Koguteosest "Eesti riik ja rahvas
II Maailmasõjas" V osa
Kirjastus EMP Stockholm 1957
Hiiumaa vallutatakse
[1941]
J. Remmelgas
12. oktoobril varahommikul olime kõik elevil
ja liikvel. Selleks päevaks oli määratud operatsioon
Siegfried Hiiumaa vallutamise algus. Umbes kella 5.00
ajal tõusid meie kahurite torud jälle laskenurka
ja tuttav mürin kuulutas mõnda aega vaikinud sõjategevuse
jätkumist. Kõik tulistamistegevusest vabad mehed
kogunesid mere äärde ja pingutasime vaadata Hiiumaa
poole, mis sinetas meile üle Soela väina. Läbi
käärpikksilma nägime Emmastet.
Meie lähedal olid aset võtnud operatsiooni juhid
- 61. diviisi ülem kindralleitnant Haenieke ja admiral
Clasen - operatsiooni toetavate mereväeüksuste ülem.
Päris kalda lähedalt möödus üle saja
mitmesuguse veesõiduki meeste ja relvadega, olles lähtunud
Triigi sadamast, ja see pakkus paeluvat pilti. Pammana nina
kohalt keeras invasioonilaevastik teravalt põhja ja
kihutas Emmaste poole. Juhul, kui punavägi oleks osutanud
oodatust tugevamat vastupanu, pidanuks ka meie patarei siirduma,
üle väina. Kuid keskhommikuks meieni ulatunud teated
kõnelesid aga saksa üksuste - 176. jalaväerügemendi
ja 161. a. luuregrupi - edukast edasijõudmisest ja
nii polnud esialgu ega ka hiljem meie järgi mingit vajadust.
Sakslased kogesid maabumisel, et punaste vastupanu oli võrdlemisi
nõrk. Puhuti tulistas ainult üks punaste patarei,
kuid ka see vaikis umbes kella 15 ajal. Sakslaste sillapea
oli saavutanud suure sügavuse ja nüüd võis
ka 151. j.r. III pataljon asuda ülesõidule. Õhtul
järgnes sellele veel sama rügemendi I pataljon ja
vähemad üksused. Maabuti Sõru sadamas. Selle
sild oli punaste poolt küll õhitud, kuid saksa
pioneerid tegid silla päeva jooksul enam-vähem sellisesse
korda, et seal võis jälle maabuda. 12. oktoober
oli külm ja tuuline, kuid meri siiski võrdlemisi
vaikne, missugune asjaolu suuresti kergendas operatsiooni.
176. j.r. paremal ja 151. rüg. vasakul liikusid 61. diviisi
jõud põhja suunas. 13. oktoobril olid
juba mõlema rügemendi staabid jõudnud üle
väina. 12. oktoobri õhtuks oli 151. rüg.
III pataljon jõudnud Külamäele, kust loodi
side ka I pataljoniga. Rügemendi staap asus Ridas. Järgmisel
päeval liikusid pataljonid punastelt vastupanu leidmata
üle Vanamõisa Kaderna suunas ja jõudsid
välja Laartsa ojani. Rügemendi II pataljon veetis
aga kärekülma öö veel Saaremaal, Pammanas
laagritulede ääres ja siirdus alles järgmisel
päeval üle väina ja asus selle järel rindele
Ole-Selja piirkonda. Rügemendi staap asus Leisi koolimajja.
Samasse võitlusruumi jäi rügement kaheks
päevaks, et oodata oma suurtükiväe ja väliköökide
järelejõudmist.
Kannatamatult ootasid sellal Saaremaa põhjarannikul
sajad Hiiumaa mehed, kes olid põgenenud punaste eest
pimedatel öödel väikestes paatides üle
väina, oma kodusaare saatuse kujunemist. Kuid juba 13.
oktoobril hakkas mehi koduranda tagasi siirduma.
16. oktoobril marssis 151. rügement, II pataljoni
eelosaks olles, üle Tatermaa - Ühtri - Nõmme
ida suunas mööda viletsaid külavaheteid. Pärast
Saaremaad tundus Hiiumaa sakslastele kaunisti ebasõbralikuna.
Saar oli metsane ja soine, teed halvad ja asustus hõre.
Nõmbal satuti tugevale punaste kindlustusliinile. See
otsustati kõrvaldada haardeoperatsiooniga.
Kindralleitnant Haenicke oli oma staabiga ka juba Hiiumaale
jõudnud ja asus isiklikult haardeoperatsiooni juhtima
ja kavandama. Mitmest väiksemast üksusest koostati
võitlusgrupp, kes pidi metsateid kaudu vasakult lööma
end välja Kärdlasse, üle Määvli liikudes.
Punaste vastupanu kõvenes sedamööda, kuidas
üksused endid põhja poole surusid. 16. oktoobril
oli keskrindel kõva lahingtegevus ja punastest jagu
ei saadud. Järgmisel päeval saadi aga punased jälle
veerema ja liiguti nobedalt edasi Kärdla suunas. Operatsioonikava
kohaselt pöörduti Tubalast läände ja äärmiselt
raskes maastikus, halbadel metsateedel ning nõmmedel
marsiti üle Mäeselja Kanapeeksi suunas. Valus loodetuul
muutus peatselt tuisuks ja raba ning nõmm valmistasid
vooridele pidevalt suuri raskusi. Sageli pidid mehed veokitele
appi asuma, et neid liivast ja rabamudast läbi aidata.
Pärast lõunat sattus saksa luure Kanapeeksil ja
Allika taludes punaste üksustele. Need löödi
sealt välja ja ööseks jäi III pataljon
ja rügemendi staap metsa, kus veedeti külm öö,
mille eest otsiti varju kuuseokstest kiiruga valmistatud onnides,
väikeste laagrilõkete ümber end soojendades.
151. rüg. võitlusgrupp vallutas 18. oktoobril
Kärdla ja siirdus sealt edasi Risti poole. Punavägi
oli tõmbunud kokku Tahkuna poolsaarele. Punaste merekindluste
patareid tulistasid ägedalt sakslaste seisukohti ja kogu
18. oktoobri öö kestis Tahkuna patareide tihe tuli.
Kuid 19. oktoobri ennelõunal, kella 10 ajal
murdis 151. rüg. 6. kompanii löögirühm
staabiveltveebel Lisdati juhtimisel läbi punaste vastupanuliinist.
"Mulku" laiendati järgnevalt niivõrd,
et veidi hiljem sellest ka rügemendi I ja II pataljon
võisid läbi pugeda ja punaseid seljatagant haarata.
Tahkuna patareid püüdsid luua tulemüüri
ja kogu päeva saatsid nad tihedalt soomusgranaate sakslastele
kaela.
Järgmisel päeval asuti jälle rünnakule
ja saavutati 2 km sügavune edumaa ja pärast punaste
nõrga vastupanu murdmist jõuti välja Tahkuna
metsavahi maja juurde. 21. oktoobril tuli oodatud lõpp.
Kell 9.30 asuti viimasele pealetungile ja lõunaks oli
Tahkuna poolsaar vallutatud. Üksikud punaväelaste
rühmad liikusid veel siia-sinna, otsides väljapääsu
- kuhu, seda ei teadnud nad isegi. Nad püüti kinni
ja neilt võeti relvad. Hiiumaa oli vabastatud.
Eesti saartel langes sakslaste kätte vangi 15 388 punaväelast,
sellest arvust veidi üle 3 000 Hiiumaal. Sõjasaagiks
saadi 212 kahurit, 70 granaadiheitjat, 309 kuulipildujat,
18 soomusmasinat, 602 mitmesugust mootorveokit ja 2 lennukit.
Mehed olid väsinud. Paljud neist unistasid nii, nagu
mitmed meie patarei poisid - küll oleks tore ülejäänud
osa sõjast veeta kusagil Eestis või Saaremaal
garnisoneerides! Kuid ei!
Paar päeva puhkust Hiiumaal, siis tagasi Saaremaale,
sealt jalamarsil Kuivastusse, parvedega Suurele Maale, jalamarsil
edasi Lihulasse ja sealt rongiga Tallinna. Tallinnast jalamarsil
Narva, sealt Leningradi alla. Mitu pikka aastat Venemaal.
Kõigele sellele nagu ei tahakski enam mõelda
- või kui öelda Napoleoni vana, Venemaa vangistusest
tagasipöörduva grenadeeri kombel: "es schmerzt
meine alte Wunde" ...
Hiiu saare vabastamine
J. Lindvere
Saksa dessant Emmastes
Pühapäeval, 12. oktoobril ulatus kauaoodatud
rõõmusõnum sakslaste dessandist Hiiumaale
ka Kärdlasse. Ja levis seal kulutulena. Vormsi saar oli
juba sakslaste kätte langenud täpselt kuu aja eest.
Kust poolt sakslased kavatsesid dessanti teha Hiiumaale, oli
venelastele teadmata. Juba mõnigi õhtu olime
võinud põnevusega vaadelda punetavat taevast
Saaremaa kohal. Sealt poolt kuuldus ka aeg-ajalt kauget suurtükimürinat.
Kuid meil oli ikka veel olnud imelik, kõhe vaikus,
vaikus enne tormi. Ent nüüd ometi oli dessant tõsiasi
ja meiegi vabastamise tund ei võinud olla enam mägede
taga. Operatsioon Hiiumaa vallutamiseks algas pühapäeva
õhtupoolikul, seda juhatas sisse kahurituli. Ka lennuväel
oli oma osa täita. Pommitamine oli intensiivne. Emmaste
valla rannaäärseis külades tekkis süütekuulidest
rida tulekahjusid. Venelastel ilmselt lennukeid Hiiumaal enam
ei olnud. Nad sattusid ilmsesse segadusse, kuna ei teatud,
milline koht dessandiks valitud. Tegelikult osutus selleks
kaks punkti Emmaste vallas, Hiiumaa lõunarannikul:
Külaküla kohal (umbes 1 km Nurstest lõuna
poole) ja teine punkt - Harju küla vahetumas läheduses.
Saksa merejõude juhtis neis operatsioonides admiral
Clasen ja 61. diviisi rügemente kindralleitnant Haenicke.
Ka eestlasi oli lülitunud saksa vägede koosseisu.
Dessandi läbiviimiseks oli tegevusse rakendatud mitmet
tüüpi sõjalaevu, kiir- ja isegi kalapaate.
Maabunud väeüksused tungisid kohe edasi sisemaale
leidmata kontakti vaenlasega. Võttis aega, enne kui
vene veoautosid sõduritega Nurste küla poole vuramas
nähti. Kohalike pealtnägijate seletuste järgi
olid sakslaste eelüksused Nurste külast juba läbi
läinud, kuid siiski julgestusüksusi kuulipildujatega
siia ettevaatuse mõttes maha jätnud. Ja kui nüüd
kaks relvastatud venelastega täistuubitud veoautot paha
aimamata külast läbisõidul majade vahele
jõudsid (sakslased lasksid nad läheneda paari-kolme
meetri kaugusele) - niideti venelased kuulipildujatulega maha
viimseni.
Sakslaste esimesi sihte oli Hiiumaa lõunapoolne trapetsikujuline
osa koos Sõru sadamaga ära lõigata. Selleks
tuli vallutada Hindu, kus asus rida vene tugevaid patareisid,
ning Tohvri baas. Selle ülesandega olid sakslased
valmis sama päeva õhtupoolikuks. Tuleb meeles
pidada, et selles operatsioonis oli tegu ikkagi vaid eeljõududega.
