vene õigeusu kiriku viimase preestri Kosma Laredei poja Peeter Laredei poolt kirja pandud.

Tekstis esinevad kuupäevad on vastuolulised, need ei ole ümberkirjutamisel tekkinud vead. Ootame parandusi. Täname Harda Roosnat käsikirja kasutusvõimaluse eest.

Austria sõjavägede sissetungi puhul Serbiasse juulikuus 1914 ja serblaste kaotuse puhul (austerlased pommitasid juba Belgradi) ruttas Venemaa Serbiale kui sugurahvale appi ja kuulutas Austriale sõja 20. juulil 1914. Selle peale kuulutas Saksamaa Venemaale sõja. Algasid kergemad lahingud Vene ja Saksa-Austria piiridel.

Et Saksamaa tundis oma ülejõudu merel, siis käisid juba 31. juulil kaks saksa ristlejat Ristna tuletorni pommitamas. "Rig(asche) Rundschau" teatel olid ristlejad majakale umbes 10 kilomeetri kauguselt lasknud 20 pauku ilma kahju tegemata. Neist oli 13 pommi tuletorni (mis on metallist) puutunud vaid kergelt kriimustades. Inimohvreid ei olnud, vahimaja sein, uks ja aknaruudud said viga. Siis pommitasid sakslased merelt ka Kõpu tuletorni, riivates selle ühte külge, kuid suuremat kahju tehes majakaülema majale, purustades uksi ja aknaid.

30. juuli varahommikul pommitas saksa ristleja jälle Ristnat ja siis üheksa kogupauguga umbes viiekümne mürsuga vana ajaloolist Kõpu tuletorni. Majakaülema maja oli kuulide saju all, kus magavad inimesed peale purustatud akende ja uste viga ei saanud. Samal ajal pommitati ka Kõpu õigeusukirikut, sellest ühte akent vigastades. Kõpust sõitis laev põhja poole ja lasi Ristna majakale kolm kogupauku, umbes 12-15 mürsuga.

5. augustil tuli vaenlane tagasi, seekord nelja miinipaadi toetusel ja võttis Ristna majaka ja telefonijaama niisuguse tule alla, mida vist Hiiumaa pole eluilmaski näinud. Lasti ligi kolmsada pauku, terve Kõpu poolsaar värises. Ja tagajärg - majad on küll läbilastud, kui suuremat viga ei ole, majades ei lõhkenud ükski pomm.

5. augusti õhtul kell kaheksa, umbes 32 versta kaugusel Osmussaarest tulid nähtavale kaks saksa ristlejat ja kolm miinipaati, kus neile vene ristlejad ligi 10 minutit tuld andsid. Et see kokkupõrge saksa laevadele ootamatult tuli, selgub sellest, et nad vene laevu nähes ümber pöörasid ja täie auruga tagasi sõitsid. On kindel, et need pommitamised ja lahingumüra merel ajas saare ja eriti Kõrgessaare rahva sõjaärevusse. Ei võinud aimata sakslaste sõjaplaane. Seda näitab 14. augustil 1914 Puski kirikus peetud kalmistupüha õhtuteenistus paarikümne versta kaugusel peetava merelahingu mürina saatel. Ajakiri "Usk ja Elu" nr. 36 1914. a kirjutab: "Ruumikas kirik kogus rahvast täis, pooled seisid väljas, neid võis mitmesaja peale arvata. Noored, vanad, õigeusulised, luteriusulised, kõik seisid jumalateenistuse lõpuni, kõik palvetasid hoolsasti, ühel või teisel pisarad silmis, tihti oli tagasihoitud nuutsumist kuulda. Laul noore köstri V. Raaveli juhatusel kõlas südamessetungivalt. 15. augusti hommikul jutlustas Emmaste preester M. Vahter. Ta jutlus mõjus väga rahustavalt. Jah, iseäralikul ajal on jumalatunnistusel iseäralik rahustav ja õnnestav mõju! Osavõtja."

Nõnda hoidsid saksa sõjalaevad mere ja rannad alalises häireolukorras. Rahvale Kõpus anti käsk valmistada majadest eemale varjendid, kuhu ka naised, lapsed süles, jooksid, kui merel kahurite mürin algas.


Tagasi