Võitlustest siin võttis osa ka arvukalt eestlasi
nii kohalikkude olude tundjatena kui ka tegelike võitlejatena.
Need olid peaasjalikult omakaitsemehed Haapsalus formeeritud
üksusena (suurelt osalt hiidlased), missuguse üksusega
oli liitunud venelastele kättemaksutuhinast põlevaid
mehi mujaltki, näit. Saaremaalt.
Vahepeal oli ka vene juhtkond saanud ülevaate olukorrast
Emmastes (neil oli ka kohalikke punaseid sidemehi) ja saatis
kohale punaväge. Pühapäeva õhtuks oligi
Nurste koos ümbrusega nende valduses. Esmaspäeval
osutas punavägi siis sakslastele tõhusat vastupanu
üle kolme tunni kestnud lahingus. Kokkupõrke ilmet
kandvaid võitlusi tuli Emmaste vallas veel ette Valgu
külas. Kahjuks - lisaks tulekahjudes hävinud varandusele
tuli kohalikel elanikel kanda ka suhteliselt suuri ohvreid
inimeludes. See käib peamiselt Metsapere ja Härma
külade kohta. Nimelt punaväelased, kas pimedas vihas
sakslaste maabumise pärast või muil põhjusil,
päästsid nimetatud külades lahti julmad tapatalgud
ja korraldasid sakslaste veel kaugel olles metsiku jahi inimestele.
Kelle kätte said, selle lõid maha kas püssipäraga
või torkasid surnuks tääkidega. Mul on kasutada
ühe kohaliku inimese andmed, kes neid õudseid
sündmusi ise kaasa elas. Ohvrite arv olnud kokku 12 inimest.
Nende õnnetute laibad visati väikese Laartse jõe
kuivanud jõesängi ning katteks heideti peale pisut
oksaprahti. Õnneks suunasid sakslased oma pealetungi
varsti siia, mistõttu venelastel tuli siin oma mõrvatöö
katkestada ning pageda. See metsikuse tragöödia
tuletab meelde samalaadilist, kuid veel ulatuslikumat mõrvalainet
koos süütamistega Läänemaal Asuküla
vallas, samuti mõnda aega enne sakslaste tulekut. Seal
lisandus kõigele muule metsikusele veel vägistamisi.
Sillapea Emmastes loodud, vene rannabaasid "segavate"
patareidega vallutatud, võisid nüüd sakslased
alustada pideva regulaarväe juurdevooluga Saaremaalt
Hiiumaale, Sõru sadama kaudu. Nüüd pärast
Emmaste valla puhastamist vaenlasest võis saksa väejuhatus
esmaspäeval, 13. oktoobril asuda plaanikindlate
operatsioonide läbiviimisele. Löökide suunad
olid: Emmastest põhja Kõrgessaare ja Kõpu
poolsaarele; teine kirde suunas Käina - Pühalepa
- Heltermaa - Kärdla, peale ning kolmas (pärast
Käina vallutamist) Käinast Hiiumaa ainsa linna Kärdla
pihta.
Operatsioonidest enne Kärdla vabastamist
13. oktoobril alustasid saksa väed edasitungi
Käina aleviku suunas. Nüüd oli punavägi
juba positsioonidele jõudnud asuda ning osutas paiguti
väga ägedat vastupanu. Üks sakslaste grupp
tungis välja Orjaku sadamasse, vabastas selle kui ka
Kassari saare, Hiiumaa kagukülje all, mis on ühenduses
Hiiumaaga kahe valltee abil. Siin aga tugevamat vastupanu
ei olnud. Käina alevik võeti seejärel kirdest,
lõunast ja läänest haardesse. Venelased,
sattunud rõngasse jäämise hädaohtu,
osutasid siin vaid suhteliselt vähest vastupanu lahingute
näol. Teisipäeval, 14. oktoobril taganeski vaenlane
siit Kärdla ja Pühalepa valla poole. Seejärel
oli Käina vald peagi venelastest puhastatud.
Nüüd tungis üks väegrupp sakslasi edasi
põhja suunas, et vallutada Kärdla linn, teine
aga jätkas vaenlase jälitamist kirdesse, et haarata
vaenlast teataval määral rõngasse Pühalepa
valla piirides. Varsti oligi suurem osa sellest vallast saare
muust osast eraldatud. Siin venelased nimetamisväärset
vastupanu ei avaldanud. Nähtavasti punaväe väejuhatus
pidas targemaks siin ainult selles ulatuses vastupanu pakkuda,
kuivõrd see nende viivitustaktika seisukohalt läbiviidav
oli.
Nagu nägime, kulus saksa vägedel seni iga valla
puhastamiseks venelasist keskmiselt kaks päeva. Tavalisest
ägedamale vastupanule sattus see sakslaste grupp, mis
tungis edasi Emmastest Kõpu poolsaare suunas ja nimelt
Puski küla juures. See grupp, jälitades vaenlast,
ähvardas ära lõigata Kõpu poolsaare
muust Kõrgessaare valla osast. Ja kui pärast Kärdla
langemist seal tegutsenud väegrupi edelasse liikuv tiib
oli ühinenud Emmastest põhja poole liikuva väeosaga,
oligi Kõpu poolsaare äralõikamine tõsiasi.
Venelastel Kõpu poolsaarel oli katkenud side Tahkuna
poole taanduvate peavägedega. Olukord pidi küll
olema lootusetu. Kuid neil oli siin patareisid ja rikkalikult
laskemoona, mis võimaldas neile kahuritulega Saksa
sissetungi poolsaarele takistada ligi neljakümne tunni
jooksul. Siis tuli aga alistuda. Siin saadi hulgaliselt vange
ja muud sõjasaaki.
Käina langemisega l4. oktoobril oli Tedrekopli
tee, mis ühendab Käinat Kärdlaga, vaba ja otsekohe
suunati piki seda teed ka löök Kärdla suunas.
Umbes poolel teel sinna, 9 km Kärdlast aga satuti punaste
intensiivsele vastupanule, kes olid end kindlustanud väikesel
kõrgendikul asuvas Nõmba külas. Kõrgendik
pakkus loomulikku kontrollivõimalust Tedrekopli teele
ja Käina-poolsele maastikule üldse, mida taganev
punavägi ka strateegiliselt ära kasutas. Äge
lahing kestis siin kolmapäeval, 15. oktoobril suure osa
päevast, ja alles järgmisel päeval taganes
vaenlane Kärdla suunas, et linna läänepoolseid
ääremaid mööda tagasi tõmbuda Tahkuna
poole. Sellel taganemisel oli venelaste järelüksustel
ainult lühemaid lahinguid ja tulevahetust neile järele
tungivate sakslastega.
Ei kellegi maal
Oli juba kord teade saksa dessandist Kärdlasse jõudnud,
siis oli meie eesti punastel "kangelastel" ka ülim
aeg pakkima hakata ja linna tolm jalgelt pühkida.
Me olime oma ajutise koolimaja korraldamisega küll pisut
hilinenud, kuid esmaspäevaks, 13. oktoobriks oli koolitöö
alustamine kindlaks määratud. Õhk värises
saksa lennukite põrinast ja Käina poolt kostis
vabadustkuulutavat suurtükimürinat. Terve linna
mõtted olid ainult suunatud millelegi, mis tulema peab
ja mida põnevusega oodatakse.
Kui hommikul kooli jõudsin, leidsin eest ainult osa
õpetajaid ja käputäis õpilasi. Oli
selge, et tekkinud olukorras koolitööst juttugi
ei saa olla. Läksin igaks juhuks täitevkomiteesse,
et korraldust saada. Küsisin maakoolivalitsuse juhataja
Kasikovi järele - teda ei olnud enam. Ainult parteisekretär
oli veel kohal. Küsisin siis temalt, kuidas toimida koolitööga.
Ta kohendas end minekuks, lõi käega ja arvas,
et sellest täna vist ei tule midagi välja ... Ruttasin
tagasi kooli ja teatasin sellest oma hõredale kooliperele.
Valgusime kõik kergendatult laiali. Meie esimene selle
sügisene nõukogudelik koolipäev jäi
surnult sündinuna ka viimaseks.
On tõenäoline, et saare komandant Konstantinov
- vähese ruumi tõttu saarelt põgenemiseks
varutud paatides - pidi mõtlema eeskätt oma venelasist
kolleegidele ja jätma eesti punased lihtsalt saatuse
hooleks. Olemasolevate andmete järgi hoidis see punane
jõuk kokku ja pages metsa.
Esmaspäeva õhtupoolikul ei paistnud Kärdlas
enam olevat ühtki eesti kommunisti ega vene sõjaväelast.
Teade sellest levis linnas kiiresti. Kuid juba mõni
päev varem olid mõned agarad elanikud rutanud
täitevkomiteesse, et pääseda kirikusse, konfiskeeritud
raadioaparaatide ning jalgrataste juurde. Kärdla linna
täitevkomitee esimeheks oli tol ajal endine vabrikutööline,
noor tagasihoidliku iseloomuga Harald Mammuspuu. Sekretäriks
sümpaatne ning korrektne endine linnavalitsuse ametnik
Leida Pähel. Neil olevat kavatsus olnud ühist kodu
luua. Mammuspuu oligi läinud kiriku uksi lahti tegema,
kuid jäänud varsti pärast seda jäljetult
kadunuks ... Mõned inimesed, kes hiljem täitevkomiteesse
läksid, leidsid Leida Päheli üksinda kantseleist.
Temalt kuuldi, et Mammuspuu oli juba hommikust saadik kadunud
ja et parteisekretär Jakobson märatsevat oma väikeses
kantseleis, milletõttu L. Pähel oli tõsiselt
kohkunud ja kahelnud, kas ta veel selle päeva õhtut
nägevatki. Tema instinkt ei petnud teda: õhtul
ta enam koju ei tulnud ...
Igatahes, olid nüüd venelased lahkunud Kärdlast,
võisid needki vähesed mehed, kes veel alles olid,
kergemalt hingata, sest hädaoht - olla sunnitud eelseisvaid
võitlusi relvaga punaste poolel kaasa tegema - oli
möödunud. (Niisugust võimalust oli vastavalt
poolt mõista antud.)
Nüüd oli siis Kärdla linn eikellegimaa! Mingi
kummaline vabadusetunne asus rinda. Rahvas asus kohe ringi
liikuma. Vaadati ka sisse mahajäetud kasarmuisse jne.
Mõistagi, et alles nüüd avanes enamikul Harku
vanglast augustikuus tagasitulnud naistel-lastel jälle
võimalus oma kodudesse asuda.
Kärdla asula on tekkinud ja arenenud tänu oma kalevivabrikule.
Vabrik oli ka nüüd veel ta majanduslik A ja O, ta
igapäevane leib. Suurtes joontes võetuna on Kärdla
vabriku tõus ja langus ühtlasi ka kogu linna tõus
ja langus. Kui nii, siis on üleliigne lähemalt kommenteerida
niisuguse õnnetuse tagajärgi, kui seda on Kärdla
kalevivabriku hävitamine.
Aga just see õnnetus-kuritöö tabaski nüüd
linna. Nimelt paar päeva enne sakslaste sisse-marssi
Kärdlasse (see oli vist 14. oktoobril) märkasime
keskpäeval, et vabriku hoone ühest osast tõuseb
tihedat suitsu ja tuleleeke. Kärdla vabrik põles
... Ta oli süüdatud venelaste kurja käe
läbi. Korraldus süütamiseks võis tulla
kas saare komandandilt või ka NKVD-lt. Tegelikuks süütajaks
olid rahva arvamise järgi politruk Kushner koos Venemaa
eestlase Lex Tõkkega (teise versiooni järgi -
Kushner ja keegi küürakas punane). Bensiiniaame
olevat toodud aegsasti kohale. Bensiinikanne märganud
need ametnikud, kellele päev enne tulekahju vabrikus
kalevit jagatud, siin ja seal vabriku ruumes. Süütamise
otsusest pidi vabriku punane direktor Hollak teadlik olema.
Sain aegsasti tulekahjust teada ja sõitsin rattaga
kohale. Mul oli veel osa kooli inventarist kahes suures muldkeldris,
mis asusid vabriku vahetumas läheduses. Rahvast hakkas
kohe kogunema tulekahju juurde. Mehed sajatasid, naistel tõmbusid
silmad märkjaks. Mõned töölised tungisid
vabrikusse ja tõid sealt endale poolniisket kalevit.
Selle järele tungisid ka teised laoruumidesse, kus seisis
hulk suuri kaste, igas kolm-neli suurt palitu- või
ülikonnariidekangast, oma 60 - 70 sm läbimõõduga.
Kogu aeg voolas rahvast vabriku juurde palavikulise õhinaga,
et päästa, mis võimalik. Saime ühe hobusemehe
kätte ja panime selle sundkorras vabrikust kaste vedama.
Mina andsin selleks ettevõtteks kooli keldreid kasutada.
Kui need kaste täis olid laotud, lukustasin uksed uute
tugevate tabalukkudega. Tuli aga levis suure kiirusega, "vaardiga",
nagu hiidlane ütleb, ja ei kestnud kaua, kui vabrik põles
üleni ning leegid lõid välja üle kolmesajast
aknast. Hilisõhtul tunnistasid hõõguvad
ahervared, et Kärdla kalevivabrik oli läinud ajalukku.
Järgmise päeva ennelõuna, möödus
suuremalt osalt nagu eelmisedki eemalt kostva suurtükimürina
tähe all. Nägin muuseas oma toa aknast oma suureks
üllatuseks siiski veel punaväelasi. Need olid paar
vene ahelikku, mis lahingukorras hüpetega kadusid võsastiku
poole Kärdlast välja. Siis võtsin jalgratta,
et teha ringkäiku selles peremeheta linnas. Igal pool,
kus venelased olid asunud, haigutas tühjus ja suur segadus.
Jõuan linna täitevkomiteesse. Siin on samuti nagu
mujalgi uksed pärani lahti ja kantseleis kõik
puruks pekstud, mis peksta andnud. Niihästi laudadel
kui põrandal valitseb kirjeldamatu vene segadus ...
Möödun veel ühest purustatud ja kössivajunud
majakesest. Siin on kindlasti tarvitatud lõhkeainet.
Mulle selgub sisemusest, et siin ongi too "trükikoda",
kus venelased "pressisid" oma propagandaajalehekest.
Sakslased Kärdlas! Edasi Tahkuna peale!
Võiks paradoksaalselt öelda, et Kärdla
linna sakslased ei vallutanudki, vaid ainult marssisid sisse!
Kuid marssides linna nad vallutasid midagi muud - elanike
südamed ja tänulikud meeled.
Olin nüüd sunnitud katkestama oma ringkäigu,
kuna korraga märkasin ebatavalist rahva kogunemist Kõrgessaare
- Käina maanteede ristumise lähedal ja ruttasin
sinna. See oli neljapäeval, 16. oktoobril p.l.
Minu sinna jõudes oli saksa sõjaväe sissemarss
juba täies hoos. Terve linn kogunes kohale, palistades
teeääred. Oli rõõmu- ja tervitushõikeid.
Endine väljasurnud linnake oli jälle ärganud
elule. Meie üllatus oli suur, kui keegi "saksa"
sõdur kolonnist midagi hõikas sulaselges eesti
keeles. Tähendab, siis niikaugele olid lood vahepeal
juba arenenud, et eesti mehi võitles külg külje
kõrval võidukate sakslastega vihatud punaväe
vastu!
Seega oli siis niigi kannatanud Kärdla linn vähemalt
säästetud lahinguist. Võitluste liin oli
kulgenud piki linna lääneserva kirdesse - Tahkuna
- Lehtma suunas, kusjuures Kärdla taga hiljem üks
rindetiib jälitas vaenlast edela poole, et anda löök
Kõpu poolsaarele.
Suurem osa saksa väest valgus kohe laiali ja majutati
linna. Kärdla oli korraga muutunud suureks sõjalaagriks
mitmele tuhandele sõjamehele. Oli juhus sakslaste allohvitseride
grupiga, kel kaasas paar vangilangenud punaväelast, teha
ringkäiku linnas ja näidata neile seal venelas-te
purustusi ning mahapõlenud vabriku ahervaret. Jõudnud
koju, leidsin, et ka minu korteri põrandad olid pikutavaid
sõdureid tihedalt täis. Ainult voodi oli aumehelikult
mulle endale alles jäetud. Kohe seati kahurid positsioonidele,
arvult 40, nagu sakslased tõendasid. Tehti muidki ettevalmistusi,
sest homme pidi algama suurrünnak Tahkuna suunas!
Õhtul oli meil kodus sakslastega üksteisele väga
palju jutustada, nagu vist mujalgi. Kostitasin neid eesti
sigarettidega ja kõva suhkruga, mida päeval olin
hankinud ühest mahajäetud laost, saades vastu sigareid.
Järgmisel hommikul äratas meid varakult kõrvulukustav
kahuritule duell. Kärdla patareid müristasid tuld
kindlustatud Tahkuna suunas vähemate vaheaegadega hommikust
õhtuni. Punaväe omad Tahkunas ei jäänud
ka vastust võlgu. Nad olid väga täpse tulega
ja vastasid sakslastele umbes võrdse tihedusega. Tahkunast
tulevad kõmmkärakad olid ainult pisut vaiksemad.
See sõnul kirjeldamatu mürin ja mürsukildude
kiunumine pani Kärdla väikesed elamud rappuma ja
inimesi toas instinktiivselt võpatama. Iga silmapilk
võis tulla tabamus elamu pihta. Ainus abinõu
oli - hoida põrandale nii lähedale kui võimalik.
See kahuritule põrgu kestis päevad läbi 17.
kuni 20. oktoobrini. Neid päevi on võimata unustada.
Õhtuti lakkas tulistamine. Seda vaheaega kasutasid
paljud linnaelanikud, et tagasivaatamata, pooljoostes põgeneda
linnast välja, vedades enda järel väikestel
hiiu vankritel kompse hädavajaliku varanatukesega ja
lapsi, nagu põgenikud kunagi. Igasuguses kaliibris
mürsukilde vedeles tänavail, aedades ja põldudel
külluses.
Õhtuil pöördusid ka võitlejad Kärdlasse
tagasi, et pisut puhata. Muidugi olid nende read mõne
kaaslase võrra hõredamad kui hommikul minnes
... Mälestati päeval langenud kangelasi sõjameheliku
lihtsusega ja asjalikkusega.
Lühematel suurtükitule vaheaegadel julgesime vaevalt
jalga õue viia. Duell võis ju millal tahes jätkuda.
Eriti tihedalt oli mürske langenud Kärdla sadamasse
ja selle lähemasse ümbrusesse, kus lage maa oli
nagu üles küntud. Kahjud, mis linnale tekitati,
olid siiski, nagu ime-kombel, suhteliselt väikesed. Ainult
mõned üksikud hooned olid tabamustest purustatud.
Sõja- ja lahingumöllus langes ka paar-kolm maja
tuleroaks. Surmasaanud eraisikute arv oli ka suhteliselt väga
väike, kuna sakslaste kohta puuduvad siin andmed.
Teisipäeval, 21. oktoobril, seega peale ligi neli
päeva kestnud haruldaselt ägedaid lahinguid, oli
venelaste viimne kants Tahkuna - Lehtma sunnitud alla andma.
Niisiis oli väikese Tahkuna poolsaare vallutamiseks,
mis on vaevalt kümnendik Hiiumaast, kulunud umbes samapalju
päevi kui ülejäänud saare osale kokku.
See on tõendiks Tahkuna kindlustuste süsteemi
tugevusele kui ka venelaste vastupanu sitkusele, sest jõud
võisid arvuliselt mõlemal pool enam-vähem
võrdsed olla. Vahe oli küll võitlustesse
paisatud väeliikides. Sakslastel oli kasutada vähemal
määral lennukeid, venelastel mitte, seevastu omasid
venelased tankette ja pisut ratsaväge. Tahkunasse ja
Lehtmale olid venelased kokku vedanud tohutul hulgal sõjamoona,
mitmesuguseid kaupu ja toiduaineid. Olevat olnud isegi improviseeritud
väike maa-alune haigla. See kõik langes nüüd
võitjatele sõjasaagiks. Vangide arvu Tahkunas
võiks umbkaudu hinnata vähemalt kolmele tuhandele.
Vangide hulgas aga ei leidunud ei komandant polkovnik Konstantinovit
ega teisi juhtivaid vene sõjaväelasi. Samuti õnnestus
saarelt põgeneda kompartei sekretäril Jakobsonil.
Teatavasti loetakse Tahkuna poolsaare alistamispäeva
ühtlasi Eesti vabastamise päevaks nõukogude
võimu alt. Tõsi küll, väike Osmussaar
polnud sel ajal küll veel "vormiliselt" vallutatud.
Kuid see - Hango lõunapoolne partner ja Soome lahe
sulgemiseks mõeldud Vene "Gibraltari" Eesti-poolne
kindlus - ei omanud enam mingit praktilist tähtsust Eesti
kui terviku seisukohalt. Teadaolevail andmeil valmistuti Haapsalus
Osmussaare vallutamiseks suurejoonelise kava alusel. Neid
töid juhtis oberst Wagner. Kui siis lõpuks 6.
detsembril koos eesti omakaitselastega tehti dessant Osmussaarele,
leiti suureks üllatuseks eest venelaste punkrite tühi
süsteem. Venelased olid siit aegsasti lahkunud.
Hiidlased kodusaart vabastamas
Heino Mähe, Hiiumaa Omakaitse organiseerija ja Käina
kompanii ülem
28. augustil, Tallinna vabanemise päeval, pääses
vangidelaevalt "Jaen Teär'elt" ja mootorpurjekatelt
"Pärnumaa" ja "Mihkel" u. 800 saarlast
ja hiidlast, kes kogunesid enamuses Haapsallu ja Virtsu, et
seal oodata oma kodusaarte vabanemist kommunistidest. Töötasin
sellal juba Haapsalus Lääne maavalitsuse juures
konsultandina. Et mobilisatsioonist ja vangistusest vabanenud
meeste toitlustamine ja majutamine oli tehtud ülesandeks
maavalitsusele, siis lan-ges osa sellest tööst ka
minule.
Haapsalu Omakaitse juht Agu Talvar ja ltn. Artur Saaliste,
kes oli minu koolivend, tegid mulle ülesandeks formeerida
Hiiumaa meestest Hiiumaa Omakaitse. Hakkasin selle tööga
peale, kuna tundsin enamikku hiidlastest isiklikult.
Saksa vastuluure juures teenivalt eestlaselt kapten Oltilt
sain korralduse anda andmeid us-tavate meeste kohta Hiiumaal,
kelle juurde võiks saata mehi raadiosaatjatega. Selle
ülesande täitmiseks saatsime Hiiumaale kaks meest
saatejaamadega: saatejaama "Eva" Põhja-Hiiumaale
ja teise, vist "Agu" - Lõuna-Hiiumaale, mis
purjepaadil ka korralikult kohale jõudsid. Kasu nendest
jaamadest aga palju ei olnud, kuna need läksid varsti
rikki.
Venelaste arv Hiiumaal oli mul umbkaudselt teada u. 4 500
meest. Konsulendina ja "Liha-ekspordi" asemike
kogu liikmena oli mulle ülesandeks tehtud venelaste lihaga
varustamine ja selle kaudu sai mulle ka selgeks nende arv.
Sõja ajal toodi Hiiumaalt ära u. 1 200 - 1 300
meest ja nii jäi Hiiumaa garnisoniks u. 3 200 - 3 300
meest. Ka oli mul täpselt teada kindlustuste asukohad,
kaevikud ja miiniväljad Lõuna-Hiiumaal, kuna tegin
nendes piirkondades uudismaade ülevaatusi vabariigi lõpuaastatel.
Ja, mida ma ei teadnud, seda teadsid viimastena mobiliseeritud
kohalikud hiidlased, keda ma vajaduse korral kpt. Olti juurde
saatsin. Nii olid sakslastel sel kombel olemas üsna täpsed
andmed Hiiumaa kindlustuste kohta. Eriti täpsed olid
need ette nähtud maabumiskohtadest - Popsirannast ja
Küla külast Emmastes.
Hiiumaa vallutamise eeltööd olid tehtud ja formeeritud
ka Hiiumaa Omakaitse viie kom-paniiga. Kärdla kompanii
ülemaks jäi Lumiste nimeline, kes hiljem lühemat
aega täitis ka Hiiumaa Omakaitse juhi kohustusi. Hiljem
aga selgus, et mees oli kommunist ja ta kõrvaldati
omalt kohalt. Kõrgessaare kompanii juhiks määrati
Laufeld, Pühalepa komp. juhiks vist Remmelgas, Käina
komp. juhiks H. Mähe ja Emmaste komp. juhiks Jul. Remmelg,
- kõik hiidlased ja aukraadilt allohvitserid.
Pärast Saaremaa vallutamist sain ühel päeval
Omakaitse staabist korralduse Hiiumaa dessandist osavõtmiseks
Käina ja Emmaste kompaniiga, kusjuures leitn. A. Saaliste
lubas ise ka kaasa tulla, mida ta ka tegi.
Kahjuks oli aga keegi maakonna ülemus eelmisel päeval
saatnud osa mehi maale rehtesid peksma ja neid mehi ei jõutud
enam tagasi kutsuda. Dessandist osavõtmiseks oli seega
kahes kompaniis kokku ainult 132 meest.
Asusime teele autodega üle Virtsu ja Muhu Saaremaale
Leisi. Seal saime saksa sõjaväe varustuse ja relvastusena
venelastelt saagiks saadud relvad. Seadsime korda oma üksuse
eelseis-vaks dessantoperatsiooniks. 176. saksa j.-r. staabi
juures täitsid kohalike olude tundjatena eri-ülesandeid
kaks eestlast, kes olid rügemendiga kaasas juba varem:
kol. Kivi ja keegi kapten. Viimase nime ma enam ei mäleta.
Kuna dessant oli kavatsetud Emmastesse kahelt poolt, siis
määrasin Emmaste komp. J. Remmelga juhtimisel minema
üle Kihelkonna Küla randa, kuna Käina komp.
minu juhtimisel pidi maabuma Popsiranda. Käina komp.
kolmas rühm A. Võigemasti juhtimisel jäi
rügemendi staabi juurde ja need mehed maabusid alles
järgmisel päeval lõuna paiku koos saksa rüge-mendiga
Sõru sadamas.
Kärdla ja Kõrgessaare kompaniide mehed said aga
endile "eriülesande": need pidid kalapaatidega
sõitma Hiiumaa põhjaranniku vetes edasi-tagasi,
propsid püsti paadis ja pidid niiviisi venelaste tähelepanu
enestele meelitama, et venelased koondaksid oma vägesid
vastassuunas.
12. oktoobril, mihklipäeva varahommikul, enne
päikese tõusu olime juba Orissaares ja Kihelkonnal
laevades ootevalmis, mõlemas paigas u. pataljoni suuruselt,
ja peatselt algas sõit. Eestlasi oli esimese maabumislainega
kaasas 86 meest.
Ilm oli võrdlemisi vaikne ja ilus paari kraadi külmaga.
Esimesed sügisvirmalised valgustasid kogu öö
taevast, mida paljud Austriast päritolevad sakslased
nägid esimest korda elus. Täpselt 24 a. tagasi,
1917. a. mihklipäeva hommikul, maabusid sakslased samuti
Hiiumaa rannas. Olin sellal 4-aastane ja mäletan seda
selgesti, kuna minu isatalu asus mere ääres.
Rannajoone paistma hakkamisel hüppasime väikestesse
mootorpaatidesse ja sõit läks seni, kuni paat
liivasele põhjale kinni jäi. Paatidest hüppasime
põlvini ulatuvasse külma vette ja sumasime niiviisi
randa, paukugi laskmata, ja peitusime tihedasse rannaroogu.
Venelasi vastas ei olnud ja see oli meile õnneks. Rannal
ja vees oleks lahingu vastuvõtt osutunud väga
raskeks.
Kaldale jõudes korraldasime oma üksused ja rännak
kodusaare vabastamiseks algas. Enne Emmaste - Käina maanteele
jõudmist kohtasime kolme veoautot, mis olid laaditud
punaväelastega. Meie rünnak tuli venelastele üllatusena
ja nad alistusid.
Esimene kokkupõrge sakslastel punastega oli alles Emmaste
- Nõmmel, 8 km. rannast. Tulevahetusel sai surma üks
sakslane ja mõned haavata. Liikusime rünnakukorras
ja rivis piki Käina-Emmaste maanteed Emmaste poole. Meie
ees liikus edasi Saaremaalt antav kahurväe toetustuli
ja ülevalt külvasid saksa pommitajad pommidega ja
pardarelvade tulega üle eesolevaid metsatukki. Punaste
lennuväge meie tegevuses ei näinud. Üks saksa
kompanii sammus piki mereranda Sõru suunas, teine mööda
maanteed suunaga Käinasse, kuna meie liikusime Sõru
poole. Lõunaks oli Sõru sadam juba vallutatud
ja sinna hakkasid maabuma rügemendi peajõud koos
raskerelvadega. Meie ainsaks raskerelvaks oli üks 75
mm kahur, mida esimesel päeval saime kasutada ainult
Hindu kindluse vallutamisel, kus leidis aset esimese päeva
tõsiseim lahing.
Küla randa maabunud pataljon lõikas ära Emmaste-Kõrgessaare
maantee Nurstes ja nii oli suur osa Emmaste vallast esimese
päeva õhtuks juba vaba. Teisel päeval olid
juba ägedad lahingud Nurstes, Käinas jm. ja sel
päeval sai surma eestlane rms. Aamisepp ja raskesti haavata
Käina komp. juht H. Mähe. Viimane ja otsustav lahing
leidis aset Põhja-Hiiumaal, Tahkunas, kuhu kommunistid
olid end kindlustanud miiniväljade taha. Mõnetunnilise
kahurite turmtule ja saksa sööstpommitajate töö
tulemusena oli tee viimaks ka sinna vaba.
Eestlaste kaotused Hiiumaa vabastamisel olid: üks surnu
ja kolm haavatut. Sakslased kaotasid surnutena u. 80 meest,
haavatute arv teadmata. Sakslaste suuri kaotusi põhjustasid
tundmatutele miiniväljadele sattumised. Venelastel oli
langenuid u. 300 meest, kuna vangi langes neid u. 3 000 ümber.
Emmastes tapsid kommunistid 13 kohalikku elanikku.
Lahingutes osutasid silmapaistvat tublidust leitn. A. Saaliste,
allohv. Alf. Leivat, allohv. Arvid Vesmes.
*
Olles haavatud mõlemast jalast, paremast käest,
peast ja küljest, kusjuures oli ka luuvigastusi, taheti
mind saata Kuressaare välihaiglasse. Kuna, ma polnud
veel näinud neid mehi, kes mu kodusaare rahvale nii palju
pisaraid ja kannatusi olid valmistanud, siis keeldusin haiglasse
minemast ja jäin ravile Emmaste komp. juhi J. Remmelga
tallu, kus ma juba mõne päeva pärast oma
voodi ees sain näha neid mehi, kes võlgnesid selgitust
oma tegude eest kommunistide võimutsemise ajal. Nad
kõik tunnistasid oma teod üles.
Pärast kahenädalast lamamist olin juba nii tugev,
et võisin lahtistest haavadest hoolimata kepiga longates
käia ja uuesti asuda Käina jsk. konsulendi kohale
ja komp. juhina tööle. Ja tööd oli tohutult
palju. Inimeste saba, oli alaliselt vastuvõturuumi
ukse taga. Võõrandatud maade tagastamised ja
muud küsimused vajasid korraldamist. Samuti nõudis
kompanii juhtimine, toimkondade määramine, metsade
kammimine ja kommunistide vangistamine jne. palju aega. Detsembris
pidin minema haiglasse, et lasta metallikilde käeluust
välja opereerida. Kompanii suurus oli selleks ajaks tõusnud
juba 252 mehele, keda minu äraolekul juhtis allohv. A.
Leivat. Meie kasutuses oli kolm autot ja mehed olid varustatud
igasuguste kergerelvadega.
Kohe pärast minu haiglasse minekut oli tulnud Hiiumaa
kohaliku saksa välikomandandi juurde keegi leitn. Palm,
kelle soovil komandant andnud käsu Omakaitse likvideerimiseks
ja relvade äratoomiseks. Relvi vajanud leitn. Palm formeeritava
36. politseipataljoni relvastamiseks. Sama leitnant läks
selle pataljoniga idarindele ja olevat langenud Stalingradi
rindel.
Mõni kuu hiljem saadeti Hiiumaale leitn. Richard Saaliste,
kes oli saanud ülesandeks uuesti organiseerida Hiiumaa
Omakaitset. See ka teostus, kuid meeste vaimustus oli lahtunud
ja osavõtt sellest polnud enam nii elav. Hiiumaa Omakaitse
töötas sellisel kujul kuni 1944. a. sügiseni,
mil sajad patriootilised hiidlased pidid lahkuma oma kodusaarelt
ja nendega koos ka leitn. Richard Saaliste. Minu mällu
on leitn. R. Saaliste jäänud tulise eesti isamaalasena.
Tartu koolipoistega Eesti saari vabastamas
E. Silm
Tartu maanteed mööda 28. augustil Tallinna sisse
marssides näen korduvalt vaatepilte, kus vastutulijad
või tänavatele väljatulnud tallinlased tormavad
linna vabastajate marsikolonnide keskele, et emmata ja kätt
suruda tublidel võitlejatel, ise nutu ja naeruga võideldes.
Raskete lahingupäevade ja ootuse pinge leiab lahendust
pisarates, suudlustes, kallistustes, kingituste ja lillede
jagamises.
Kesklinnas ei märka me tule- või purustuste jälgi.
Küll aga jätavad majad troostitu ja vanglaliku mulje.
Seda tekitab aknaklaaside kleepimine diagonaalselt ristuvate
paberiribadega. Ma ei tea, kui palju selline võte päästis
Tallinna majade aknaid pommituse õhusurvest, kuid vangla
mulje jäi küll igast majast. Ja vanglaks olid need
majad olnud kümnetele tuhandetele tallinlastele Tallinna
ümber keenud lahingute ajal kindlasti.
Meie rühma peatuskohaks saab Kaupmehe tän. 2 majas
elanud, kuid küüditatud kaasmaalase korter. Et meie
eesmärk, pealinna vabastamine, oli teoks saanud, ehkki
meiepoolse väikese panusega, loeb osa rühma liikmeid
oma ülesande lõpetatuks. Umbes kaks kolmandikku
aga soovib oma võitlust jätkata kuni kodumaa täieliku
vabastamiseni.
Viibin 29. augustil mõningate rühma võitlejatega
Kaarli koguduse uues majas, selle avaras leerisaalis, mis
on sakslaste poolt muudetud sõjasaagiks langenud käsirelvade
kogumispunktiks. Meie eesmärgiks on täiendada oma
relvastust kui ka olemasolevat ümber vahetada paremate
vastu. Valikuvõimalused on piiramatud.
Meie tegevust jälgib eemalt pikk, atleedikehaga, tugeva
kotkanina ning tumedate silmade-ga eesti nooremleitnandi vormi
kandev sõjaväelane. Ühe meie vaidluse puhul
vene automaat-püssi otstarbekuse üle astub ta meie
juurde, et järele pärida meie kavatsusi. Nagu selgub,
on tegemist endise eesti sõjaväe suusatamismeistri
ja pioneerpataljoni ohvitseri n.-leitn. Edvard Hurtiga. Ta
jutustab, et on punaarmeest ära hüpanud Võrus
oma üksuse viimisel Venemaale. Oli ennast metsas varjanud
kuni sakslaste tulekuni ning siis saksa 162. rüg. koosseisus
Eesti vabastamise operatsioonid kaasa teinud. Rügemendi
ülema poolt olevat nüüd tehtud temale ettepanek
oma kodulinnas Tallinnas moodustada vabatahtlike rühm
ning jätkata võitlust endises väeosas kuni
Eesti täieliku vabastamiseni. Kuuldes, et oleme Tartust
ja juba kaks kuud sõjateekonda tallanud ning et soovime
seda teekonda veel jätkata, teeb ta meile ettepaneku
temaga liitumiseks. Oleme sellega nõus.
N.-leitn. E. Hurt tuleb meiega koos rühma peatuskohta,
kus toimub nõupidamine. Kaks kolmandikku poistest soovib
kaasa tulla. Osa nooremaid ja sõidavad tagasi Tartu.
Minu õde tahab ka ülejäänud võitlusi
kaasa teha, kuid leitn. Hurt teeb talle selgeks, et nüüdsest
peale moodustame kindla sõjalise üksuse regulaarväe
koosseisus, mispärast pole enam võimalik õde
oma koosseisus pidada. Õde lahkub rühma juurest
meie kõikide parimate tänuavalduste ja õnnesoovide
saatel.
Rühma täienduseks saame lahkunud kaaslaste asemele
kümmekond uut meest. Osa neist on saarlased, kaks on
hiidlased. Meie rühmavanemaks saab mereväelane,
maat August M.
Sama päeva õhtuks on rühm saanud uue saksa
sõjaväe varustuse ja relvastuse, välja arvatud
kuulipildujad, millised jäävad vene omad, iga jao
peale üks.
Leitn. E. Hurti ja 162. rüg. ülema oberst Wolffi
vahel sõlmitud kirjaliku lepingu alusel oleme kohustatud
nimetatud üksuses võitlema kuni Eesti territooriumi
vabastamiseni, omades kõik saksa sõdurile omistatud
õigused. Koosseisult kuulume II / 162. j.-r. (ülemaks
oberstleitn. dr. Vogelsang) 7. komp. (ülemaks oberleitn.
Staffenski) koosseisu IV rühmana.
Tallinnast lahkume 30. aug. kell 14.00 Risti suunas, poiste
poolt saagiks saadud uues vene ZIS-bussis. Hiljem, kui juba
oleme saartelt tagasi, anname selle üle ta õigele
omanikule, Tallinna linnavalitsusele. Teel möödume
oma pataljoni osadest, kes Tallinnast enne meid olid välja
marssinud. Ristil saame uue korralduse liikuda Koluvere mõisa,
kus on ette nähtud pataljoni ööbimine.
[...]
2. oktoobri hommikul kell 5.00 algab Sõrve rindel
uus üldrünnak, mida valmistatakse ette tugeva kahurväetulega.
Seda täiendavad omalt poolt sööstpommitajad.
Ette- valmistav tuli on niivõrd intensiivne, et on
raske eraldada üksikute mürskude lõhkemist.
Kogu rinne sarnaneb podisevale pudrupajale. Kuid ka venelaste
tõrjetuli on väga intensiivne. Esimene jalaväe
rün-nak variseb kokku peamiselt venelaste raskekuulipildujate
tules juba selle esimeses faasis. Korduvalt kutsutakse välja
kahurväe uusi tulelööke. Alles lõuna
paiku õnnestub ühel kompa-niil mõninga
leegiheitjaga eelnim. ob.-gefr. Schultzega eesotsas vene kaitsesse
kiilu ajada, millist saavutust asutakse kohe arendama. Leegiheitjate
tulega piki kaevikuid ja punkreid kõr-vetades sunnitakse
venelane taanduma ja õhtuks on nädalaid visalt
vastu pannud venelaste kaitseliin kindlalt sakslaste käes.
Viieristi metsa on venelaste poolt kokku veetud kogu Saa-remaa
kaupluste kaupade tagavarad. Ainuüksi vene lubjaviltide
hunnik meenutab parajat hei-nakuhja. Riidekangaste virnad,
suhkru- ja jahukottide hunnikud ja bensiinivaadid ja igasugust
muud kaupa vedeleb kõikjal metsa all.
Torgus on kõikjal väljas valged lipud. Venelased
on selleks kasutanud suuri voodi- linu. Küla läbivale
maanteele on kogunenud sadasid end vangi andnud punaväelasi.
Kammime läbi Torgu ja Türju külade vahelise
maa-ala ja pärast seda jääme Türjule ööbima.
Siit sõidame Aste lennuväebaasi, mis oli ehitatud
venelaste poolt. Jääme siia kuni Hiiumaale minekuni.
Sõduri puhkus möödub ruttu. Käime bussiga
Kuressaares saunas, kohendame riideid, puhastame relvi. Samuti
on vaja kirjutada mõni kiri kallimale või kodustele.
Pataljoni ülema nõudel teeme ka rividrilli, et
read püsiksid sirged ja ongi puhkus läinud "nagu
oleks näinud und..."
*
11. oktoobri hommikul seisame Aste kasarmute ees rännakvalmis.
Ees seisab Hiiumaa operatsioon. Läbime oma sõidukiga
Kaarma, Õha, Luulupe ja Pamma. Õhtul, kui jätkame
rännakut, on taevas selge. Läbime Karja ja Arumõisa
ning liigume Leisi suunas. Kraadiklaas on langenud alla nulli,
tuues endaga kaasa ka selle aasta esimese öökülma.
Hiljem kattub taevas pilvedega ja tuleb esimest lund, mis
järgmisel päeval küll jälle kaob. Hommikul
kella 4.00 ajal oleme juba Leisi alevikus. Et Hiiumaale loodava
sillapea vallutajaks on määratud 176. rüg.,
siis on selle üksused ummistanud Triigi sadama ja selle
ümbruse, sest see on määratud rügemendi
operatsiooni lähtealuseks. Pärast lühikest
puhkust Leisis suunatakse meid Soelasse, kuhu jääme
järgmise hommikuni.
Rünnak Hiiumaa vastu on arenenud kavakohaselt. 176. rüg.
osad, leidmata suuremat vas-tupanu, on laiendanud sillapead
Külamaa-Valgu joonele.
Meri on võrdlemisi vaikne, kuid vee kohal lasub tihe
udu, kui 13. oktoobri varahommikul asume Soela sadamasillalt
maabumispaatidesse, et ületada Soela väin. Üks
paat võtab peale pool jalaväe kompaniid. Paadid
sõidavad esiti piki randa loode suunas kuni Pammana
maaninani, kust siis kursi Sõru sadama peale võtavad.
Samuti, nagu oli pealelaadimine, läheb ka mahalaadimine
libedalt. Jätkame kohe rännakut Emmaste - Metsalauka
suunas, sihiks Põhja-Hiiumaa. Emmastelt suunatakse
151. rüg. vasakult üles põhja, kuna 176.
rüg. liigub paremalt. 151. j.-r. üldsuunaks Kõpu-Kõrgessaare-
Reigi - Tahkuna, 176. r. suunaks Kärdla - Tahkuna. Esimese
öö Hiiumaal paikneb 151. j.-r. Ole - Selja rajoonis,
teine ööbimiskoht on Haldi - Mänspää
ruumis.
Et venelastel oli jäänud küllaldaselt aega
rünnaku tagasilöömiseks, mida nad rohkem kartsid
õhust kui merelt, selgub asjaolust, et kogu saar on
muudetud nagu siiliks, kes oma okkad püsti on ajanud.
Heina- ja karjamaad, põllud kaasa arvatud, samuti suuremate
talude õued ja karjatänavad on täis taotud
umbes poolteise meetri kõrgusi terava otsaga teibaid,
mille kaugus eelmisest on ligi meeter. Langevarjuritele kindlasti
ebamugavust tekitav vastuvõtt. Poisid teevad nalja
teivaste panijate arvel. Mõni teivas on nõelteravaks
tehtud: kommunisti töö. Teine teivas on kirvega
ainult veidi lapikuks löödud: kommunismivastase
töö. Võib ainult ette kujutada, millist tööd
selline lapsikus kohalikult elanikkonnalt nõudis. Arvatavasti
jäid venelased naiivselt oma kindlustustöö
tõhususele lootma, sest kuidas muidu seletada nii vähest
vastupanu sillapea loojale 176. rügemendile.
Mänspääst alates oleme jälle pidevalt
oma rügemendi osade eeljulgestuseks. Oleme välja
jõudnud Hiiumaa põhjakaldale. Luidja teeristil
ootame järele oma kompaniid. Siin hargneb rügement.
Osa suundub läände Kõpu poolsaare ja merekindluse
vastu, meie aga pöördume Reigi suunas, üldsuunaga
Tahkuna. Rühm liigub jälle nagu katsesarv
enda järele liikuva üksuse eel. Möödume
Aino Kallase romaanist tuntuks saanud Reigi kiriklast, saavutades
selle järele Reigi asunduse. Kõik on vaikne ja
nagu välja surnud.
Posti külas, mis asetseb Kärdla ja Mudaste teeristil,
lõpeb meie ülesanne. Siia jääme peatuma
paariks päevaks, et teha viimaseid ettevalmistusi Tahkuna
merekindluste vallutamiseks. Vahepeal on Kõpu poolsaar
juba vabastatud. Venelaste rinne on Tahkuna ette tagasi tõmbunud
Mudaste külla, teele, mis Postit ühendab Tahkunaga.
Meie rügemendi positsioonid Posti ja Sigala ruumis on
kogu päeva tugeva vene kahurväe tule all.
Järgmisel päeval saan pataljoni staabist luureülesande,
selgitada, venelaste punkrite ja kuulipildujate pesade asukohad
Mudaste ees. Jõuame Mudaste punkriteliini ette kuni
300 m kauguseni, kuid kaugemale ei söanda minna, oletades
miiniväljade olemasolu. Hiljem osutuski mu kartus õigeks.
Ühe punkri ees lesivad päikesepaistel jõude
paar venelast. Kiusatus vange tuua on suur, kuid keelan meestele
selle ürituse katsetamise. Tagasitulekul eemaldun meestest,
et omal käel mõningaid tähelepanekuid teha.
Üht metsarada mööda läheneb üksik
vene-lane. Peidan end põõsasse ja kui Ivan on
jõudnud minu kohale, käsutan tal käed üles.
Tegemist on toreda kaukaaslasega allohvitseri auastmes. Ta
enda jutu järgi olnud ta teel ette rindele, et end ise
vangi anda. Kaukaaslasest saab hiljem autojuht II/151. j.-r.
staabi juures, kus teda tuntakse Borisi nime all. Vangilt
saame täpseid andmeid nii punkrite kui ka minu poolt
varemalt kaardile kantud miinivööndi asetuse kohta.
Hiljem, läbimurde sooritamisel, osutuvad need andmed
kõik õigeteks. Annan vangi koos minu poolt tehtud
skitsiga pataljoni staabis üle, mis asub Luidja koolimajas.
Venelaste visa vastupanu ja Tahkuna patareide poolt tekitatud
kaotuste peale vaatamata oleme 21. oktoobri hommikul
Tahkuna otsestel lähistel. Siin keelduvad aga
sakslased meid ette laskmast, põhjendades seda meie
rühma ülepingutusega, kuna oleme juba pidevalt ees
julgestusülesandeid täitnud. Ka mainitakse meie
poolt paar päeva varemalt edukalt sooritatud luuret.
Et Tahkunasse pääseda, peame kasutama juba varemalt,
Tallinna ees, kasutatud võtet. Saan koos Sassi, Lutheri,
Reigo ning Rumjantsevi ja Ko-ga ühele ette sõitvale
saksa väliveokile. Just enne meie Malvaste jõudmist
vaibub seal venelaste vastupanu. Tee Tahkuna merekindlusse
on vaba.
Siin avaneb vaade tohututele ehitustele, mis vaatamata baaside
lühikesele kestvusele on suudetud üles ehitada.
Patareide hiigeltorud on üles tõstetud ning
õhku lastud, kujutades sellises asendis nagu lõunamaiseid
palme.
Eesti on vaenlasest vaba. Küll on veel Osmussaar nende
käes, kuid pat. ülema kinnituse järgi seda
ei rünnata, vaid oodatakse mere külmumist, et siis
venelasi rünnata üle jää ja nad niiviisi
vangi võtta.
"Erna II" operatsioonid saarte
vabastamisel
Heimar Lossman
Kahele eelmisele "Erna" tegevusjärgule järgnes
nüüd kolmas. Senine pataljoni ülem kol. Henn-Ants
Kurg, kes oli 26. aug. 41. Ülemiste järve ääres
haavata saanud, lahkus oma seniselt kohalt ning määrati
teisele kohale. Uueks pataljoni ülemaks määrati
major Raimond Hindpere.
Pärast Tallinna, vabastamist tuli pataljon uuesti korraldada.
Paljud vabatahtlikud sidusid end erikokkuleppega, lõpetades
oma lepingu teatud valla või kihelkonna piiride vabastamisega,
kuid enamik meestest sidus end Tallinna või Eesti vabastamiseni.
Tallinnas lahkus pataljonist umbes 80 meest. Kuna "Erna"
salga või pataljoni tegevuse kolmas järk oli ettevalmistus
saarte vallutamise operatsioonideks, siis anti pataljoni täienduseks
vastuvõtmisel eesõigus saartelt päritolevatele
meestele. Vabatahtlikke ilmus rohkesti ja vastu võeti
umbes 115 meest. Muretseti veo- ja sõidumasinaid, moodustati
senise kolme kompanii asemele kaks, suurendati raskekuulipilduja
ja miinipilduja komandosid, ühesõnaga suurendati
tulejõudu ja kiirust.
2. septembril kell 9.00 rivistus kogu pataljon allüksuste
järjekorras "Erna II" pat. staabi maja ette
Luite tän., kus teostati pataljoni ülevaatust ning
kus ühtlasi kol. Kurg andis pataljoni major Hindperele
üle, tehes enne seda kokkuvõtte rinde olukorrast
ning tänades pataljoni tehtud töö eest.
Vormsi saare vallutamine
Kuna 8. sept. vallutati Haapsalu linnast 8 km lääne
pool olev Hobulaid, siis ei olnud enam takistusi Vormsi saare
vallutusoperatsioonideks lõuna poolt.
9. sept. hommikupoolsel ööl asus 1. kompanii rannasõidulaevale
"Rudolf", kuhu varem oli kompanii käsutusse
määratud saksa tankitõrjeüksus, ca 20
meest, ühe allohvitseri juhtimisel ühes kahuriga
aset võtnud ning laeva laele oli laaditud dessantpaadid
saarele randumiseks. Läbi pimeda ja rõske septembriöö
lühikese sõidu järel peatus laev umbes 1
km rannast ning meeskond asus dessantpaatidesse. Päeva
tõusu ajal randusid paadid vaenlase poolt märkamata
Rumpu külast kagu poole kulgeval, madalate kadakatega
kaetud kitsal neemel.
Õnnelikult randunud, liikus "Erna" 1. kompanii
kuni Rumpu küla ees oleva lagendikuni, kus sattus venelaste
ägeda kuulipilduja- ja püssitule alla. Kompanii
oli sunnitud liikuma paremale, kus asus hõre mets,
kuid ka sealt avas vaenlane tule. Varjates end kivide taha
algas vastastikune tulevahetus. Ühe jaoga külale
lähenemise katse ebaõnnestub, kuna vaenlane avab
tankitõrjekahurist ägeda tule. Sakslaste tankitõrjeüksusest
tuleb 10 meest kolme kuulipildujaga appi ja võtavad
paremalt poolt metsa servalt tulistava vaenlase positsiooni
oma tule alla. Parempoolse tule nõrgenemist kasutas
kompanii ülem ltn. Jüri Ungvere ning liikus ühe
jaoga piki küla ja metsa vahel olevat lohku mööda
edasi, ületades ca 100 m laiuse lagendiku. Esimesed mehed
pääsevad õnnelikult üle lagendiku, kuid
siis saavad haavata saksa allohvitser ja ernalane reamees
O. J. (nr.148). Positsioonidele jäänud mehed toetavad
ägeda tulega edasitungivaid mehi, kuni neil õnnestub
sobivad laskekohad sisse võtta. Tahapoole positsioonile
jäänud mehed liiguvad kiirmarsis suurt ringi tehes
vasakul üle hõreda metsaga kaetud heinamaa küla
vasakpoolsele küljele ja üllatavad vaenlast peaaegu
seljatagant. Vaenlane satub segadusse, saadab ründajate
ridadesse veel mõned granaadid ning tõmbub tagasi.
On veel kuulda eemalduvate mootorsõidukite mürinat,
kui "Erna" mehed ründavad Rumpu küla kahest
küljest ja on peagi selle peremehed. Rumpu küla
vallutamiseks on kulunud aega 4-5 tundi. Väljasaadetud
luure tuleb tagasi paari tunni pärast ja teatab, et Sviby
sadamas on maabunud saksa pataljoni suurune üksus koos
suurtükiväega. Samaaegselt tegid sakslased oma peajõududega
dessandi mandrilt saare kirdeossa, tuletornist paar kilomeetrit
lõuna poole, suunaga Dyby, Rälby ja Vormsi külad.
Õhtuks vallutatakse koos saksa kompaniiga Hullo küla,
misjärel "Erna" kompanii jääb ööseks
valvetõkkesse. Kogu öö käib äge
lahing tuules ja vihmas valvetõkkest paremal, sest
vaenlane on Hiiumaalt toonud lisajõude.
11. sept. hommikul vahetab saksa üksus "Erna"
kompanii välja. Päeval teeb "Erna" kompanii
metsa puhastusi, kuna sakslased liiguvad edasi ning õhtuks
märgadena ja väsinutena jõutakse Sviby külla,
kust 12. sept. hommikul neid Sviby sadamast Haapsallu tuuakse
ja kus nad veel samal päeval Rohukülas varem sinna
jõudnud "Erna" pataljoniga ühinevad.
Rohukülas
8. sept. hommikul sõitis "Erna" pataljon
(ilma ühe kompanii ja rk.-jaota) Tallinnast välja
Rohukülasse, kuhu jõuti sama päeva lõuna
paiku, et järgnevatel päevadel korraldada õppusi
dessantoperatsioonideks, mispuhuks oli meie käsutusse
korraldatud 40 mootorpaati, neist 12 soome päritoluga.
Rohukülas majutati meeskond suurde puubarakki, kuna pataljoni
staap juhatati kahekordsesse vanasse, raskelt sõjas
kannatada saanud kivisuvilasse. Suvila teisel korral asus
ühe saksa kompanii komandopunkt, mille ülem, energiline
ja heatujuline veltveebel, kes eraelus olnud ärimees,
oli ühtlasi ka Rohuküla rannakaitse ülemaks.
Õhtul palus veltveebel major Hindperet ja mind oma
tuppa, kus ümber taburettidest kokkupandud laua olid
istet võtnud saksa patareiülem ob.-ltn. auastmes
ja peale piduperemehe veel üks pikakasvuline veltveebel.
Laud oli kaetud toiduga, mida saksa marketend sõduritele
suudab pakkuda ja pudelites pidi olema, nii kui sakslased
kinnitasid, meie auks marketendi poolt "esinduseks"
väljaantud joogid ja oma kokkuhoitud normid. Hubases,
koduses õhkkonnas, vaheldumisi klaasi ja kahvliga juttu
katkestades, olime varsti selgusel saksa võitluskaaslaste
eluloos.
Kuna meie käsutusse määratud mootorpaadid ei
olnud veel saabunud, et õppustega alustada, siis möödus
ilus suvepäev ruumide ja relvade korraldamisega, ujumisega,
päikeses pikutamisega, puhkamisega ja mõnigi mees
pääses usutava põhjuse ettekandmisel Haapsallu.
10. septembril ilmusid Rohuküla sadamasse esimesed
soome mootorpaadid vänrik (lipnik) Andersoni juhtimisel
ja soome vahilaev "Porkkala" ltn. Muiskaniemi juhtimisel,
millel asus mereväe-kapt. Cellarius oma staabiga. Samal
päeval toimus "Porkkalal" ühine nõupidamine,
kus selgus, et dessantoperatsioon saartele väljub Matsalu
lahest Muhu põhjarannikule Nõmmküla alla.
"Erna" salk pidi mootorpaatides sõitma Rohukülast
Matsalu lahe suus läänepoolsel rannal asuva Saastna
asula alla, tehes sõidul ühtlasi õppusi
paatidesse laadimiseks ja maabu-miseks.
11. septembri hommikul vara ilmusid kohale eesti mootorpaadid.
Kavatsetud väljasõidule mootorpaatidel tõmbas
kriipsu peale Hiiumaalt hästisihitud äge venelaste
kahurituli Rohuküla sadamale ja meie asukohta. Vene
granaatide lennu suund oli äärmiselt täpne,
kuid kaugusest jäi puudu ca 100-200 m, kuna sadamas langesid
granaadid sadamakaile ja merre. Mootorpaadid tuli sadamast
kiiresti välja saata ning nad alustasid sõitu
tühjalt Matsalu lahte, kuna "Erna" salk lubati
Saastna asulasse saata autodel.
12. septembril jõudis 1. komp. oma Vormsi retkedelt
tagasi, millega tõi elevust Rohukülla. 13. sept.
hommikul sõitis "Erna" salk Rohukülast
välja ning üle Lihula sõites jõudsime
sama päeva õhtupoolikul Saastnasse. Saastnasse
oli juba varem hulk üksusi koondatud. Meeskond paigutatud
öökorterisse, läks Major Hindpere saksa 161.
A.A. (Aufklärungsabteilung) staapi nõupidamisele,
millise väeosaga koos tuli meil Muhu dessantoperatsioon
sooritada. Nõupidamist juhatas mereväekapt.
Cellarius, kes andis üksustele dessandi ülesanded.
Dessant pidi teostatama, nagu varem otsustatud, Saastna asulast
Muhu saare põhjaranda, Nõmmküla alla.
Esimese lainena sõitis 13.-14. septembri öösel
välja eelpoolmainitud 161.A.A., kuna "Erna"
salk teise lainena alustas laadimist 14. sept. hommikul kell
9.00. Ülesõiduks olid kohal 8 saksa rünnakpaati,
10 soome mootorpaati ja ülejäänud olid eesti
kalapaadid. Oletatava olukorra kohaselt pidi salga maabumine
Muhu saarele teostuma rahulikult, sest 161.A.A. oli Muhu saare
südamikku tunginud.
Tuuleiilidest virvendav sile merepind ja kirgas päikesepaiste
hõlbustavad sõitu ja aitavad juhtpaadist hästi
jälgida kompaniide saarele lähenemist. Sõit
Muhu saarele kestab 2,5 kuni 3 tundi. Saksa rünnakpaadid
ja soome mootorpaadid liiguvad kaunis ühtlaselt, kuid
kalapaadid hakkavad kohe venima pikaks kolonniks, sest nende
kiirus on ebaühtlane, tehes vaid 3 kuni 7 sõlme.
Dessantpaatide saarele lähenedes avab vaenlane järsku
merele Nõmmküla ette tugeva suurtüki- ja
kuulipildujatule. Alguses see edasisõitu ei takista,
paadid tõmbuvad ainult laiemale. Soome paatidega sõitev
2. komp. hoiab aga siiski liiga lääne poole, Seanina
kohale, jälitatud vaenlase tulest. Rünnakpaatides
randuv 1. komp. on õnnelikult saarele pääsenud
ja paadid pöörduvad tagasi. Paremalt poolt, 2. komp.
juurest võtab üks paat kursi meie juhtpaadi peale
ja meieni jõudes kannab ette major Hindperele, et nad
on sattunud tugeva kuulipildujatule alla. Osa 2. kompaniid
on maabunud, osa pöördunud tagasi. Surma on saanud
soome mootor-paatide juht vänrik Anderson ja haavata
5 meest, nende hulgas ka 2. komp. ülem ltn. Hugo Nõmm.
Juhtpaat major Hindperega eesotsas ja salga staabikomando
meestega loovib õnnelikult vaenlase kuulipilduja- ja
suurtükitule vahelt läbi ja randub Nõmmküla
all. Saarele jõudes sel-gub, et sakslased olid kiiluna
edasi liikunud, staap asus Nõmmkülas, kuid punased
olid tiiba-delt hakanud kõvasti kokku pigistama, milletõttu
ka meie salk sattus maabumisel kõva kuuli-pildujatule
alla. Et kompaniid olid sunnitud pärast maabumist iseseisvalt
lahingusse astuma, tuli nendega kohe side luua. Lahingukära
järgi otsustades tundus eriti raske olevat paremalt pealetungival
kompaniil. Peale kompanii ülema haavata saamist ning
väljalangemist võttis kompanii juhtimise üle
n.-ltn. J. J. (nr.49). Lahingukära taamal püsis
kaua ühel kohal, kuid just kui olin valmis kokkukorjatud
reserviga 2. kompaniile abiks minema, tundus, et venela-sed
tõmbuvad tagasi. Nüüd saatsin ainult ühe
jao 2. kompaniiga sidepidamiseks. Salga staap jäi Nõmmkülasse.
Õhtuks oli side kompaniidega loodud ning punaste haarded
likvideeritud, misjärel kompaniid tõmbusid tagasi
Nõmmkülasse, kuhu asuti öökorterisse,
jättes ette julges-tuseks ainult välivahtkonnad.15.
sept. hommikul alustas "Erna" salk liikumist lõuna
suunas Viira küla peale ülesandega puhastada maantee
ja ranna vaheline maaala vastasest. Peale mõne nõrga
kokkupõrke vastasega liikusime antud suunas edasi Külaasemest
lõuna pool olevale kadakatest kaetud lagendiku joonele,
kui kuulsime korraga vasakult käsigranaadi plahvatust
ning nägime ühel künkal ülestõstetud
kätega seisvaid venelasi. Nõmmküla - Viira
maanteelt sündmuskoha poole rutates tõusid järsku
ühest tihedast kadakapõõsast kaks kätt
ülespoole, millele järgnes pea ja keha. Seisime
major Hindperega vastamisi väriseva vene sõduriga,
kes soovis ennast vangi anda. Minu soome sõjaväevorm
näis teda eriti kohutavat ning mees küsis vaevalise
häälega, kas on õige, et soomlased (s.o.
meie) lõikavat temal ära kõrvad ja nina.
Nende pataljoni politruk olevat neile rääkinud,
et "soomlased" olevat seda eile teinud nende kahe
sõduriga, kui mehed luurekäigul tabatud. Küsisime
vangilt tema haridust, sest välimuselt näis ta olevat
intelligentne. Vastas, et tema on Leningradi kunstiakadeemia
kolmanda kursuse õpilane. Major Hindpere sõimas
temale omases mahlakas vene keeles vangi kere täis ning
küsis, et kui tema tahab kõrvu ja nina lasta ära
lõigata, siis peab ta kirjaliku palve sisse andma ning
minema sellega pataljoni arsti juurde, kes võibolla
sarnase töö ette võtab, kui teda just need
näoosad segavad. Humoorikas sõim näis meest
rahustavat ja major Hindpere jäi meest üle kuulama,
mina aga ruttasin edasi ülestõstetud kätega
seisvate sõjavangide poole. Kohapeal selgus, et meie
mehed olid lähenenud ühele punkrile, kust tulnud
välja vene sõdurid ning tõstnud käed
üles märgiks, et nad soovivad alistuda. Lähemale
minnes haaranud üks ülestõstetud kätega
noor vene sõdur vöölt käsigranaadi ning
visanud selle meie meeste keskele. Kiire pikaliheitmisega
vältisid mehed õnnetuse, mis oleks paljudele võinud
saada saatuslikuks. Nüüd piirdus see ainult põrutuse
ja kriimustustega.
Edasi liikudes võtsime kümmekond vangi ning jõudsime
välja Muhu õigeusu kiriku kõrgendikule,
kust enam edasi ei pääsenud, sest vastane oli eesolevas
metsas, väljaehitatud positsioonil end tugevasti kindlustanud.
Samuti oli seisma jäänud ka saksa kolonni liikumine,
kes peale Viira vallutamist edasi ei pääsenud. Oli
tõenäoline, et meie ees asuvad juba Muhu tam-mi
sillapea kindlustused.
Vastase positsioonid ja lähem tagala võeti õhust
ja maalt tugeva pommitamise alla. Õhuruumi täielik
valitsemine lubas saksa lennukitelt madalalt kõrguselt
täpset pommitamist. Vae-valt oli üks lennuk oma
pommikoorma vaenlasele alla puistanud, kui juba teine oli
kohal. Töö käis kui jooksval lindil ning kõike
seda jälgisime suitsetades ja puhates 0,5 km kauguselt.
Alles õhtu eel avaneb võimalus edasiliikumiseks,
kuid meie salk saab käsu samasse õigeusu kiriku
rajooni öökorterisse jääda, milleks valime
Rintsiküla.
16. septembri hommikul saab "Erna" salk ülesande
liikuda üle Viira külast 4,5 km lõuna suunas
Suuremõisa, kust lähtuda dessandina üle Väikese
Väina Saaremaale. Nähtavasti kartsid saks-lased
kõvemat vastupanu Muhu tammi vallutamisel, mispuhul
"Erna" salk oleks Muhu tammi läänepoolset
sillapead haaranud küljelt. Suuremõisa jõudes
läks major Hindpere mõne mehe-ga Väikese
Väina randa, et kindlaks teha laadimise kohti ning lähenemise
suunda. Luurelt tagasi jõudes andsin major Hindperele
edasi vahepeal vastuvõetud uue käsu, mis annulleeris
eelmise. "Erna" salgal tuli liikuda kiirmarsil üle
tammi Saaremaale Orissaare külla ja seal oodata edaspidiseid
korraldusi.
Liikumise korraldust kätte saades alustasime kohe kiirmarssi
suunaga loodesse ning sealt üle Muhu tammi Orissaarde.
Üle tammi minnes nägime kõikjal kohutavat
tööd, mida saksa lennuvägi oli sooritanud ning
vastase vastupanukorralduse täielikult õhust hävitanud
(ainult läänepoolsele silla kaelale oli pillutud
53 tonni pomme). Orissaarde jõudsime õhtu pimeduses,
kuhu väsinutena öökorterisse jäime.
Saaremaal
17. septembri hommikul liikus salk edasi üle
Saikla Arju küla peale ülesandega ühineda selles
suunas tegutseva saksa väeosaga. Salk jõudis saksa
väeosale järele Kareda raba kitsusel, mis asub 9
km Orissaarest lääne poole, kus viimane oli võitluses
end visalt kaitsva vaenlasega. Et rügement tee suunas
edasi ei pääsenud, anti "Erna" salgale
käsk haarata ühe kompaniiga vas-tast põhja
poolt, suunaga Arju peale. Pärast õnnelikku haarderünnakut
liigub varsti ka rüge-ment edasi ja salk saab käsu
julgestada rügementi paremalt Taaliku ja Pahila suundadest,
võt-tes oma alla Arju põhjapoolse serva, kuhu
salk ka öökorterisse jääb.
18. septembri hommikul saab "Erna" salk ülesande
julgestada väeosa liikumist, üle Ratla ja Räägi,
Tika peale paremalt. Ülesande täitmiseks tuli salgal
liikuda väljaspool teid Pärsamaa peale, puhastades
maaala hulkuvatest venelastest, ning võtta Pärsamaa
oma kontrolli alla.
Jõudes lõuna paiku Pärsamaale salk vastast
ei kohta, välja arvatud paar äraeksinud punamadrust,
kes võeti vangi, ning mõnelasulised kokkupõrked
üksikult põgenevate punastega.
Pärsamaal sai salk edasise ülesande: julgestada
pataljoni paremat tiiba ka Leisi-Kuressaare maantee suunas
Tutku külas Posti talu juures. Jättes Pärsamaale
tugeva valvetõkke 2 rühma ja 1 rk.-jao, liikus
"Erna salk edasi antud ülesande täitmisele
Posti talu juurde, mis asus ca 2,5 km Pärsamaalt edela
pool, kuhu jõuti hilisel pealelõunal. Leisi
suunas väljasaadetud julges-tusosalt, kelle kätte
oli langenud vangi 2 punamadrust, tuli teade, et Karja mõisa
juures asub suurem punamadruste salk. Vangide seletused tõendasid
teadet, et seal asuvat umbes 120 meheline üksus ühes
raskekuulipildujatega ja nelja veoautoga, mis on liikumas
Leisist Kuressaare poole ülesandega toimetada luuret
ning jõuda Kuressaarde. Salka esialgsele seisukohale
asetades saatsime välja täiendava luure vastase
lähemaks selgitamiseks. Karja mõisa juures sattus
luure vastase tugeva tule alla ning kaotusi kandes, ühe
langenu ja 2 haavatu näol, tõmbus tagasi. Asi
oli tõsine. Meie salgal oli kohal umbes 70 meest kahe
saksa kergekuulipildujaga, kuna meie miinipildujakomando polnud
veel kohale jõudnud ning raskekuulipildujad asu-sid
Pärsamaal.
Kohe pärast luure tagasitõmbumist asusid punased
rünnakule, paisutades sellekuni käsigranaatide heitmiseni.
Oli näha, et tegemist oli hea ja julge lahinguvõimelise
üksusega. Õnneks jõudis just siis kohale
meie miinipildujakomando, kes julgelt ja otsustavalt sekkus
lahingusse. Venelaste rünnak varises kokku. Äge
tulevahetus kestis aga pimeda saabumiseni, mille varjus vastane
tagasi tõmbus. Salgal oli seekord ainult üks raskelt
ja mõned kergelt haavatud. Rahul olles oma töö
tulemustega asus "Erna" salk kohapeal öökorterisse,
julgestades end tugeva valvega. Vaenlase lähedus ja tema
ebakindel asukoht sundisid meid äärmisele valvsusele.
Öö jooksul üritasid punased veelkord nõrga
rünnakuga, kuid löödi valvetõkke poolt
tagasi.
19. septembri hommikul saadeti välja tugevdatud
luure vastase selgitamiseks, kuid viimast enam ei leitud.
Luure sai saagiks ühe lahingu- ja toidumoonaga lastitud
auto, mille vastane oli maha jätnud. Lõuna paiku
anti salgale korraldus pataljoni staabi juurde koondumiseks,
mis asus Räägi külas, kuhu "Erna"
salk jäi öökorterise, kuna minul tuli sõita
mandrile meie salga majandusvoori otsima.
Pärast salga dessanti Saastna asundusest alustas mahajäänud
voor n.-ltn. Hugo Terase juhtimisel liikumist Saastnast lõuna
poole, et Virtsu kaudu salgale Saaremaale järele jõuda
ning jõudiski välja Virtsu-Lihula teeni, kust
teda saksa välisandarmeeria poolt edasi ei lastud. Virtsu
sadam ja mitu km teed Lihula poole oli täis igaliiki
sõidukeid, mis ootasid kannatlikult järjekorda
Virtsu ja Muhumaa vahel liikuvatele praamidele. Ülesõit
Muhumaale oli võimaldatud esmajärjekorras lahingüksustele
ja -vooridele ning alles siis I ja II järgu majandusvooridele.
Oma voori üles leidnud, näitasid kokad oma kunsti
pannkookide praadimises, mis koos kõrvalisega peletas
päevast-päeva söödud kuiva konservi maitse.
Välisandarmeeriale voori kohesest ülelaskmise soovist
teatades ja selleks luba saades sõitsin Kaarma kiriku
juurde, kuhu "Erna" salk oli vahepeal juba jõudnud.
Veidi hiljem jõudis ka voor sinna järele.
21. septembri varahommikul jõudsin Kaarmale.
Vana pühakoda seisis kössitõmbununa keset
märatsevat õiguse ja kurjuse jagamist. Kirik ning
selle ümbrus oli täis prahti, reostust ja korratust.
Peasissekäigu uks oli pärani lahti ning läbi
hommikupäikesest eredalt valgustatud akende tungisid
valgusvihud kirikusse kui valged kangad, jättes venelaste
poolt roojastatud põrandale kiriku gooti stiili akende
pikad valged laigud. Major Hindperega altari ees seistes,
mütsid peos, kuulasime meie sakslasest sideohvitseri
ob.-ltn. Kurt Reinhardti vaimulike viiside meisterlikku improviseerimist
kiriku orelil. Kusagilt kauguselt kostev kuulipildujavalangute
heli rõhutas eriti vahet headuse ja julmuse vahel.
Alles hilishommikul, kui meie majandusvoor oli ka pärale
jõudnud, saabus käsk: võtta oma alla Aste
lennuväli ja puhastada see, nii et kell 19.00 saaksid
lennukid maanduda. Punased olid lennuvälja vedanud täis
kive, palke, rikutud traktoreid, masinaid ja muud kraami.
Meestele loomulikult selline ülesanne ei meeldinud. Lahendusena
pandi vangid tööle ja saadeti gru-pid uusi vange
otsima, mis andis ka tulemusi. Vaevalt saime pool lennuvälja
puhtaks, kui juba kell 14.00 maandus esimene lennuk. Pärast
lennuvälja kordaseadmist liikusime edasi loode suunas
ning Elme külla jõudes jäime sinna öökorterisse.
22. septembri salk mingeid ülesandeid ei saanud.
Lõuna paiku ilmus minu juurde rms. H. R. (nr.295) ühes
vene sõjaväe väikesekasvulise hundikoeraga
ja kandis ette oma teenistuse lõpetamisest langevarjurina.
Juuli lõpul saatis "Erna" kaks gruppi, igas
kaks meest, langevarjuritena Saaremaale, varustatud raadioaparaatidega,
et kindlaks teha punaväe seisukorda, vägede suurust,
meeleolu, liikumist, positsioone, lennuvälju j.m. Mõlemal
langevarjurite grupil oli ebaõnne kõrval ka
palju õnne. I grupp, rms. H.R. (nr.295) ja O.L. (nr.168)
maandusid lenduri halva navigeerimise tõttu neile määratud
kohast palju eemal. Kohalike metsavendadega kontakti saades
abistasid metsavennad "Erna" mehi õigesse
rajooni minekul ja luureandmete hankimisel. Ühel järjekordsel
punaarmee poolt koerte kaasabil korraldatud haarangul oli
rms. R. paksus metsatukas parajasti luureandmeid raadio teel
edasi andmas ja rms. L. maiustas suure suitsusingi kallal.
Korraga silmi üles tõstes nägi rms. L. halli
koera kurjalt tema suunas vaatavat, kes oli lähenenud
"Erna" meestele vastu tuult. Taibates, et siin on
tegemist punaväe esindajaga, visanud rms. O. L. singi
koera ette. Maitsev hea sink võitis näljase koera
õpetatud tarkuse ning ta asunud ahnelt singi kallale.
Neist paremalt kuulnud nad aga teiste koerte harva klähvimist
ja venelaste vilet, kes edasi liikusid "Erna" meeste
esialgset suunda mööda. Nii deserteeruski koer punaarmeest
ja vist ka kommunistlikust parteist.
II grupp, rms. R.K. (nr.109) ja rms. M., pidi alla heidetama
Kuressaare piirkonda, et selles ümbruses oma tegevust
arendada. Jällegi navigeerimisvea tõttu puistati
mehed maha Kuressaarest 22 km põhja poole Pelisoo kanti.
Enne seda õhudessanti tegi rms. R.K. (nr.109) oma vennaga,
O.K. (nr.108) esimese õhudessandi samuti valesse kohta,
alla puistatuna Kuremaa rappa, et Narva kindlustusliini kohta
andmeid koguda. Kui rms. O.K. ja M. Saaremaal valel maandumiskohal
hakkasid oma asukohta kindlaks tegema, leidsid nad endid rms.
M.-i isatalu koplist. Oma hiilgava töö sooritanud,
pöördusid mehed pärast Kuressaare vallutamist
oma salga juurde tagasi.
23. sept. sain käsu sõita Tallinna ning varuda
"Erna" salgale ruumid majutamiseks. Elme külast
välja sõites alustas ka "Erna" salk
kell 10.00 liikumist üle Lümanda ja Koimla, Lömala
külla. Teel teostati luuret ja julgestati pealetungiva
III/151. rüg. paremat tiiba.
27. sept. sai salk käsu jätta 20 meest saksa väeosa
korraldusse ja ülejäänud koosseisus kiires
korras viia Tallinna. Nendest 20-st, kes Saaremaale maha jäid,
sai Sõrve lahingutes surma üks mees. Teised ilmusid
pärast Saaremaa täielikku vallutamist Tallinna tagasi.
Elme külast Tallinna poole välja sõites ei
olnud mul oma edaspidiste ülesannete suhtes täit
selgust. Sõitu Elmest Tallinna arvestasin ühe-kahe
päeva peale, kuid asi läks paremini. Muhu tammil
ja Kuivastu sadamas valitseva liiklusummiku tõttu arvestasin
seal suure ajakaotusega, kuid tänu välisandarmeeria
heale tujule või minu soome vormile ja "Erna"
vapile (kilbil "E" täht ja puss läbi selle)
minu auto esi- ja tagaküljel, võeti auto järjekorrast
välja ning pääsesin niimoodi viivitamata edasi.
Tallinna jõudes sain mereväekapt. Cellariuse staabist
teada ob.-ltn. Reinhardti asukoha Endla tän., ning alles
seal sain täielikult kuulda, et "Erna" salk
läheb likvideerimisele. Ruumid olid varutud Kloostri
tän. Gustav Adolfi gümnaasiumis. 29. septembri
õhtul pimedas saabus salk kohale ja paigutati allüksuste
kaupa klassiruumidesse elama.
Kolonel Kurg käis meid tihti vaatamas, kus koos lasksime
meenutustest läbi joosta kogu "Erna" tegevuse,
humoorikad vahejuhtumid ning tõsised ja rasked üleelamised,
kust juba see lühike mööduv aeg oli jõudnud
suured teravikud ära siluda.
"Erna salga likvideerimine lõpetati enne 10.
oktoobrit 1941, mille järel mehed valgusid laiali
oma kodudesse või läksid kohe jätkama võitlust
eesti või saksa üksuste ridades.
Tagasi
|